13/07/2021

John Grisham „Vahimehed“


John Grisham
„Vahimehed“
Inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht.
Kirjastus Varrak, 2021.

Hoolimata sellest, et menukirjanik John Grishami teoseid on eesti keelde palju tõlgitud, oli see alles minu kolmas kokkupuude tema loominguga. Esimene ei olnud raamat, vaid film „Pelikani memorandum“ (1993), mis jäi mulle meelde mitte kirjandusliku algallika, vaid Julia Robertsi ja Denzel Washingtoni tõttu. Teine oli üsna hiljuti loetud „Camino saar“, mis igasuguste hinnangute põhjal olevat põhiliselt USA kohtusüsteemist kirjutava ja seda põhjalikult tundva autori loomingus üpris erandlik teos. Princetoni ülikooli raamatukogust röövitud viie romaani ülihinnaliste originaalkäsikirjade käekäigust ja kohati boheemlaslikust kirjanike elust oli päris põnev lugeda, aga midagi blogis arvama see raamat mind ei kutsunud.

Olen nüüd vist Grishami rohked austajad parajalt tigedaks teinud, et miks ma üldse söandan temast midagi arvata, tundmata tema kirjutatut põhjalikult. „Vahimehed“ („The Guardians“, 2019) on ju vaid üks tema Ameerika õigust ja tõde käsitlevatest teostest. Mulle meeldis selle puhul raamatu tunnetatav dokumentaalsus – väljamõeldus kajastub tõsielu. Kui adekvaatselt, seda ei mõista ma arvata, kuid toodud viited ebaõiglaselt süüdi ja surma või eluaegsesse vangistusse mõistetute rohkusele on kirjaniku kodumaal paljud vihale ajanud.

Raamatututvustus
tagakaanelt.


Peategelane on tõe otsingutel omamoodi tuuleveskitega võitleja, kes korduvalt nendib, et süüdimõistmine käib märksa kiiremini kui süütu vangi vabastamine. Nii istuvadki paljud süütud vahel süüdi lavastatutena, vahel saatuse vingerpusside tõttu kes neliteist, kes kakskümmend kaks pikka aastat või jäävadki vangi või ootavad surmasüsti. Nii et teema poolest on see igati raske raamat.

Grisham arendab oma tegevuskäikude ja arutluste loogikat nii põhjalikult, et teos kohati liiga aeglasena tundub. Tema kirjeldused Vahimeeste tegevusest ja selle mõnikord isegi väga võikal kombel takistajatest, menetlusprotsesside aeglusest, valetõendite ja -tunnistustega manipuleerimisest, kohtuprotsesside edasilükkamisest ja paljust muust on detailirohked, dialoogid asjalikud – kõik kokku moodustab väga kobeda raamatu.

Tõlge on igati hea ja sujuv, toimetatud on ka korralikult. Nurisemise põhjust pole.

Grishamilt liiga vähe lugenuna ei tea ma, kas „Vahimehed“ on tema loomingus edasi- või tagasiminek. Igatahes on tegemist sügavuti tungiva ühiskonnakriitilise romaaniga, mis on ühtlasi hõrk maiuspala neile, kes huvituvad juriidika nüanssidest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

No comments:

Post a Comment