Rosemary Sutcliff „Kuningas Arthuri triloogia“

Lugemisaasta 2018 algas ja lõppes mul müütidega. Jaanuaris kirjutasin siin blogis Neil Gaimani „Põhjala müütidest“, jõuluaja veetsin aga hästi paksu raamatuga. Ei, mitte selle paksu raamatuga, mis jõuludega mõtteis kõige esmalt seostub, vaid hoopiski kuningas Arthuri Ümarlaua rüütlitest pajatava „Kuningas Arthuri triloogiaga“. Muuseas, tõlkija/toimetaja tandem on neil müüdiraamatutel sama ning koostöö ilmselt sujuv.

Rosemary Sutcliff
„Kuningas Arthuri triloogia“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

Mul ei olnud varem kuningas Arthuri seltskonnaga kuigi head suhted. Ikka on need tegelinskid mõnes filmis ette sattunud, aga enamikus on need filmid olnud igavavõitu ja naiivsed. Päris lapseeas üritasin lugeda Mark Twaini „Jänki kuningas Arthuri õukonnas“, mis tõenäoliselt on hea raamat, aga minu kätte sattus liiga vara, tüdinesin sellest kiiresti ja minust on see poolikuks jäänud seniajani. Rüütliromaanide kirglikuks austajaks ma ei saanud.

Nüüd loetud Rosemary Sutcliffi kolmikteos aga aitas selle kuningliku rüütlimajanduse minu jaoks süstematiseerida, pani enam-vähem loogilisse järjekorda, seletas põnevalt, kes oli kes ja mis oli mis, püstitas küsimuse, milleks see kõik, andis ülevaate nii rüütlite ülimast tarkusest kui ka lapsikust lihtsameelsusest. Alati valmis võitlema, tegutsesid nad sageli umbropsu ja tõid häda kaela nii endale kui oma sõpradele. Verd voolab selles raamatus ojadena, kangelased kappavad kaunitel hobustel või lamavad haavatutena, nende südamedaamid ohkavad ja nutavad või lebavad raugete leebete neitsitena oma surivoodil. Neis legendide ja müütide ümberjutustustes on oma koht võluritel ja haldjarahval, kes pole ei kuri ega hea, vaid lihtsalt on…

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Rosemary Sutcliff (14. dets 1920 – 23. juuli 1992) oli inglise romaanikirjanik, keda tunti enim tema lasteraamatute kaudu. Rangelt võttes võiks ju  „Kuningas Arthuri triloogiat“ lasteraamatuks pidada, kuid ka täiskasvanutele on see vahva lugemine. 1986. a ütles Sutcliff ühes intervjuus, et tema raamatud on lood üheksa- kuni üheksakümneaastastele lastele.

Sutcliffi fantaasiamängudele on omane ajalooteostele tuginev põhjalikkus, legendidele ja müütidele tavapärane suursugusus, oskus rüütlite tarkust ja lollust kujutada niimoodi, et nad jäävad meelde ja kutsuvad oma käekäiku jälgima. Vaprad olid nad kahtlemata ka, kuid kaitsetud kõiksuguste silmamoonduste ees. Sutcliff, muide, oli väga haiglane ja enamasti ratastoolivang – seda imetlusväärsem on tema oskus kirjutada nii dünaamiliselt ja hoogsalt arenevaid lugusid.

Üks tsitaat loetust ettekujutuse andmiseks:
„Kuid sellest päevast peale armastus Lanceloti ja Gueneveri vahel muutus, see polnud enam selline nagu enne. See oli tugevam kui eales varem, kuid see polnud enam lihtne, nagu oli olnud, sest sellele oli lisatud kahtlust ja kadedust ja kahetsust, ning üsna pea lisati  sellele ka süütunnet, sest sellest ajast peale ei püüdnud nad enam teineteisest eemale hoida. Ja nende kokkusaamisest tuli kurvastust ja valu ja pimedust nii neile enestele kui Arthurile ja Arthuri kuningriigile, täpselt nõnda, nagu Merlin oli ennustanud, enne kui läks ise pimedusse oma võlutud viirpuu all.“

Triloogia kõige mahukam ja minu jaoks kõige nauditavam osa oli esimene: „Mõõk ja sõõr“. Järgmistes osades „Valgus laane taga“ ja „Tee Camlanni“ arenevad sündmused kiiremini ja kuhjub traagilist pinget kuni lõpplahenduseni. Lemmiktegelaseks kujunes mulle maailma parim rüütel Lancelot, aga triloogia üks võlu on seegi, et iga lugeja võib endale oma lemmikrüütli või -kuninga valida, sest teos lausa kubiseb neist.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Dina Rubina „Сквозь сеточку шляпы“

Lugesin veel üht Dina Rubina raamatut – jutukogumikku „Сквозь сеточку шляпы“ (2017). Ei teagi, kuidas seda pealkirja adekvaatsemalt tõlkida, kas vanamoodsalt „Läbi kübaravõrgu“ või kaasaegsemalt „Läbi loori“. Lühidalt öeldes on need lood linnadest, värvikalt ja lõhnavalt lopsakas lugemine, mis mulle hästi sobis.

Alustuseks kirjutab Rubina sellest, et igal linnal on oma hing.

„Я полагаю, об этом дуэте, об упоительном и всегда индивидуальном танце великой души города с частной и преходящей душой человека только и стоит писать, если берешься описывать перемещения в пространстве.“

Aeg-ajalt juhtub nii, et linna hing ja sinu reisi mõte ootamatult haakuvad, nagu sündis Rubinaga loos Vincent van Goghist, kui ta leidis raamatu Van Goghi kirjadest vennale vanade asjade müügikohast Saint-Rémy's just tolle vaimuhaigla lähedal, kus kunstnik oma elulõpu veetis. Selle ostu ja reisil nähtu mõjul sündis südamlik ja kurb jutustus „Külm kevad Provance'is“, mis kõige muu kõrval tekitas mus tahtmise van Goghi kirju vennale Theole ka ise lugeda.

Vincent van Gogh
"Saint-Rémy-de-Provence'i vaimuhaigla"
(1889. a; Pariis, Musée d'Orsay).

Mõne teise loo põhitooniks võib kujuneda ootamatu sündmus või kohtumine, kellegi naeratus, mõni muusikapala või pealtkuuldud jutukatke. Või see, kui viibid näiteks Tel Avivis, kuid sinu  kodulinnas Jeruusalemmas toimub samal ajal terroriaktina plahvatus just selle liini bussis, millega sa tavaliselt sõidad. Siis hakkad nägema seda paika, kus parasjagu viibid, justkui uue pilguga, teravalt tajudes inimeste reaktsioone toimunule, mõteldes samal ajal oma kodulinnast ja selles nüüd alati valutekitavatest veritsevatest vermetest.

Aga võib olla ka nii, et su jutustus sünnib läbi su truu koera silmade, teie igapäevases suhtluses ja lausa lõpmatus armastuses ja sa paned selle kirja („Sina ja mina virsikupilvede all“) ning siis kirjutad veel teisegi loo („Ööbiku aeg“) sellest, mida näed oma alalisel koerajalutustuuril, keda kohtad, millised on lõhnad, värvid, hääled – kõik see, millest su igapäevased hommikud koosnevad ja mis su meeleolu mõjutavad. Need koeralood on selles raamatus lausa imelised lugemispalad.

Sõbraliku huumoriga ja kohati ka nukra muigega kirjeldab Rubina kodulinlasi, amsterdamlasi, frankfurtlasi, roomlasi ja sorrentolasi, veel paljusid teisi, elades kaasa nende muredele ja rõõmudele, põimides osavalt minevikku, olevikku ja tulevikulootusi. Erilisel kohal on raamatus Praha oma Karli sillaga ja Kafka loominguga.

Minus aga hakkas kõige rohkem vastu kõlama kirjeldus Nizzast (eelistan selle linna puhul just seda nimekuju), mis tõi meelde mu pika jalutuskäigu Marc Chagalli muuseumisse ja mille mõjul ma oma unenäos taas lõunamaiselt lõhnavasse Nizzasse sattusin.

Dina Rubina teostest olen selles blogis varem kirjutanud siin.

Jõuluikaldus

Mulle meeldib jõulukaarte saada ja saata. Neid päris, paberist. Harilikult olen enne jõule kümmekond kaarti saanud, sel aastal aga ainult kaks. Tõeline jõuluikaldus. Noh, poliitikutelt ka kaks, aga neid ma ei arvesta. Ise saatsin 10. Jah, muidugi võib mõni hilinenud kaart tulla pühapäeva ja pühade järel, millalgi viie päeva pärast või hiljemgi. Kui tuleb...

Potentsiaalseid kaardisaatjaid jääb igal aastal vähemaks. Paljusid polegi enam. Praeguse seisuga on kõige vanem neist, kellele ma ise saatsin, väga kaugel ja temal on postkontorisse minekuga suuri raskusi. Muidu on ta aastakümneid kõige sagedasem kaardisaatja olnud. Teine on samuti minust ligi 15 aastat vanem ja temal on mäluprobleemid. Kolmas, kunagine reisikaaslane Gotlandil, eluaastatelt 80 ligidal,  on haigustega maadlemas. Neljas, viies ja kuues on minuvanused ja see on samuti juba eluiga, mil igasuguseid terviseprobleeme ette võib tulla. Seitsmes sõitis jõuluajaks kaugetele saartele ja temal polnud enne reisi lihtsalt aega kaardisaatmisega tegelda. Kaheksas ei saada kaarte, sest tal olevat halb käekiri.

Üheksas ja kümnes, mu head lapsepõlvekaaslased, saatsid kaardid parimate soovidega. Huvitav fakt on see, et kuigi nad teineteist ei tunne, toetavad mõlema kaardid lastehaigla toetusfondi.

Selles loetelus on kõik vähemalt seitsmekümnesed, enamik vanemad. Midagi pole parata – inimesed on elanud pika elu ja kustuvad tasapisi. Tavapostiga tulevaid jõulukaarte on aina vähem. Süüdistaks Omnivat, kuid...

Ametiasutused ja mõned sõbrad on omaks võtnud e-kaardid, nooremad tuttavad samuti. Minagi olen neile, kes arvutit kasutavad, jõulusoove e-postiga teele saatnud. Ajad muutuvad, kombed koos nendega. Aga ma mõtlen mõnetise õudusega neile aegadele, kui enam ühtegi pärispostkaarti ei tule.

Talvise pööripäeva kokkuvõte 2018. aasta kirjatöödest

Selle blogi nüüdseks kümneaastane traditsioon on olnud talvise pööripäevaga kaasnev kokkuvõte minu lõppeva aasta kirjatöödest. Sel aastal on neid olnud väga vähe ja kokkuvõte tuleb napisõnaline.

Ei, ma ei väsinud eelmisel aastal pärast raamatu ilmumist ära. Artiklite kirjutamist mul sel aastal plaanis polnudki. Õpetajate Lehele kirjutasin siiski ühe tekstijupi elamaks kaasa mulle südamelähedase vana koolimaja saatusele.

Raamatut on päris palju loetud, ostjatele ja laenutajatele olen endiselt tänulik ja ka siin blogis aeg-ajalt „Nooruse loo“ käekäigust kokkuvõtteid teinud.

Blogisin samuti vähem  kui eelmistel aastatel, eriti kehtib see minu raamatublogi „Tütarlaps linnast“ kohta, kus on meenutused lapsepõlves ja nooruses loetust palju aastaid hiljem.

Uuema kirjanduse osas tegin neljandat aastat koostööd kirjastusega Varrak ja panin „Kruusateesse“ aeg-ajalt kirja lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid Varrakult saadud raamatutest. Varrakus väljaantu kohta kirjutatu leiab siit ja nende raamatute kaanepildid on pildil siin kõrval.

Sel aastal kirjutasin koostöö raames 11 raamatust, mis kõik heaks või väga heaks lugemisvaraks osutusid, kaheteistkümnes – hästi paks ja muinasjutuliselt põnev „Kuningas Arthuri triloogia“ – on pooleldi loetud ja sellest kirjutan kas veel selle aasta lõpus või juba tuleva alguses. Koostöö Varrakuga tõenäoliselt jätkub.

2019. a kavatsen veidi rohkem kirjutada, aga suuremate tööde ideed on veel üsna algusjärgus ja neist praegu blogida oleks narr.

Muidu on 2018 olnud minu arvates päris hää. Eriti aasta lõpukuul on olnud mitmesuguseid olulisi ümmargusi tähtpäevi, aga neist ma ei blogi, kuigi mõtteis omalaadseid kokkuvõtteid teen ja olnust õppust võtta püüan.

Kalendritalv algab 22. detsembril kl 00.23 ja seejärel hakkavad päevad tasapisi pikemaks minema.

„Jooga 100 päeva“ – tehtud!

Septembri alguses võttis ühes Ameerika blogis minuealine blogija käsile oma joogaklubi väljakutse „Jooga 100 päeva“, mis kutsus päevagi vahele jätmata tegema 100 päeva iga päev kodus 15 minutit joogat. Minu tavaline taks oli sellal paar-kolm korda nädalas á 20 minutit. Tema challenge'i raames hakkasin minagi oma kava tegema iga päev ja nüüd on see sada päeva edukalt läbi.

Algus ei olnud raske, aga millalgi 60. päeva ringis kadus motivatsioon korraks justkui ära. Tegin siiski edasi. Teistkordselt sattus järjestikku tegemise plaan ohtu 90. päeva paiku, kui mind asusid kimbutama päris tugev külmetus koos nohu ja köhaga. Aga asanaid tegin siis ikkagi edasi ning haigus taandus umbes nädalaga ja viimastel väljakutse päevadel ei andnud ennast enam üldse tunda.

Tore, et tegin. Rüht on parem, olek justkui hoogsam kui enne, kaal kilokese kergem (jooga polegi ju kaalulangetamiseks mõeldud).

Mis edasi saab? Joogaga muidugi jätkan, sest olen seda tasahaaval juba aastakümneid teinud, kuid nii pidevalt nagu nüüd väljakutse raames, varem mitte – ikka on olnud pikemaid ja lühemaid vaheaegu. Kas edaspidi iga päev teen, ei ole kindel, aga mõned korrad nädalas kindlasti.

Muide, ka mulle inspiratsiooni andnud ameeriklanna tegi väljakutse lõpuni.

Pildil on rõõmus koaala Austraaliast tulnud postkaardilt. Umbes nii lustakalt ma ennast tunnen.

Sügispudemed: kümme aastat telekata, paarist raamatust ka

1. detsembril oli mul omamoodi tähtpäev – täitus kümme aastat ilma telekata. Kui toona teleka katki minnes siin blogis kirjutasin, et ei tea, kas paus kujuneb mõne nädala või mõne kuu pikkuseks, siis nüüdseks on lausa linnulennul mööda saanud aastakümme. Miski, mida olen näha tahtnud, pole arvuti abil nägemata jäänud. Ajaraiskamist, mida ennast teleri ette unustades vahel oli, pole enam olnud. Olen täitsa rahul. Elu telekata on igati võimalik.

***
Nüüd peaaegu järjest lugenud nelja Alexander Genise raamatut (viimane oli „Сладкая жизнь“ /Magus elu/) võin kõigi nelja kokkuvõttena öelda, et ei jaga seda suurt vaimustust, mida viimasel ajal olen tema loomingu kohta lugenud nii kirjanduskriitikutelt, raamatututvustustest kui ka blogidest. Jah, ta on vaieldamatult ladusa jutusoonega, oskab maailma vaadata ja näha ning selles leiduvat mehelikult emotsionaalselt edasi anda, on minu meelest eriti osav reisi- ja gurmaankirjanikuna, kuid ikkagi ei midagi erilist, kui võrrelda teda vene publitsistikatraditsioonidega, millest ja mille mõjutusel ta on kasvanud. Tema puhul on see vene (ja juudi) tugev publitsistikatraditsioon lihtsalt Ameerikamaale kolinud ja sealt  siia omamoodi ringiga tagasi jõudnud justkui midagi uut ja erilist, mis aga vene kirjandust paremini tundvatele lugejatele on ammu tuttav mitmete autorite loomingust.

***
Nägin müügil ilusat lasteraamatut luuletustega ja nende juurde kuuluvate sisuselgitustega. Eesti kohta ja EV 100 auks. Väga kenad illustratsioonid olid ka. Nüüd kõhklen, kas osta või mitte, sest tahaksin seda jõuludeks mitte mõnele lapsele, vaid 95aastasele väliseestlannale kinkida, et tal lapsepõlvemaa, mida ta endiselt kodumaaks nimetab, kuigi on siit 75 aastat eemal olnud, ikka meeles oleks. Aga kõhklen seepärast, et minu meelest on muidu ilus raamat natuke liiga väikese ja heleda trükikirjaga. Võib-olla, et lastele ei mõju see nägemise rikkujana, aga vanainimese jaoks võiks šrift olla veidi suurem ja tumedam.

Fotol on Maximast ostetud jõulukaktus, mille puhul ma ei ole kindel, kas see jõuludeni välja veab. Aga senised õied on olnud ilusad.

Sügispudemed: esimene lumi ja dutikud

Jah, ma tean, et suurele osale mu blogi lugejatest avanes täna hommikul aknast umbkaudu samasugune vaade, „lumi tuli maha ja valgeks läks maa...“ Erines vaid lumerohkus. Selle foto panen siia, et esimest lund – vahepealseid väikeste lumekribulate sadusid arvesse võtmata – kuupäevaliselt märkida.

Kui blogi uskuda, siis eelmisel aastal tuli meil siin esimene lumi maha 26. oktoobri hommikuks. Seega kuu aega varem. Aga ei jäänud maha. Praeguse lumega seostub mul ka kerge kahtlus, et jõuludeni see küll vastu ei pea. Elame-näeme.

Tähistamaks esimest lund Rohkem ikka selleks, et jalgadel soe ja mõnus oleks, ostsin endale täna dutikud. Neid saapamoodi värgindusi kutsutakse ukraina keeles just niimoodi. Dutikud (дутики) on Ukrainas toodetud ja vähemasti esmamulje on, et õigustavad oma olemasolu ja vähendavad mu jalavalu. Päris sellise tegumoega ma neid ei saanud, nagu tahtnuksin, sest soovitute sobiv suurus oli musta reede ostupalavikus ära ostetud, aga lepin vist ka nendega, mis sain. Dutikute valmistajatele aga soovin, et sündmused Aasovi merel rahumeelse lahenduse leiaksid.

Viimastel kuudel on mu tegemist vajavate toimingute nimekirjas olnud talveriiete korrasoleku vaatamine.  Lükkasin seda muudkui edasi ja nüüd langes see koguni ära – tuleb lihtsalt talveriideid kandma hakata. Briljantne näide selle kohta, et laiskus võidab alati.

Vaatamisi: Namatjira

ETVs laupäevaõhtuti näidatavas Austraalia sarjas „Koduigatsus“ („A Place to Call Home“)  on sel hooajal mitu korda nimetatud Namatjira nime. Aborigeenist sõjaveteran ja kunstnik, kelle hurtsik koos tema piltidega maha põletatakse, on ühe oma käes olnud maastikupildi andnud heasoovliku tuttava kätte hoiule ja see jääb alles. Selle autoriks on „onu Albert“, keda filmis ka Namatjiraks kutsutakse.

Olen küll Austraalias käinud, seal aborigeenide kunsti näinud, lisaks selle suure maa kohta päris palju lugenud, aga Namatjirast ei teadnud. Hakkasin internetist uurima ja leitu oli huvitav. Natuke sellest ka siin.

(Lääne-Aranda) arrernte-hõimu kuuluv aborigeen Albert (Elea) Namatjira (28. juuli 1902 - 8. aug 1959) on tõenäoliselt tuntuim aborigeenist kunstnik, kuigi tema teosed ei ole loodud aborigeenide tavapärases stiilis, vaid rohkem n-ö valgelt mehelt omandatud oskusena. 1954. a kohtus ta kuninganna Elizabeth II-ga ja pälvis temalt autasu. Kuid hoolimata oma loomingu menust elas Namatjira vaesena, jagades kõike tavakohaselt oma hõimukaaslastega ja kannatades piirangute all, mida riik aborigeenidele kehtestanud oli.

Namatjira lõi üle 2000 teose ja oli surres 57aastane. Tema akvarelle on internetis palju näha. Kuivõrd ma pole kindel, kuidas on nende puhul lood autorikaitsega, panen siia vaid paar. Esimesel on „Mount Sonder, MacDonnell Ranges“ (1957-59, hoiul Austraalia rahvusgaleriis Canberras), teise nime ma ei tea.

Möödunud aasta juulis, Albert Namatjira 115. sünniaastapäeval avaldas Google talle tunnustust selle pildiga, mille tema akvarelli põhjal on loonud üks ta lastelastest, samuti kunstiga tegev Gloria Pannka. Sellel doodle'il on Namatijira loomingule iseloomulikud värvid ja paigake tema kodukoha lähedalt. Ka Albert Namatjira poeg on kunstnik.

1993. a, 44 aastat pärast Albert Namatjira surma lasti käibele tema mälestusmark.

Paljudel Namatjira piltidel on Alice Springs’ist 16 km kaugusel kasvanud puud (eukalüptid, Ghost Gum trees), mis on kujunenud Kesk-Austraalia ikoonilisteks sümboliteks. 2012. a detsembris põlesid maha (arvatavasti vandaalide süü läbi) ) kaks puud, mis olid just võetud looduskaitse alla. Neid leinas kogu Austraalia.

Namatjira foto on pärit 1960. aastast ja selle laenasin Wikipediast.

Frances Mayes „Naised päikesevalguses"

Frances Mayes
„Naised päikesevalguses.
Romaan Toscanast“
Tõlkinud  Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

Novembrisünguses lugemiseks hea, helge ja omamoodi väga aktuaalne raamat, milles on kogu selle päikeselisuse kõrval ka midagi väga mõtlemapanevat ja tõsist. Seda viimast just meiemaise lugeja jaoks.

Aktuaalsus väljendub selles, et kõne all on praegusaja märksõnad „kannapööre“ ja  „valikuõigus“. Kuid kannapöörde tegijateks ei ole „söö, palveta, armasta-tüüpi“ nooremapoolsed naised, vaid ameeriklannad, keda saatus ja omaksed on otsustanud vanadekodusse saata, rahulikuma elu peale. Aga nemad ei taha ja, kohtunud kolmekesi vanadekodu hüvede tutvustamispäeval, otsustavad hoopiski üürida villa Firenze lähedal ning teevadki seda. Autor nendib: „Aeg surub sellele loole peale, kuna naised on vanemad neist, kes tavaliselt raamatutes peaosa mängivad.“

On lausa muinasjutuline, kui palju on  59-aastasel Julial, 64-sel Susanil ja 69-sel Camille'il tarmukust ja loomejõudu, mis aitavad üle saada armidest ja leinast, mis elu neile hinge ja saatusse tekitanud on. Kuidas nad leiavad, ja lugeja koos nendega, et palju põnevat on elul varuks ka eakamatele naistele.

Muinasjutulisus ja tõsidus koos aga väljenduvad meiemaiste pensionäridest lugejate jaoks aga selles, et niisuguste kannapöörete ja valikuvõimaluste  jaoks peab olema üsna paks rahakott – siinse alla viiesajase tavapensioniga Itaalia villat ei muretse. Õnneks ei sega see loetut nautimast.

Tegelikult on romaanil neli naispeategelast. Neljas on veidi noorem kirjanik Kit, aga temagi ellu tuleb suur ilus üllatus. Ja ta kirjutab muuseas ka viiendast naisest  – kummalise saatusega kirjanikust. Muidugi on naiste kõrval ka mehed ning hulk toredaid, itaallaslikult südamlikke sõpru. Päikeselisest taevast, nauditavatest roogadest, lopsakast loodusest ning eneseületamise rõõmust on samuti palju juttu.

„Ma olen kogu selle aasta kirjutanud otsingust, saabumise ja lahkumise küsimustest, loomepalangust hilisemates eluaastates – oma küllase elu ja sõpruse seinavaibast. Nüüd lõpu eel, näen, et olen kirjutanud jõust, mis sinu elus vallandatakse, kui sa saad emaks.“

Mayesi teosed on paljude lemmikud, eriti tema „Toscana päikese all“, mille järgi tehtud film suure populaarsusega linastus. Mulle on väga meeldinud tema reisidest pajatav mahukas „Aasta maailmas“ – mõlemad on Varrakult aastaid tagasi ilmunud.

„Naised päikesevalguses“ on Liis Karult saanud armsalt roosilise kujunduse. Okasteks on mõningad keelevead, mida Varraku raamatutes tavaliselt pole (spelleristki oleks kasu olnud).

Igatahes soovitan soojalt. Mulle jättis Mayesi romaan hulgaks ajaks meeldiva tunde. Selle Itaalia päikese sära...

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Sügispudemed: oktoobri viimased, veel enne talveaega

Mõni aeg tagasi toimus meie majas tuleohutusalane nõustamispäev. Neli päeva enne seda anti asjast kõikidele korteritele kirjalikult teada. Lubati suitsuandurite kontrolli, nõustamist ja abi neile, kes ise paigaldamisega hakkama ei saa. Üritus  pidi kestma neli tundi ja selle ajaga lubati läbi käia kõik korterid.

Sel päeval olime kenasti kodus kogu vajaliku aja. Päästeauto sõitis maja juurde, mehed alustasid korterites käiku. Olime arvestanud, et ühe trepikoja peale kulub keskmiselt pool tundi ja seega arvasime, et meieni jõutakse umbes kahe tunni pärast. Aga ei miskit. Aknast välja vaadates nägin kaht päästjat minemas ühe majaotsa poole ja kaht teise majaotsa poole. Kuulsin lahtisest aknast, et ühed küsisid teistelt, kas siin juba käisite, viibates käega meie trepikoja poole. Vastust ei kuulnus, selle viis tuul ära. Et nõustamisaeg alles keskpaigas oli, ootasime edasi. Pool tundi enne nõustamisaja lõppu sõitis päästeauto koos meestega ära.

Kõrvaltrepikodades oli käidud, kuid meie oma oli millegipärast vist lausa vahele jäänud. Või siis meie korter.

Pean päästjatest väga lugu ega taha neile pahandust, sellepärast ei nimeta siin, millal täpselt ja kuskohast nad nõustama tulid. Aga kuidagi kentsakas oli see vahelejäämine küll. Igaks juhuks lisan, et suitsuandur on meil kenasti lae all.

Ühel ilusal päeval sõitsin bussiga kodu poole. Minu ees olevale istmele istus noormees noore hundikoeraga, käsutas koera istme alla pikali. Kutsal vist polnud kuigi mugav. Kui väljumiseks bussiukse juurde läksin, hüppas koer omaniku kõrval olevale vabale istmele, pani pea noormehe najale ja hakkas aknast välja vaatama.

Keegi ei hakanud pahandama. Kuigi kohatu, oli see kuidagi südamlik vaatepilt. Paraku polnud mul moblat kaasas, nii jäi jäädvustamata, kuidas üle seljatoe paistsid koera kikkis kõrvad ja tema peremehe kapuuts.

Võtsin poeriiulilt rjaženkapaki. Vanem venelanna mu kõrval ruttas tänama: „Küll on hea, et ma tänu teile nägin, kus need on. Ma tahan ka, aga ilma prillideta ei näe hästi...“ Mõnikord ei ole kuigi palju vaja, et teisele inimesele rõõmu teha.

Olen tavaliselt ikka ka oma lugemistest ja vaatamistest kirjutanud. „Panga“ esimese osa vaatasin ära ja rohkem ei vaata. Mõni näitleja mängis küll teistest paremini, kuid mulle ei meeldinud üldine toon, tumedus, ajastu ebatäpne kujutamine, liigne sümbolism ja veel palju muud. ETVst võib-olla üritan kunagi järelvaadata, kuid igatahes mitte lähiajal.

Loodusemees Marek Vahula, kunagine ajakirja Noorus noor autor, kes kirjutas oma linnuvaatlustest ja vedas rubriiki „Roheline maailm“, andis mulle täna teada, et on ilmunud tema raamat „Lumetants“, mille üheks peatükiks on „Noorusetants. Roheline maailm“. Rahva Raamatu veebilehe andmetel kirjeldab 584leheküljeline raamat autori elu esimest poolt läbi tantsude, illustreerinud on Liisa Kruusmägi. Lumelörtsises päevas oli see hea uudis.

Puud on peaaegu paljad. Poes müüdi halloweeni-kõrvitsaid. Täna öösel tuleb kell talveajale keerata.

1230.

Rein läks eile oma kõige kaugemale teekonnale

Olen oma raamatus „Nooruse lugu“ meenutanud, kuidas meie kirjanikud Noorusele oma lugusid kirjutasid. 1985. a palusin, et seda teeks mu hea sõber ja kunagine kolleeg Noorte Hääle toimetusest, kes selleks ajaks oli juba tuntud kirjanikuks saanud.

„Rein Põder pealkirjastas oma arutluse „See kiirgav kummastus“ ja käsitles kirjanduse mõistmise piire ja kirjanduse kummastava omaduse teadlikku märkamist. Kummastust lugeja jaoks ja kummastust kirjaniku enese jaoks, kummastuse saavutamise teid:

„Ent mis siis ikka määrab kummastuse – kas kirjutaja teadlikkus või mingi vaist, mis käsib kirjutada just nii? Või on kummastus loovusega kaasaskäiv omadus, sama seletamatu nagu intuitsioon või väga üksikute inimeste sensitiivsed omadused, üks tahtmatu oskus, mille puhul kirjutatu väljub kirjutaja enda võimu alt, nagu asjad kord Võluri Õpilase käest, ja satub lugeja kätte? Kui nii, siis on kummastusvõime ta omaja jaoks nagu ilusa kellamänguga karp, mille võti on selle lukuauku ära murtud…““

See tekst oli sedavõrd hea, et ma väga tahaksin, et see uuesti avaldataks mõnes Reinu mälestavas kogumikus. Selles väljendusid tollal veel noore mehe kirjanduslikud suundumused, millele ta oma rohkes loomingus kuni surmani truuks jäi.

Aga võib-olla on veel mingi teine kiirgav kummastus – see, kuhu Rein eile oma kõige kaugemale teekonnale suundus?

Mul on temast palju häid mälestusi, eredamad neist aastatest 1971-1977, meie esimestest tööaastatest ajakirjanduses: kahasse kirjutatud lood lõokeselaululisest Kihnu saarest, näärilumisest Altja külast, Teodor ja Endel Lippmaast Horisondi publitsistikavõistlusele, mõned koos tehtud saated raadio Keskööprogrammile, meie ühised käigud ja jutuajamised, toimetuse peod... Aga neid meeldejäänud hetki tahan praegu veel kiivalt ainult endale hoida.

Olen tänulik tema paljude raamatusoovituste eest. Näiteks ei oleks ma vist temata avastanud Konstantin Paustovski imelist „Kuldset roosi“ või Vladimir Giljarovski mitmekülgseid raamatuid Moskvast ja moskvalastest. Lugemisnaudingut on pakkunud Reinu enda raamatud. Aga eile õhtul otsisin riiulist üles hoopiski ühe temalt kingiks saadud vana fotoraamatu Norrast ja vaatasin Reinu pühendust selles – ta uskus, et see maa mulle kindlasti meeldib...

Aitäh kõige eest, kallis sõber ja kaasteeline! Kahisegu kuldsed vahtralehed Sinu teedel!
Rein Põder, 7. juuli 1943 - 23. oktoober 2018.

Foto: fragment Nooruse leheküljest Reinu loo alguse ja fotoga, mille tegi Tiit Koha /Noorus 6/1985, lk 22-23/.

* * *
Olen selles blogis varem natuke kirjutanud ka paarist Reinu raamatust: „Eike“ ja „Savimäe“.

Pae pargi teedel

Lasnamäel ei käi ma kuigi tihti, kuigi mu kodu lähedalt sinna päris sageli otsebuss sõidab, kuid sinna sattudes olen mitu toredat kohta leidnud. Üks selliseid on Pae park, mille dominandiks on Pae järv ja selle omapärane sild. Siinsed pildid on mullusel kevadel ja tänavusel sügisel tehtud.

Vana paekarjääri maa‑alal paiknev 22 hektari suurune park on nii looduse- kui ka inimsõbralik, koosnedes kolmest osast: Mäe-, Ööbiku- ja Perepargist. Rohkem andmeid leiab pargi kohta Tallinna keskkonnaveebist.

Mulle meeldib väga, et pargi terviserajad on nii asfalt- kui ka jalasõbraliku koorepurukattega. Talvel saab neid radu kasutada ka suusarajana. Mängu- ja spordiväljakuid on pargis mitu, silmarõõmu pakkus mulle igamehe kossukorvide idee: kõige pisemad saavad visketäpsust harjutada madalatesse korvidesse, kasvult pikemad aga kõrgematesse.

Väga omapärane on üle järve kitsama koha viiv põneva tehnilise lahendusega rippsild, kolmnurgaga, mis igast vaatenurgast erinevana paistab. Silla väike võnge pani mu jalad tudisema, aga küllap see on harjumise asi.

Pargist avanevad ilusad vaated nii Tallinna ülemisele tuletornile (rajatud 1835) kui ka ümbruskonna uutele elumajadele.

Avarate vaadete kõrval oli ka nauditavat sügise värvikirevust, millele huvitava varjundi lisasid paeastangud, millelt park on oma nime saanudki.

Heal lapsel on mitu nime, nii kutsutakse Pae parki ka Paepargiks ja Lasnamäe pargiks.

Fotod: 19. aprill 2017, 19. okt 2018.

Margaret Atwood „Nõiasigidik“

Margaret Atwood
„Nõiasigidik“
Hogarth Shakespeare´i sari.
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

Teatrifestivali nõukogu esimees ütleb vallandatud lavastajale: „Oi, ma olen kindel, et sul laabub kõik. Lõppude lõpuks selline loovus, selline anne... Küllap on palju, nojah, teisi kohti... uus algus...“

Ja küllap on Felixi vastus tuttav ka paljudele meie inimestele, kes temaga sarnases lahtilastud olukorras on olnud: „Teisi kohti? Ma olen viiekümneaastane, taeva pärast. uute alguste jaoks realiseerimisaja ületanud, kas sa ei ütleks?“

Edasi tulevad äng ja meelekibedus. Tohutult raske on lahkuda, kui oled tippvormis. Veel raskemaks teeb asjaolu, et lahkumine ei olnud vabatahtlik, vaid tingitud kolleegi petturlusest. Muidugi peab sellele järgnema kättemaks, mida Margaret Atwoodi raamatu „Nõiasigidik“ peategelane Felix südamest ihkab, milleks ta valmistub pikki aastaid, aeg-ajalt oma leinast ja ebaõnnest peaaegu joobudes ja mõistust kaotades.

Raamatututvustusest: „Shakespeare’i „Tormi“ ainetel loodud „Nõiasigidik“ on lugu kättemaksust, uutest võimalustest ja petlikest illusioonidest. Makeshiwegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on tippvormis. Iga tema uus lavastus suudab hämmastada ja üllatada. Järgmiseks on tal plaanis tuua lavale Shakespeare’i „Torm“ ja teha seda nii, nagu keegi kunagi varem pole teinud. /.../ Olukord võtab aga ootamatu pöörde, kui Felix reedetakse. /.../ Kaksteist aastat hiljem saab Felix oma võimaluse ja kättemaksuplaan hakkab kuju võtma kohaliku vangla seinte vahel, kus mees vangidele teatritunde annab. Uuesti „Tormi“ lavastama asudes seab ta oma reetjale kuratlikult kavala püünise...“

Nii nagu Shakespeare'i loomingulise lõpuperioodi „Torm“ on tema ilusamaid näitemänge, on ka Atwoodi „Tormi“ ümberjutustus kaunilt ja hoogsalt kirja pandud. Eriti selgelt joonistub välja peategelane Felix, aga üpris üllataval moel, kuigi visandlikumalt on kujutatud kõiki ülejäänuid tegelasi. Iseäranis ilusad on leheküljed Felixi tütrest Mirandast, kellest Felix ei suuda kuidagi mõtlemast lakata. Karmimad on vangla näiteringi ja kirjandushuviliste tegemisi, lavastuse sündi käsitlevad leheküljed, mis ometigi kogu aeg põnevust ülal hoiavad ja milles kirjeldatu kohati vanglatingimuste jaoks uskumatuna näib.

Lõpplahendus on mingil kummalisel kombel ühtaegu etteaimatav ja ootamatu. Ja lootustandev. Ja päris lahe.

Minu jaoks oli „Nõiasigidik“ esimene tutvus Atwoodi raamatutega, tema erilist menu pälvinud düstoopilist romaani „Teenijanna lugu“ olen näinud ainult filmina. Internetist lugesin ka Atwoodi mitut teksti, miks ta Hogarth Shakespeare'i sarjas osalemiseks just „Tormi“ valis ja millised olid tema kaalutlused üht või teist tegelaskuju ning süžeekäiku luues.

Kriitikud on kiitnud Atwoodi „Nõiasigidiku“ rütmide ja tempode vaheldumist, tema räppivat luulekeelt vangide loodud vahetekstides – kõike seda, mis moodustab ühe väga hea lavastuse, mille valmimist raamat mitmekihiliselt edasi annab. Minul lugejana on põhjust ka tõlkijat kiita: raamatus on palju imetabaseid sõnu.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://varrak.ee/toode/noiasigidik/

Veel sügispudemeid

Seesinane nädal, mis mõne minuti pärast läbi saab, möödus kuidagi väga kiirelt. Ei jõudnudki eriti miskit korda saata – võib-olla on asi selles, et vanemaks saades muutub tegutsemine aeglasemaks. Nii et oma süü, kes käsib vananeda, aga ega looduse vastu vist päris ei saa.

Käinud pole ka kuskil peale kohustusliku poeteekonna, sest jalg on valutanud, aga ilmutab paranemise märke. Sellelt lühikeselt teejupilt olen taskupõhjas kaasa toonud mõne ümara ja sõbraliku kastanimuna.

Väljakutset teha sajal järjestikusel päeval kodus 15-20 minutit joogaasanaid olen nüüd 40 päeva teinud ja jätkan üpris innukalt. See loob hea tunde.

Sarjakesi olen vaadanud. ETV+ näitab lätlaste nõukaaegset menusarja „Pikk tee düünides“ (1981), mis mul toona nägemata jäi, kuigi sellest igal pool kõneldi. Näitlejate näod tulevad tuttavad ette, mõni on päris hästi meeles, sest lätlasi kasutati nõukogude filmides palju. „Pikas tees...“ tegi kaasa ka meie Toots – Aare Laanemets.

Kentsaka kokkusattumusena on mu nädala üheks tunnussõnaks olnud Shakespeare. Taanlaste „Rannahotell“ sai otsa, õigupoolest küll jätkatakse filmimisega, aga millal uued osad meie televisiooni jõuavad, pole ju teada. Asemele tuli krimilembeliste brittide uus draamasari „Eradetektiivid Shakespeare ja Hathaway“, mille tegevus toimub pealegi Shakespeare’i sünnilinnas Stratford-upon-Avonis. Sellest linnakesest on mul head mälestused. Raamatutest aga oli mul sel nädalal käsil Shakespeare'i „Tormi“ ümberjutustus „Nõiasigidik“ Margaret Atwoodilt, mille kohta tuleb selle blogi järgmine postitus (ehk juba homme).

Võib-olla pakub kellelegi huvi, et minu kirjatööd „Nooruse lugu“ saab nüüd laenutada Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukogust ELLU.
https://ellu.keskraamatukogu.ee/book/9789949608485/nooruse-lugu

Meenutamis- ja äratundmisrõõmu on see rohkem pakkunud neile lugejatele, kes Nooruse ilmumisajal ajakirja sõbrad olid, nooremad, kes vanuse poolest võiksid olla mu lapselapsed, on mu raamatule GoodReadsis hoolega „kahtesid“" ladunud. Põhiliseks põhjenduseks, et ei vastavat nende ootustele. See kurvastab mind, kuigi ma pole kindel, kas peaksin selle pärast kurvastama...

Sügispudemed

Aastad lähevad oma teed, kadudes olematusse. Mõned inimesed on meiega kaua. Eile suri 94aastaselt Prantsuse laulja, laulukirjutaja ja näitleja Charles Aznavour, kel oli üle 80 aasta oma oluline ja populaarne koht muusika- ja filmimaastikul Prantsusmaal ja Ameerikas. Ta on olnud üks minu põlvkonna lemmiklauljaid, seda eriti me nooruses.

Kuulasin täna YouTube’ist tema laule, leidsin muu hulgas ühe ülimeeldiva itaaliakeelse Veneetsia-põimiku, mida ma enne kuulnud polnud ja mitu juba ammu tuttavat laulu. Siia panen lingi ühele laulule Aznavorilt, nagu ta esines kümme aastat tagasi Pariisis l'Opera Garnier's: https://youtu.be/Z24X730KABU

Pikkadest eludest mõteldes ei saa ma mainimata jätta, et üleeile sai 95aastaseks minu tädi, keda olen näinud ainult korra (piltidelt muidugi rohkem), sest ta läks ära kaugele juba enne mu sündimist ning siis sealt kaugelt veel kaugemale üle mitme maa ja ookeani...

Neeme Raud on mõni kuu teinud oma saadet „Siin“ Kuku raadios. Enam ei ole ma suur raadiokuulaja, sest vaikuses on parem oma mõtteid mõelda ja enamik jutusaateid on ajapikku alla käinud. Aga Neeme Raua saadet kuulan iga kord, küll mitte kohe laupäevahommikuti, mil see kavas on, vaid järelkuulamisest Kuku podcastist (link). Ühtegi pole veel vahele jätnud.

Minu jaoks on „Neeme Raud. Siin“ meeldiv kultuurisaade, mida võiks iseloomustada pisut vanamoodsa, kuid palju huvitavat hõlmava sõnaga „kultuurimagasin“ – ajakirjalaadse lähenemisviisiga võimalus kõnelda kõigest, mis autorile südamelähedane. Hästi tehtud, selle omamoodi südamliku ja süvenenud intelligentsiga, mis Rauale nii omane on. Viib igas saates mõnele põnevale maale, mõne huvitava kultuurisündmuse keskele või arutab lihtsalt saatejuhi vestluskaaslastega ilmaelu üle. Ka saate muusikavalik on mulle seni sobinud.

Alexander Genise „Колобок и др. Кулинарные путешествия“ (v. k 2010, eesti keelde võiks seda pealkirja tõlkida „Kakuke jt. Kulinaarsed rännakud“), mis mul parasjagu pooleli, on ladus lugemine, mille autor tajutava elevusega naudib eri maade gurmaanlikke mõnusid. Ta kirjutab tuntumatest rahvustoitudest, maitse- ja lõhnaaistingutest, lemmikampsudest, kõigest sellest mõnusast, mida söömine pakub.

Võrreldes raamatuga „Уроки чтения: камасутра книжника“ (v. k 2013, e. k „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“, LR, 2016) on Genis „Kakukeses…“ pingevaba, mitte nii kammitsetud oma väljendites, pidades justkui pikka sujuv-muhedat monoloogi pärast head söömaaega. Mingis mõttes on see toidukriitiku raamat, kuigi näiteks Ruth Reichli „Küüslauk ja safiirid. Toidukriitiku salaelu“ (e. k 2013) selles valdkonnas mulle märksa paremana tundus. Aga ka söögilembet Genist on lahe lugeda, pealegi ei pea seda tegema ranges järjestuses, vaid suvaliste peatükkide kaupa on täiesti võimalik häid toiduelamusi saada. Vene rahvustoitudest (eriti kolmest hapust: hapukoorest, hapukapsast ja hapukurgist ning sellest, mida kõike nendega teha saab) kirjutab Genis ülimalt isuäratavalt. Sööge Lugege terviseks!

Seekordsel fotol on Sütiste tervisekeskuse ehitus Mustamäel 29. septembril 2018.

Ma ei kirjutanud ajaloolist romaani

Kõhklesin hulk aega, kas kirjutada seda repliiki või mitte. Paar päeva tagasi nägin ühes raamatublogis arvamust minu aasta tagasi ilmunud „Nooruse loo“ kohta. Paraku ei saa ma seal blogis kommenteerida ja seepärast panen paar tekkinud mõtet kirja oma blogis.

Mul on hea meel „Nooruse loo“ iga lugeja üle. Veel toredam on, kui nad oma lugemismuljeid jagavad. Selle blogija arvamusel ei olnud ka midagi viga, sest iga lugeja on oma arvamustes vaba. Esimeses kolmes lõigus tsiteerib ta raamatu tagakaaneteksti, vaid viimane lõik on tema lugemismuljest. Aga mind üllatas arvamuse pealkiri, millest nähtus, et blogija osaleb lugemise väljakutses, mille ühe punktina on olnud vaja lugeda mõnda ajaloolist romaani.

Päris kindlasti ei ole „Nooruse lugu“ ajalooline romaan – selle žanri kriteeriumid on sedavõrd teised. „Nooruse lugu“ on ajakirjaniku raamat, mida võiks ehk nimetada ühe ajakirja elulooks. Ma ei mänginud ajaloolisele romaanile nii iseloomulike emotsioonide ja väljamõeldiste põneva tulvaga, vaid kirjutasin faktidel põhineva ülevaate kunagise populaarse noorsooajakirja tekkest, sisust ja põhjustest, miks seda ajakirja enam ei ole.

Ajalooline romaan on üks romaani alaliike, proosateos, mis käsitleb ajaloolisi sündmusi ja isikuid ilukirjanduslikus võtmes, enamasti värvikalt ja emotsionaalselt, sisaldades sageli ka väljamõeldud isikuid ajalooliste tegelaste kõrval, andes vaba voli seikluslikkusele ja  eksootikalegi. Ausalt öeldes on mul kahju, et nooruke blogija mõnda tõepoolest sellesse žanri kuuluvat teost ei lugenud.  Valik on ju laialdane, sest häid ja väga häid ajaloolisi romaane on maailmas kirjutatud tohutult palju.

Et lugemise väljakutses taheti eesti ajaloolist romaani, nimetan siinkohal vaid mõnda meiemaist kirjameest, kes esimesena meelde tulevad: Eduard Bornhöhe ajaloolisi jutustusi (mida vahetevahel on ka romaanideks nimetatud), Eduard Vilde „Mahtra sõda“ ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ või sama autori kogukat „Prohvet Maltsvetit“. Andres Saali rahvusromantilisi teoseid, Mait Metsanurga „Ümera jõel“ või August Mälgu „Läänemere isandaid“. Või Enn Kippelit, Leo Metsarit, Gert Helbemäed, Karl Ristikivi, Ain Kalmust, Jaan Krossi, Tiit Aleksejevit, ajaloolisse romaani krimka põnevust toonud Indrek Harglat jpt.

Ärasaatja

Suve ärasaatjaks – hommikul on ju juba sügis – panen siia mehikese, kellest päikese käes ei saanudki hästi aru, mis tujus ta on.

Ja kes sedagi teab, kas teda siis enam on, kui järgmisel aastal uus suvi tuleb. Mehed on ju muutliku meelega. Võib-olla kergitab kübarat ja läheb ära vasakule...

Pildistet 18. sept 2018 Nõmme kandis.