10.10.17

Mõni mõttejupp, veidi ka „Savimäest“

Pannkookide tegemise kõrval on hea mõtelda. Igasuguseid mõttejuppe sünnib. Näiteks sellest, miks paar nädalat bloginud pole.

Võiks ju teatada, et valitud sai esimesel  võimalusel ja nüüd on igati paslik postkasti tassitud valimisreklaami hunnikut iroonilise pilguga vaadata.

Võiks ju vaielda presidendiga nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve asjus.

Võiks ju kirjutada, kuidas Stephen Kingi mister Mercedese triloogia mind loodetust vähem köitis.

Aga teisalt, mis mõte sel on? Mis sellest muutuks? Valitud ju juba on. Lapsepõlv oli õnnelik ja seda teadmist ei muuda kellegi teise arvamus. King aga pole sellepärast, et nood raamatud mulle seekord ei sobinud, parem ega halvem kirjanik, kui ta on, ja küllap ma tema raamatuid ka tulevikus loen.

Veel lugesin ma  „Savimäed“ (Rein Põder, Eesti Raamat, 2017). Suvel olin kuulanud Vikerraadiost järjejutuna selle katkendeid ja tahtsin ka edasist teada. Nüüd, pärast Kingi-triloogiat oli Rein Põdra kirjutatusse kuidagi turvaline süüvida.

Kaks kolmandikku romaanist sobis mulle hästi. Peategelane tõlkija Sven meenutas mõneski mõttes Oskar Lutsu jutustuse „Soo“ peategelast Toomast. Oma mõtiskleva meelelaadi ja argiasjus avalduva teatud kohmakuse poolest, aga ka kalduvuse poolest üksi uidata olgu siis looduses või mõnes eelkäijate teoses.

Põdra raamatute omapäraks on alati see, et ta meenutab neis paljusid kirjanikke ja teoseid, loob sildu ajastute ja kirjutajate vahele. Seekord tekitas ta minus tahtmise lugeda „Savimäes“ mitu korda meenutatud Henry David Thoreau'd, vähemasti tema „Sügist“, kui praeguse ajahetkega kõige sidusamat teost. Kirjandusest ja kirjanikest oskab Põder kirjutada kuidagi pidulik-lummavalt ning see meeldib mulle kui lugejale.

Aga „Savimäe“ juurde tagasi tulles pean tõdema, et romaani viimane kolmandik, mille tegevus alguse aeglasest rütmist järsku justkui tüdines ja mitmeid sündmusi kiirelt ning kuidagi uisapäisa sisse tõi, sobis mulle vähem, tekitades kerge pettumusegi, sest oma lummavast ajatusest astus see välja ja jõudis päevakajalisse tegelikkusse. Aga võib-olla piirijärve ääres elades polekski teisiti võimalik?

Kuid sellest ei saanudki ma aru, miks „Savimäes“ kaks 26. peatükki oli (sisult küll erinevad, aga sama numbriga). Lugesin e-raamatut ega tea, kas nii on ka paberraamatus.

6 comments:

  1. 1. Minul on alles valimata. 2. Mul oli õnnelik lapsepõlv. 3. Järjejuttu kuulasin ja tekkis ka huvi raamatut lugeda... aga unustasin. Aitäh, et meelde tuletasid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kommentaari eest, tegelinski. Ja raamatut tasub küll lugeda, nagu Rein Põdra omasid enamasti.

      Delete
  2. (vaid esimesest lausest kinni hakates ja kirjanduslikku poolt täiesti eirates)

    Kuidas saab pannkooke tehes MÕTELDA? Ma teen neid regulaarselt ja mul on siis kõik jäsemed tööd nii täis, et ma olen nagu vurrkann. Kui aega jääb üle, võtan ühe panni veel juurde. Aga mõtelda? Ei kujuta ettegi..

    Ma ei ole ühtegi Põdra-Põderi raamatut lugenud. Kui alustada, siis millest?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu jaoks on pannkookide tegemine täitsa meditatiivne tegevus. Siiski, kui tuju paha on, ei tule koogid hästi välja.

      Rein Põdra raamatutest võiksid sulle kui matka- ja rännumehele ehk meeldida viimaste aastate "Kauge" (2011) ja "Suur retk. Romaan Richard Maacki jälgedes" (2015). Mõlema annotatsioonid on internetis täitsa olemas, võib-olla see aitab otsustada. "Kauget", "Savimäed" ja vist mõnda veel saab katkenditena kuulata ka järjejutuna ERR arhiivis.

      Delete
  3. Mulle meeldis väga Põdra "Laev"

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Laeva" ma ei ole lugenud, see kohtumine seisab veel ees.
      Küll olen siin blogis teisal kirjutanud romaanist "Eike" jäänud muljest: http://iltaka.blogspot.com/2012/10/eike-uhe-romaani-kolm-kihti.html

      Delete

Related Posts with Thumbnails