23.2.12

"Petruška sündroom"


Kui vene keeles kirjutava Iisraeli kirjaniku Dina Rubina "Leonardo käekiri" oli enamasti sirava peegliklaasina valus ja "Córdoba valge tuvike" kirglikult kuum, siis "Petruška sündroom" ("Синдром Петрушки", 2010) tundus mulle üsna närvilisena. See palang, mis tegelasi on tabanud, lööb raamatus kuidagi väga tugevalt lugeja kõikide meelte pihta.

Hämmastav on selle äraspidistest inimestest ja mitmikmaailmadest pajatava triloogia puhul, kui sügavalt on Dina Rubina suutnud tungida kirjeldatavate elualade (nagu ka inimloomuste ja elukeskkondade) pisimatessegi detailidesse. Kui "Leonardo käekiri" oli põhjalik vaade õhuakrobaatide ja tsirkusetrikitajate ellu koos mustkunsti paljude peensuste selgitamisega, siis "Córdoba valge tuvike" sisaldas nauditavaid põikeid kunstiajalukku koos maalija ja restaureerija ametioskuste kirjeldamisega kuni selleni, kuidas valmistada lõuendit maalimiseks ette või muuta justkui aastasadade vanuseks.

"Petruška sündroom" annab oma mitmekülgsete suundumuste hulgas pildi nukuetenduste köögipoolest. Rubina kirjeldustele tuginedes võiks lugeja vist soovi korral endale nii mõnedki vahvad nukud valmistada või vähemasti panna oma fantaasia lendama, et kõige igapäevasemate asjakeste abil koduseid etendusi korraldada. Kohati oli mul kahju, et need vahvad kirjeldused on pikitud täiskasvanuelu traagikaga, sest  sellisel soraval kombel kirjutatud raamat nukuteatrist ja armastusest nukukunsti vastu võiks olla iga lapse lemmik, kui ainult... Jah, kui ainult need kirjeldused mängumaailmast ei oleks üks osa teose tegelaste viimse piirini viidud närvilisest elust.

Intervjuus "Mida hing välja ei kannata, see on isiksusele erakordselt kahjulik" ("То, чего не выносит душа, чрезвычайно вредно для личности") on Dina Rubina öelnud, et nukuraamatu kirjutamine oli tema jaoks hirmus. Obraztsovi nukuteatri muuseumihoidlates lebavad nukud valgete linataoliste katete all. Rubina olevat muuseumijuhatajalt küsinud, kas too ei tunne hoidlas hirmu, ja juhataja vastanud: "Muidugi tunnen, mis te siis mõtlete. Panin töölaua nii, et neid kõiki näha. Varem istusin nende poole seljaga, vaatan tagasi, aga nemad on juba uues asendis." Just niisugust nukumaailma muutlikkust õhkub raamatust.

"Córdoba valge tuvike" oli sellest raamatute kolmikust minu jaoks kõige huvitavam, kusjuures tundus, et autor on seda kirjutades tundnud ennast erakordselt hästi, olnud n-ö oma sõiduvees. Aga neile, kellele Rubina looming sügavamat huvi pakub, söandan soovitada kogu isevärki triloogia lugemist.

---
"Petruška sündroomi" pealkirjast:
Angelmani sündroom (AS) on neurogeneetiline häire, mida iseloomustavad intellektuaalse ja füüsilise arengu mahajäämus, unehäired, krambid, jõnksulised liigutused (eriti käte plaksutamine), sage naermine ja naeratamine, õnnelik käitumisviis. AS-i vanem, alternatiivne termin on "õnneliku nuku sündroom", mida peetakse halvustavaks ja häbimärgistavaks ning mida seetõttu enam ei aktsepteerita. Sellest viimasest terminist on tulenenud ka AS-i kutsumine "Petruška sündroomiks".
Petruška on Vene nukuteatri tuntuim tegelane (u 17. saj), traditsiooniliselt käpiknukk, kloun, narr, pajats ja naerusk, aga mõnikord kutsutakse petruškadeks kõiki nukuteatri nukke. Arvatavasti on Petruška nimi seotud ka läänemaailma pantomiimidest ja Commedia dell'Arte tegelaskujudest tuntuima kurblikrõõmsa Pierrot'ga (u 15. saj).

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails