„Õpilase kosmose entsüklopeedia“

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“
Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja, Toivo Lodjak ja Veiko Lodjak.
Toimetanud Eha Kõrge.
Kirjastus Varrak, 2018.

Olin 11aastane, kui esimene sputnik kosmosesse lennutati. Vaatasime sõbrannaga õhtutaevast ja lootsime seda näha. Ja neid taevasse vaatajaid oli tollal tohutult palju. Kosmoseraamatutesse kirjutati esimesed leheküljed.

Nii uhket raamatut, nagu „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ ei oleks siis veel kuidagi saadud teha. Ma ei mõtle siinjuures sellest ajast saati hoogsasti arenenud trükitehnilistele võimalustele, vaid meie toonastele teadmistele kosmosest. Seda, mida teadsime, oli väga napilt, võrreldes nüüdisteadmistega.

Aga minu põlvkond kasvas koos esimeste kosmoselendudega, otsis igalt poolt kosmoseuuringute kohta kirjutatut, luges põhjalikult tollaseid teaduse- ja tehnikaajakirju. Znanije-Sila, Nauka i Žizn ja teised, põhiliselt venekeelsed ajakirjad olid üsna noortepärased ja said räbalateks loetud, meie oma ajakiri „Horisont“ andis teadmistele samuti lisa. Õpilastele mõeldud kosmoseentsüklopeediat vaadates saab seda kasvamist taas läbi elada. On lausa uskumatu ja paneb hämmelduma, kui palju on inimkond vahepealsete aastatega maailmaruumi kohta teada saanud.

Usun, et lapsed ja lapsevanemad, õpilased ja õpetajad on „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ juba üles leidnud ja teavad tänu sellele nüüd jälle tsipa rohkem, missugune on kosmos – õpilase jaoks.

Soovitaksin seda raamatut kinkida vanaisadele ja isadele, keda peaksid paeluma huvitavad värvikad pildid ja see hulk teavet, mida nad tänapäeva õpilastest enamasti päris kindlasti vähem teavad. See on hää raamat koos vanaisa või isaga vaatamiseks ja uurimiseks, kuigi ma ei arva, et vanaemad ja emad sellest vähem lugu peaksid. Vaatamist jätkub raamatus kauaks ja ega ühe korraga kõik meelde jäägi.

Entsüklopeedia on jaotatud 9 ossa, mis omakorda koosnevad peatükkidest. Kosmose käsitlemine algab ülevaatega universumi vaatlemisest, teleskoopidest ja observatooriumidest, edasi saab lugeja teada, missugune on universum, kuidas töötavad raketid, kuidas on kosmosesse lennanud inimesed ja loomad, missugune on Päikesesüsteem ja selle planeedid, eraldi osa käsitleb meie oivalise Maaga seonduvat, seejärel tema kaaslast Kuud ja kõikvõimast Päikest.  Siis tulevad tähed ja tähevaatlus, mahukas ajajoon kosmosest läbi aegade ja iga teatmeteose lahutamatud osad sõnaseletuste ja registri näol.  Osade jaotus on loogiline ja ülevaatlik.

Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kirjastuse Doris Kindersley Limited väljaande (2010) eestindusega. Kujundus on originaalipõhine, tekst originaaliga klapitatud. Väikeseks tõrvatilgaks on kohati mustalt tagapõhjalt mitte kõige paremini loetav tekst, lk 79 häiris silma üks küljendusaps. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui lk 93 oleks nõukoguliku punakolli asemel Sergei Koroljovi näopilt (ta on selle pikkade tööaastatega ära teeninud), kuid võib-olla tõesti jääb nõukogulik salastatus niisugusel kujul lastele paremini meelde.

Peatükk kosmoses käinud inimestest oleks minu arvates võinud veidi pikem olla, kuid võib aru saada entsüklopeedia koostajate raskustest, kellest kirjutada, keda mainimata jätta. Näiteks ei leidnud ma sellest raamatust esimest naiskosmonauti Valentina Tereškovat.

Vaimustavad raamatu fotod, millest ju paljusid mujaltki tunneme ja näinud oleme, aga mis niimoodi kompaktselt koos hoopis võimsamalt mõjuvad. Ühtekokku on raamatus üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega – tänapäeva visuaalsetele mõjutustele altile õpilasele peaks uurimist palju jätkuma.

Teadusfaktid on valitud õpilaste jaoks kohaselt ning sõnastatud lihtsalt, kuid samas hästi palju kosmoseuurijate oskussõnu kasutades.

Lühidalt öeldes on see tore ja vahva teatmeteos mitte ainult lastele, vaid kõigile neile, kes armastavad taevast vaadata.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *

Panen selle postituse ka oma raamatublogisse Tütarlaps linnast, sest nende kahe blogi lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ mõlemasse.

1220.