Aastavahetust oodates

Mulle meeldib tänavune lumerohke aastalõpp. Väljas on niisama ilusad hanged, nagu olid minu lapsepõlves. Tean küll, et paljud nurisevad puhastamata teede pärast, aga jalakäijana on autoomanike sõidu- ja parkimismured mulle üpris kauged.

Meie pikal paneelmajal on tubli kojamees. Veel olulisem on see, et juba eelmisel talvel muretses korteriühistu kõikidesse trepikodadesse lumelabida. Nüüd saab igaüks soovi korral lund rookida. Soovijaid on päris palju, sest mõnele meeldibki lumerookimine, mõnele jälle on see trenni eest, autoomanikud puhastavad oma parkimisala, keegi puhastab välistrepi lähedusest. Aeg-ajalt sõidab maja eest läbi lumesahk. Kui sellest läbisõidust lumevallid jäävad, roogitakse need kähku ära. Igatahes on meil toredad inimesed.

Jõuluõhtul lumesajus jalutades sattusime kokku naabrimehega, kes poe poolt tuli ja veidi vintis oli. Tahtis suhelda, rääkis maast ja ilmast, meenutas, kui kaua me oleme juba ühes majas elanud ja siis meid kallistuse ja põsemusiga kostitas, ise sõnades, et rääkigu see Putin mida tahes, meie teiega oleme sõbrad. Olen nüüdseks kolm korda vaktsineeritud, sestap ei saa vist pakases antud põsemusi ohuks pidada. Naljakas oli ja hea tuju tegi. Kuigi maailm ümberringi on keeruline ja vahetevahel või järjest sagedamini omadega pahuksis. Aga eks sõprus olegi seda tähtsam.

See siin on mu esimene postitus uue (kasutatud) arvutiga, mis on eelmisest silmasõbralikum ja mille kallis inimene mulle käepäraseks sättis. Uueks aastaks ma mingeid lubadusi ei anna, kuid see ei tähenda, et mul soove, ootusi ja lootusi pole. Muidugi tahan, nagu me kõik, et uus tuleks parem, kuid mu tänavune aasta oli ka igati tore.

Ja et see tõenäoliselt 2021. aastal mu viimane blogipostitus on, saagu siia soovisõnade juurde vahvad lumememmed ühelt Astangu grafitilt.

Blogisõpradele soovin, et teie aastavahetus oleks lustlik, nääriöö meeleolukalt salapärane ning 2022. aasta rahulik, terve, edukas ja õnnelik.

Grafiti moblafoto Astangult, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest.

Vaatamisi: detsembris jäid silma…

Vaatamisi on detsembris olnud vähe. Põhjuseks muude hulgas ka see, et ei tahtnud liiga kalli elektrihinna ajal arvutit palju käigus hoida. Kuigi, ega sellest vist märkimisväärset kokkuhoidu ei tõusnud.

Moekuu neljast dokist vaatasin kolme ja olen neist väga lühidalt kirjutanud siin.

Sarjadest vaatasin „Granchesterit“ nii palju, kui seda on praeguseks tehtud. Tõsisemaks vaatamiseks aga kujunes „Inimjahi“ („Manhunt“; 2020, Suurbritannia) teine hooaeg, mis on väga valusal teemal üksi elavate vanurite vägistaja tagaajamisest ja tabamisest ning põhineb tõsielus toimunul. Nimelt tegutses Kagu-Londonis aastatel 1992-2009 kurjategija, kelle tabamiseks tuli rakendada tavatuid meetodeid. Sarja peaosas on sümpaatne Martin Clunes.

Nähtud filmidest väärib märkimist „Tõlkijad“ („ Les traducteurs“; 2019, Belgia, Prantsusmaa, rež Régis Roinsard). Lootsin sellest filmist rohkemat, aga hoogsale algusele järgnes keskpaigas aeglane, kuid lõpuni kindel äravajumine.

Sisututvustusest: „Agatha Christie krimimüsteeriumide laadis põnevik. Üheksa tõlkijat palgatakse samaaegselt tõlkima bestsellerist krimitriloogia kauaoodatud kolmandat osa. Kuna mängus on suured summad, suletakse tõlkijad tööperioodiks range järelevalve all olevasse luksuslikku punkrisse, ka suhtlusvahendid võetakse käest. Abinõud aga ei aita, ühtäkki ilmuvad saladuses hoitud käsikirja kümme esimest lehekülge internetti...“

Trillerina täiesti vaadatav, aga et filmis rõhutatakse kogu aeg armastust kirjanduse vastu, siis oleksin teostuselt ja näitlejate mängult oodanud enamat. Praegu jääb mõte, et kiindumus kirjandusse võib kuritegudeks pöörduda, kuidagi poolikuks ja film üpris segaseks jamaks.

Filmiposter internetist.

Jõuluvana

See nukker jõuluvana on oodanud siia blogisse pääsu alates augusti lõpust, mil mu blogi külalisesineja ta oma retkel Tallinnast Kitseküla kandist leidis. Tänase seisuga on ta vist lumetuisku mattunud, külmetab seal hangekeses või näeb talveund.

Aga võib-olla (nagu jõulumuinasjutule kohane) on mees grafitilt hoopiski rõõmsama ja lootusrikkama näo ette teinud, seinalt maha astunud, kuskilt kingikoti ja päkapikkudest abilised leidnud ja oma kohustusi täitma asunud. Kaunil talveajal on kõik võimalik, sest veeremas on jõulu- ja aastalõpusoovide lumepallid...

Aitäh külalisesinejale foto eest.

Talvine pööripäev – tagasipilk 2021. aasta kirjatöödele

Selle blogi algusest peale olen talvise pööripäeva paiku või vahetult talvehakupäeval teinud kokkuvõtte oma aasta jooksul ilmunud kirjatöödest. Seekord ei ole kuigi palju kirja panna.

Ajakirjanduses ei ilmunud mult tänavu kriimu ridagi. (Seda esimest korda alates aastast 1965.) Eks tulevik näita, kas see on täielik tagasitõmbumine või ajutine mõõn. On nagu on.

Aga rohkem kui mullu kirjutasin siin blogis muljeid kirjastustelt saadud arvustuseksemplaride kohta. Ühtekokku tutvustasin kahtkümmet vastilmunud teost, mille esikaaned on näha pildil.

Varraku raamatutest (12) oli minu jaoks paeluvaim Kristina Sabaliauskaite „Peetri keisrinna“ esimene osa, mille järge ootan põnevusega.

Eesti Raamatu väljaannete (7) puhul ei oskagi öelda, kas huvitavam oli nobelist Peter Handke „Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“ või kolm korda Nobeli preemiast ilma jäänud Sally Salmise „Katrina“, mis on olemuselt väga erinevad raamatud.

Rõõmu tegi Soome kirjastuselt Kirjapaja arvustamiseks saadud Hannu Mäkelä mõtisklus lugemise rõõmust.

On märke, et koostöö kirjastustega jätkub ka tuleval aastal.

Blogimisega jätkan samuti.

* Talvine pööripäev on täna, 21. detsembril, kalendritalv algab kl 17.59. Ja taas võib kilgata, et uus kevadki jõuab järjest lähemale.

Seintelt ja müüridelt – 18.

Moblafotod Kadaka kandist ja Astangult, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest ja palju õnne sünnipäevaks!

Tõhustatud. Riskirühmlase märkmed – 6.

Detsembri alguses oleksin saanud minna koroonavaktsiini kolmandat ehk tõhustusdoosi tegema, aga paraku algas jõulukuu mulle ränga hambavaluga, mis kiirgus paremal poolel kuidagi nii, et ei saanudki aru, kas valutab korraga mitu hammast või üks. Minuvanusel inimesel peaks olema oma hambaarst, kelle poole võib alati pöörduda, aga mul ei ole. Rahaülejääke ka parasjagu polnud ja nii ravisin ennast koduste käepäraste vahenditega.

Möödus nädalake ja hambavalu andis järele, kerge nohu ka. Aga süstima minna ei jõudnud, sest paar päeva hiljem oli paistes ja valus vasak näopool. Selle sain korda üleeile. Eile päris hilja õhtul otsustasin, et broneerin vaktsiiniaja.

PERHis oli mulle sobiv aeg täna keskpäevaks. Seal ma oma sutsu saingi, kõik läks väga ladusalt. Nüüd, üheksa tundi hiljem võin öelda, et praegu on minuga kõik korras, isegi süstikoht ei valuta.

Meel on rõõmus ja tõhustatud mina on endaga rahul.

Sellega on riskirühmlase märkmed lõppenud.

C. K. McDonnell „Kummalised Sõnumid“

C. K. McDonnell
„Kummalised Sõnumid“
Tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kirjastus Varrak, 2021.

Raamatud, mille kaanel kirjutusmasin, äratavad minus alati tavalisest suuremat huvi. Kirjutusmasin justkui tagaks, et kirja on pandud midagi põnevat, liiatigi kui masinal tavaliste tähtede asemel iseäralikud märgid on. Ja kui siis raamatu põhiteema on ajalehetöö, on teos minu jaoks olemuslikult huvitav ja mitmetahuline.

Siinkohal kiidan kaanepildi eest kunstnik Toomas Niklust. Ingliskeelse originaali kaas (vist) viskipudeliga vähemasti mulle nii kutsuvalt ei mõju.

Tagakaane raamatututvustusest.

„Kummalised Sõnumid“ („The Stranger Times“, 2021) on hästi hoogne raamat, segu krimkast, põnevikust, fantaasiast, müstikast ja mõistuloost, aga ka imepärasest andest „esitada inimestele küsimusi, mida nad ei taha“. Sellisena igati hea meelelahutus, eriti soovitatav pikkadel pimedatel õhtutel, mil kirjeldatu võib ka kõhedusvärinaid tekitada. Sest mis saab siis, kui kummalised sõnumid osutuvad tegelikeks sõnumiteks?

Tegelased on ilmekad ja värvikad, suutelised ootamatusteks, sündmustik kaasatõmbav ja tragikoomiline, isegi siis kui tundub et mõnes kohas on naljameelsuse ja vimkadega või õudusega liialdatud või kogu tegevuskäik omadega ummikusse jooksmas. Mustad jõud on edasi antud musta huumoriga, aga üldmulje teosest on lahe, muhe ja ladna.

Teos on pühendatud Manchesterile – maagia ja möllu eest. Möllu on raamatus tõesti hullupööra, mis tagab lisaks tegevusmaagiale ka lugemismaagia. Igav ei hakanud, kogu aeg juhtus midagi põnevat. 

Raamatu teises pooles, kui süvenes müstika osa, tundus küll korraks, et nüüd läheb asi käest ära ja muutub veidi tüütuks. Võimalik, et see oli ka kirjaniku jaoks mingi murdepunkt, mil ta hakkas muretsema, et ei suuda lahtisi otsi piisavalt vahvalt kokku võtta ja lugu hakkab venima. Aga ta sai sellest üle ja arvan, et kasuks tuli ka kauaaegne töö stand-up koomikuna, kes teab ju kogemuslikult vägagi hästi, millega oma publikut, praegu küll lugejat, köita ja naerutada.

„...meie ei ütle, et midagi oleks tõsi, meie lihtsalt talletame kogu seda hullumeelset jaburust, mis maailmas toimub. Selles pole midagi halba. Kas sa oled viimasel ajal mõnda tavalist ajalehte näinud? Seal on ainult sõda ja vihkamine ja inimesed, kes teevad teiste inimestega midagi koledat. Aga konnasadu Kambodžas, mees, kes arvab, et kummitus ärandas tema auto, ja terve hulk inimesi, kes usuvad, et tulnukad saadavad neile märguandeid? Sedasorti hullumeelsus meeldib mulle palju rohkem kui see teine, tänan väga.“

Mina tänan ka: tore lugemine oli.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Seintelt ja müüridelt - 17. Pääskülas

 „Päike tuleb tagasi, mõtles Muumitroll erutatult. Nüüd on pimedusel ja üksindusel lõpp. Võib istuda verandale päikese kätte ja selga soojendada.“ (Tove Jansson „Trollitalv“, tlk Vladimir Beekman.)

Jah, ma tean, et ümberringi laiuvad praegu valged lumeväljad ja maailm astub aastalõpurütmis. Aga jätkan sellesügiste grafititega, mis tõenäoliselt kuni sulani on samuti lume peidus.

Seekordses valikus pole šedöövreid. Tundub, et Pääsküla kant on nagu käeharjutajate eskiisivihik, milles oma tee otsingud ja tõekspidamised alles korrapäratult ja vahel ka sisutult väljenduvad. Aga harjutamine teeb meistriks, vähemalt tegevat, ja võib-olla on uuel suvel sealsetel müüridel ja seintel põnevamad pildid.

Moblafotod Pääskülast, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest!

Vaatamisi: glamuursest moefotograafist ja muudest moeasjadest

Teles on taas moekunstikuu. Detsembri teisipäevadel kl 22 jõuavad vaatajateni ETV2 vahendusel dokfilmid suurtest loojatest ja moemaailma väljakutsetest. Kavatsen neist mõnda vaadata ja lisan siis ka oma muljed /kaldkirjas/.

„Helmut Newton. Halvad ja ilusad“ („Helmut Newton: The Bad and the Beautiful"; Saksamaa, 2020).
Dokk moefotograafia suurkujust Helmut Newtonist (pildil), kes tegi endale nime uudse lähenemisega naise kehavormide uurimisel. Newton oli elegantne, mänguline ja leidlik, kuid fotodele jäädvustatud provokatiivsed poosid ja üllatavad aksessuaarid tekitasid ka palju küsimusi.

Filmis saavad sõna Newtoni legendaarsed modellid Grace Jones, Isabella Rossellini, Hanna Schygulla, Claudia Schiffer jt ning ta naine June, kes räägivad fotograafi glamuursest elust ja karjääri saladustest.

„Warum nicht?" ütles fotograaf ja lisas, et talle meeldib olla üleannetu ja ulakas. Meeldib fotokunsti provokatiivsus, polevat oluline, kuidas on tehtud, kui tulemus talle meeldib. Seksuaalrevolutsiooni ajastul (möödunud sajandi 60ndatel aastatel) lakkas alasti inimkeha olemast tabu. Iga fotograaf tõi valja selle erinevaid aspekte. Film püüab olla filosoofiline vaade Newtoni vastuolulisele loomingule, mida mina nägin nüüd esmakordselt nii palju korraga. 

„Kiirmood – odava moetööstuse telgitagused“.
Prantsuse dokumentalistide Gilles Bovoni ja Edouard Perrini pilguheit prügimägesid tootva ning varjatud kuritarvitustest elatuva kiirmoe telgitagustesse. Millised tagajärjed on pealtnäha odavatel ja kiiretel tarneahelatel meie planeedile ja inimkonna heaolule?

„Kingad, me rännukaaslased“ („A Journey with Shoes“; Austraalia, 2020, rež Marianne Latham).
Jalatsid on inimese isikupära väljendades alati olnud staatuse, võimu, jõukuse ja seksikuse sümbol Kuidas ja mis põhjustel on kingad läbi aja lugematuid kordi oma vormi muutnud? Dokk on lugu kingadest läbi ajaloo.

Kingad viivad meid rännule, on staatuse, õnne ja edu sümbolid. Võivad olla vajadusest tingituna praktilised või mänguliselt fantastilised, vahel isegi monstrumlikud. Võivad jalgadele head teha ja kandjat kaunistada, kuid võivad teda ka armutult sandistada. Kas tahaksite endale 37 000 dollarit maksvat tennisepaari?

„Arianne Phillips – kostüümid ja rollid“ („Arianne Phillips: Dressing the Part“; USA, 2019).
Dokk Oscarile nomineeritud kostüümikunstnikust ja kuulsuste stilistist Arianne Phillipsist, kes on mõjukamaid naisi moemaailmas. Jälgitakse tema tööd filmides, Madonna staadionikontsertidel ning koostööd Gucci ja Pradaga. Sõna saavad Madonna, Lenny Kravitz, Courtney Love ja Tom Ford.

Peategelase huvitav iseloomustus oma tööle: kostüümikunstnik on kui unistuste detektiiv. Unistada, kasutada kujutlusvõimet, leida näiteks muusika seos tänavakultuuriga või kõige fantastilisemate moeideede ja -välgatustega. Põnev on koostöö kapriissete kuulsustega ja vastastikune mõistmine, mis võib sellest kujuneda.

Kõik moekunstikuu dokid on alates tänasest õhtust vaadatavad veebikanalis Jupiter.

Selles postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja filmikaadrit (EALi liikmetele, 7. dets 2021).

Sally Salminen „Katrina“

Sally Salminen
„Katrina“
Rootsi keelest tõlkinud Emma Rosalinda Haliste.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Põhjamaiselt karge saaga naise elust Ahvenamaa karmides oludes 20. sajandi alguses. Võrreldav Halldór Kiljan Laxnessi ja Martin Andersen Nexø teostega raskes vaesuses elavatest tugeva karakteriga inimestest. Eesti kirjandusest tuleb võrdlusena aga eeskätt meelde August Mälk oma romaanidega randlaste elust („Hea sadam“ jt).

Soomerootsi kirjanik Sally Salminen (1906–1976) kirjutas „Katrinat“ (1936) suure südamesoojusega. Tundis ta ju Ahvenamaa elu hästi, teadis lasterikaste perede vaevanägemisest, meremeeste naiste raskest töödrügavast saatusest ja külaühiskonnas valitsevatest seisusevahedest  põhjalikult oma elukogemuse läbi. „Katrina“ kirjutas ta küll mõnevõrra sellele elule tagasi vaadates, juba Ameerikas elades.

Katrina, see kena tugev Pohjanmaa peretütar laskis noore meremehe Johani luiskelugudel Ahvenamaa ilust ja õnnelikust ning rikkast elust oma pea segi ajada. Ta abiellus ülepeakaela, ilma kaasavarata, et Johaniga merereisile kohe kaasa minna. Ahvenamaal selgus talle üsna ruttu, et orvust Johan on väga vaene mees, peale selle oma ärplemise ja valede tõttu kogu küla naerualune. Aga Katrina õpib Johanit armastama ja hoidma, mõistab tema südameheadust, saab hakkama nii torpariosmiku vaesusega kui ka ränga tööga küla kangete kaptenite majapidamistes. Kasvatab lapsi, muretseb oma pere ja naabrite käekäigu pärast. Võidab küla tähtsaima mehe, kapten Nordkvisti lugupidamise, mispeale kogukond teda küll vaevaliselt ja vastumeelselt omaks võtab ja tema töökust ja tarmu tunnustab.

See on romaan ühtaegu nii hingeliselt kui ka kehaliselt tugeva naise muutumisest noorest tuulepäisest peretütrest vaese torparipere peamiseks tugisambaks ja kooshoidjaks. Neile, kes peavad lugu romaanidest, milles jutustatakse tugevate naiste saatusest, peaks „Katrina“ väga hästi sobima.

„Jah. õhk oli täis laulu! Kogu maailmaruumi täitis ebamaine muusika, see tungis hinge ja tõstis meele aimamatutesse kõrgustesse. Katrina tundis, et armastas kõiki, kõiki, et ta tahtis kõiki oma südamele suruda, vahet tegemata, kes nad on. Aga nüüd pidi ta mõtlema millelegi muule. Väike laev, mille purjesid tuul paisutas, libises lahte. Vannas säras nagu kuld ja lumivalged purjed sädelesid päikese käes. Hõbedased lained mänglesid käila ümber. Tüüril seisis keegi mees, sirge ja tugev. Katrina ruttas randa. Nüüd tuli Johan oma laevaga, nüüd oli ooteaeg möödas, nüüd täitus kõik!“

Terav silm ja hea käsi oli Sally Salmisel kõikvõimalike olustikudetailide kirjapanekul. Näiteks on väga südamlik koht, kus kümneaastane Elvira. üks väheseid kirjaoskajaid külas, kirjutab Katrina palvel laevareisil olevale Johanile kirja, et Katrina on lapseootel. Kiri saab naise üllatuseks hästi pikk. Hiljem selgub, et kirjutamises vilunud Elvira on lisaks lapseootusteatele kirja pannud ka igasuguseid külauudiseid. Või võtame üksikasjalikud mitmepäevaste pulmade ja kasinategi matuste kirjeldused, töörügamise nii merel kui maal, Katrina ja Johani arstilkäigu pika teekonna, mis neile algul lausa lõbusõidumeeleolu tekitab, kuid hiljem neist merehädalised teeb.

Väga olulisel kohal romaanis on laste elu. Seda nii Katrina ja Johani peres kui ka saarestikus laiemalt. Poisid läksid merele juba kümne- või kaheteistaastastena, alustades enamasti kokaabilistena laevadel, kuid juba varem, umbes kaheksandast eluaastast olid nad teinud rasket talumehetööd. Tüdrukud hoidsid korras kodu, aga ka nende töökäed olid kaptenite juures oodatud. Lisaks taheti tüdrukuid ikka võimalikult soodsalt mehele panna. Lapsed võõrdusid vanematest, häbenesid nende vaesust sageli ka siis, kui olid suureks sirgunud.

Vist suur osa eestlastest on korra või rohkemgi Ahvenamaal käinud ja kirjeldatavad kohad võivad neile tuttavad olla. Seda suurem peaks lugemiselamus olema.

Tuleb aga mainida, et kuigi üheteist romaani ja mitme autobiograafilise teose autor Sally Salminen oli kolmel korral nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale, ei suhtunud ahvenamaalased tema „Katrinasse“ erilise poolehoiuga, sest nende arvates lahkas kirjanik saarestiku elu liiga armutult.

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.
 
Fotol (Wikipedia) on Sally Salminen oma töölaua taga 1940. aastal, mil tema esikromaani „Katrina“ ilmumisest oli möödunud neli aastat. Muu hulgas oli  „Katrina“ selleks ajaks juba ka eestikeelses tõlkes avaldatud Põhjamaade romaani sarjas.

Seintelt ja müüridelt - 16. Igatsusi Mustamäelt

Tunnistan ausalt, et siinne esimene grafiti mulle lausa meeldib. Oma sõnumi poolest. Kunstiliselt küll küündimatu, aga selle kirjutajale on ilmselt Robert Burnsi värsiread südamesse läinud ja võib-olla on ta isegi kuulanud Arvo Pärdi vastavat imelise helikeelega pala.

Siinne viimane pilt on oskamatu armuavaldus tundmatule Kellyle. Või mis tundmatule, küllap selle kirjutaja teab, kellele ta oma sõnumi rihtis.

Vahepeale mahuvad veel tõdemus, et sodimine on kole, hirm näida rumalana, raha- ja viinanälg, eneseväljendamine mitmel moel ja ka need hinges peituvad igatsused, mida vist muud moodi väljendada ei osata.

Moblafotod Mustamäelt, sept-nov 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest!