10/05/2021

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest“


Johanna Venho
„Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest“
Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid.
Kirjastus Varrak, 2021.

Lummav raamat on. Aitas mind üle saada sellekevadisest lugemiskriisist, mille kestel oli loetusse raske keskenduda. Tõmbas enesesse, pani kaasa mõtlema, tunnetama ja tundma. Andis Sylvi Kekkosest vägagi sümpaatse ettekujutuse. Tõi lähedale Soome augustikuu suvesoojuse ja samblase metsa kohina üksildusse peitunud maja ümber.

See ei ole pelgalt ühe naise raamat. Lisaks Sylvile saab lugeja tuttavaks tema kalli kadunukesega, 17. juunil 1966 toonela teedele läinud kirjanik Marja-Liisa Vartioga (raamatus Marjaliisa) ja Sylvist kuju vooliva skulptor Essi Renvalliga. Nende kolme naise kaudu avaneb kustumatu püüe olla looja, väljendada end kirjanduses või kunstis, jõuda oma hingepürgimustes kaugemale, kui ehk ollakse jõudnud igapäevaelus, milles loobumised mängivad valusat osa sõltumata sellest, millisesse ühiskonnaklassi kuulutakse.

„Kui kirjutataks Urho elulugu, mis sa arvad, kas mind üldse seal mainitaks? Või mainitaks ikka: mind märgitaks vormitäiteks. Urhol ju peab olema naine, sest nõnda on poliitik usaldusväärsem. Pere on võimule toeks. Sellest saab esinduslikke fotosid. Üksinda konutav kuju, eriti mees, on haletsusväärne ja kahtlane.

Ja mina, mina muidugi sobin perepildile. Minus ei ole muud armastamisvõimet kui armastus pere vastu. Ma olen õnnelik neil nappidel hetkedel, kui mu kari on koos.“

Raamatututvustus tagakaanel lubab lugu Sylvist
Urho Kekkose kõrval ja varjus.
Raamatu tegevus kulgeb neil vähestel augustipäevadel 1966. aastal. mil Sylvi saab olla üksinda suvemajas Katermal, kaaslaseks vaid ustav koer Iisa; segamatult mõtelda, lapata vanu päevikuid ja märkmelehti, kavandada ja kirjutada uut raamatut, vestelda lahkunud sõbrannaga, koguda jõudu, et tagasi minna iseka Urho kõrvale, kus talle on jäänud koht küll hinnatud nõuandjana ja presidendi poegade emana, kuid enam mitte armastatud naisena. Armastusest, õigupoolest selle heitlikkusest ja kadumisest mõtiskleb Sylvi palju ning küllap on need leheküljed nii mõnelegi lugejale eriti meelepärased.

Soomes nii luuletajana kui ka prosaistina tuntud Johanna Venho (sünd 1971) romaan on väga poeetiline, kauni keelega, sujuv ja mõjuv. Kirjutatud on see Sylvi monoloogina ja lugedes jääb tunne, et Sylvi võiski niimoodi tunda ja olla, kuigi tegemist on autori väljamõeldisega. Essi Renvalli kujurirahutuse vahepalad on Sylvi mõttelõnga kerimisele ühtaegu nii vaheldus kui ka täiendus. Kujuteldav kaasvestleja Marjaliisa elab kord kummitusena, kord justkui tegelikult noil suvepäevil Sylvi kõrval. Külarahvas, nii vähe kui seda romaanis paista lastud on, on ehtsoomelik, sõnaaher, kuid abivalmis, aeglaselt enesekindel ja usaldustäratav. Loodus kaunilt samblapehme või järvehall.

2019. a nomineeriti Johanna Venho „Ensimmäinen nainen“ (WSOY, 2019) ilukirjanduse Finlandia preemiale, mida see küll ei saanud, kuid Soome raamatublogides on lugu Sylvist rohkelt kiitust ja lugemissoovitusi pälvinud. Võib-olla on lugejate soe vastuvõtt ja tunnustus preemiast olulisemgi.

Tõlkija Kai Aareleid on autoriga hea kooskõla leidnud, tõlge on igati nauditav. Kaanekujundus on sama, mis soomekeelselgi väljaandel ja Venho on selle kohta öelnud, et Satu Kontinen tabas meisterlikult raamatu tuuma.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Sylvia Salome Kekkonen (neiupõlvenimi Uino; 12. märts 1900 – 2. detsember 1974) oli soome kirjanik ja Soome Vabariigi presidendi Urho Kaleva Kekkose abikaasa. Neil olid kaksikud pojad Matti Kaleva (1928–2013) ja Taneli Kaleva (1928–1985).

No comments:

Post a Comment