Enne kui sammud välja seada

Ja saangi blogisse panna viimase eakate ajalehele Videvik kirjutatud loo. Rohkem neid enam ei tule, sest leht lõpetas eilse numbriga ilmumise. Saan selle kirjutise blogisse panna, sest seda sisaldav lehenumber on juba jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. Siinne tekst on minu algvariant ja erineb ajalehes ilmunust mõne pisiasja võrra. Tuletan meelde ka seda, et kõik need kuus lugu on olnud mõeldud eelkõige neile eakatele lugejatele, kes arvutiga sinasõbrad ei ole, et nad oma arvutihirmust või -tõrkest üle saaksid.

Kes ei oleks sügisvihmas bussi oodates kirunud, kui oodata tuleb kaua või bussipeatuses ei ole sõiduplaani. Aga seda saab kergesti vältida.

Seda, et pikki reise mitmesugustesse maadesse edukalt arvuti abil korraldatakse, endale sobivad peatuspaigad ja sõiduvahendid broneeritakse, piletid ostetakse ja palju muid kaugeks teekonnaks vajalikke toiminguid tehakse, on paljud kuulnud. Aga selle peale, et oma igapäevaste käikude puhul võib sama teha, väga sageli ei tulda.

Kuhu ja kuidas minna
Siinsed näpunäited on seotud Tallinnaga, aga meie e-riigis saab sama teha vist juba peaaegu igas Eestimaa punktis. Sõiduplaanid, piletiostmised. kohtade broneerimised, ettetellimised - kõik need tuhat pisiasja on arvuti kaudu tehtavad ja ei nõua ka kuigi keerulisi eelteadmisi ja oskusi. Siin teen juttu just mõnest üsna lihtsast asjast, aga igal lugejal tasub sellele lisaks nõu küsida oma lastelt ja lastelastelt, kes tehnikavidinatega paremini kursis on ja näiteks kõike teekonnaks vajalikku ka mobiiltelefoni või mõne muu seadme abil oskavad korda ajada.

Ühel ilusal päeval tahate sõita vaatama uut suurt kauplust linna teises otsas. Seal olevat kaubavalik märksa parem kui kodupoes ja rahvas räägib, et tegemist on hea kauplusega. Kõigepealt veenduge interneti abil kaupluse koduleheküljelt selles, et pood ikka avatud on ja sinnaminek asjatu pole.

Kaupluse asukoha leiate Tallinna kaardilt, kuhu kõige kergemini pääseb Tallinna koduleheküljelt (http://www.tallinn.ee/). Kaardil on palju vaatamisvõimalusi: saab vaadata lähimat ühissõidukite peatust  või lihtsalt majanumbri abil täpset paiknemist. Ka saab selgust, missuguse ühissõidukiga, kas otse või ümberistumistega, on sinna kõige parem sõita. Saab planeerida optimaalset teekonda kellaaja järgi: kodust lahkudes siis ja siis kulub lähimasse vajalikku ühissõidukipeatusesse minekuks nii ja nii palju aega, sõiduvahend tuleb siis ja siis, sõiduks kulub nii ja nii palju aega, maha tuleb minna seal ja seal, ümberistumiseks tuleb kõndida teise peatusesse, selleks kulub jälle teatud aeg, sõiduk tuleb, sõiduaega kulub... jne, kuni ollaksegi õnnelikult kohale jõudnud.

Tallinna kaardi rakendused võimaldavad vaadata nii kaardil kui aerofotol, kuhu minek ja missugune maja täpselt on. Samuti saab mõõta teekonna pikkust, näiteks seda, kui kaugele peab jala käima. Lisaks võib appi võtta ka Google'i kaardi tänavavaate (https://maps.google.ee), mis näitab ümbrust sellisena, nagu see inimesele tänaval olles paistab. Nii saab vaadata isegi seda, kus on vajalik uks, kas näiteks kaupluse esiküljel või kuskil kõrval.

Kui olete arvutis olevate kaardi ja sõiduplaanide abil teekonna paika pannud, siis võib vajaliku teabe kaasavõtuks üles kirjutada või, kui arvutikasutajal printer juhtub olema, lausa välja printida. Sama tasub teha ka tagasisõidu kohta.

Mida ilm teeb?
Oletame nüüd, et päev, millele oma käigud sättinud olete, pole kõige ilusam. Võib hakata vihma sadama, jahedamaks pidi minema, sestap ei teagi, kas ikka tasub minna. Luu- ja kondivalu olevat vanema inimese jaoks parim ilmaennustaja, aga seda ei saa alati usaldada. Lehes on ilmateade kirjas, aga ei näita ilma muutumist kuigi täpselt.

See ei ole suur mure, sest isegi kui inimesel pole Kuuse-taadi ilmaennustajaannet ja seapõit ka parasjagu käepärast pole, saab igaüks end arvuti abil aidata.  Ning küllap märkate varsti ise, millist ilmastikulehekülge rohkem usaldada tasub, kas piirduda ühega või luua oma isiklik ilmateade mitme ilmavaatleja poolt internetis pakutava kogusummana.

Hoiatan ainult ette, et selline ilmateate koostamine võib nii lahedaks ajaviiteks kujuneda, et pilvede põnev liikumine arvutiekraanil vaatajat kauemaks köidab.

Oma isikliku ilmaeennustuse koostamiseks olen vaadanud päris paljusid lehekülgi. Nende hulgas on meteoroloogilised radarid (http://www.emhi.ee/?ide=21,1167; sealt võtta siis vastavalt Sürgavere PseudoCAPPI ja Harku PseudoCAPPI), Soome ilmateade (http://ilmatieteenlaitos.fi/sade-ja-pilvialueet; selle lõunaosa annab ülevaate Eesti kohta), Soome radar (http://testbed.fmi.fi/history_browser.php?imgtype=radar&t=5&n=15); meie oma Ilmajaama-lehekülg (http://www.ilmajaam.ee/) ning FORECA ilmaennustused (http://www.foreca.com/Estonia/Tallinn).

Nii sünteesitud ilmaennustus läheb enamasti ka ka täppi. Aga see abistavate lehekülgede loetelu võib igaühel erinev olla vastavalt sellele, mis tundub paremini sobivat.

Ilmunud ajalehes Videvik nr 29 (1106), 29. aug 2013. Vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=112522 augustikuu alt ilmumise kuupäeva võttes.

Videvik muutub mälestuseks

See postitus ei ole raamatutest ega menufilmist, vaid alates 1990. aastast ilmunud ajalehest Videvik, mille viimane number ilmus täna.

Miks viimane? Lehes on sellest põhjalikult kirjutatud. Tsiteerin numbritutvustust internetis: "Videvik lõpetab.
Väga pisikeseks jäänud trükiarvu tõttu (tellijaid tuhatkond, üksikmüük veelgi väiksem) pole toimetusel enam võimalik lehe väljaandmist jätkata. Taotlesime taas rahatoetust nii Kultuurkapitalilt kui ka Hasartmängumaksu Nõukogult, kuid paraku tulemusteta."

Tänasel kultuurimaastikul on tavaline, et väljaanded alustavad ja lõpetavad ilmumist, mõned kaovad silmapiirilt päris kiiresti. Aga ajale jalgu jäänud Videvik pole olnud ühepäevaliblikas. Seda sisuliselt ühe mehe - Ants Tamme - entusiasmile tuginevat ajalehte on teinud oma tööle väga pühendunud inimesed, staažikad ajakirjanikud. Liigse meediamürata ja suurema tunnustuseta. Mitmest Eestimaa nurgast. Läbi raskuste. Aga väikesele mahule vaatamata taheti püsida oma valdkonnas kvaliteetlehena.

Nagu kirjutab viimases numbris Imbi Jeletsky: "Rohkem kui kakskümmend kolm aastat on see ajaleht elanud tavaliste pensionäride elu, otsinud koos rahvaga vastuseid valusatele ning keerukatele küsimustele." 

Ja veel: "Kui olnut vaagida, siis ehk oleme olnud liiga tagasihoidlikud ja eneseuhked, me ei ole roninud aknast sisse, kui meid uksest välja on visatud. Me oleme püüdnud hakkama saada, kuigi hinnad aina tõusevad. Me ei ole osanud ega tahtnud kiita neid, keda kiita ei sünni, me oleme tahtnud tõerääkijaks jääda.
Kunagi oli Videviku trükiarv 20 000. Praegu? Näpuotsaga üle tuhande. Jah, me mõistame, et kui inimene seisab valiku ees, kas tellida ajaleht või osta päts leiba ja tohtri määratud arstirohud, siis valikut tegelikult ei ole. Seda enam, et lugemissaalides ning päevakeskustes on lehed lugemiseks saadaval, külas rändab lehenumber käest kätte, nõnda et lugejaid on kordades rohkem kui tellijaid. Aga ilma rahata ei tee ühtki ajalehte." 

Olen tänulik, et aastate jooksul Videvikule mõned lood olen saanud kirjutada. Juba siis, kui ma ise veel eakas polnud. Viimastel aastatel ka. Selles lehes sai end vabalt väljendada ja olulisest rääkida. See ütlemisevabadus korvas ka väga pisku honorari.

Tänavu kavatsesin kirjutada kümme lugu eeskätt neile eakatele, kel arvutiga kuigi palju kokkupuuteid pole ja kes seetõttu ehk ei tea, mida ja kuskohast interneti kaudu kogeda saab ja millest võib kasu olla. Olen püüdnud neile üht-teist selgitada läbi oma kogemuste.

Aga kümmet kokku ei tule. Tänases lehes on kuues lugu - viimane. Nagu tavaks panen selle ka blogisse viiele eelmisele lisaks, siis kui seda sisaldav lehenumber on jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. Võib-olla juba homme. DIGAR hoiabki nüüd lugejate jaoks alles mälestust Videvikust, paraku küll alles 2004. aasta lehenumbritest alates.

Rikkalike kogemustega kirjutajad

Olen sel aastal blogisse pannud mitu eakate ajalehele Videvik kirjutatud lugu. Seekordse kirjutasin küll juba juuni alguses, aga juulis toimetus puhkas ja augustiks kogunes palju materjali ette, mistõttu minu tekst ilmus alles eilses lehes. Saan selle blogisse panna, sest seda sisaldav lehenumber on juba jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. (Siinne tekst erineb ajalehes ilmunust mõne pisiasja võrra.)

Kui maikuine lugu "Lugematu hulk lugemist" oli blogimaailma avaratest lugemisvõimalustest üldse, siis seekord on jutt eakatest blogijatest, kellel rohkesti kogemusi ja elutarkust. Nõnda siis - "Rikkalike kogemustega kirjutajad". Loodan, et Eesti blogijad, kellele oma blogirulli põhjal viitasin, seepeale ei pahanda.

Oma eelmises loos blogide rohkusest ja lugemisvõimalustest lubasin Videviku lugejatele välja pakkuda mõned eakamate blogijate veebipäevikud.

Arvatavasti on läbi aegade olnud maailma vanim blogija austraallanna Olive Riley, kes selle mitteametliku tiitli sai 2008. aastal. Ta oli siis 108-aastane ja blogis oma sõbra Mike'i abil.  Pärast tema surma ruttas maailma meedia tema mantlipärijaks nimetama 98-aastast hispaanlannat Maria Amelia Lopezit, kelle silmanägemine oli kehv ja kes seepärast rääkis oma teksti diktofoni ning noor sugulane Daniel toksis selle blogisse. Neil mõlemal vanadaamil oli lugejaid 60 000 ringis. Kui vanaproua Olive pajatas rohkem oma igapäevastest tegemistest ja elumälestustest, siis Maria Amelia püüdis analüüsida Hispaania elu päevasündmusi ja ajakirjandusväljaannetes kajastatut, muutudes niimoodi kiiresti oma kodumaa tunnustatud arvamusliidriks ja väga popiks avaliku elu tegelaseks.

Temagi läks igavikuradadele. Millegipärast pole maailma ajakirjandus enam mitu aastat kõige vanemat blogijat välja pakkunud. Võib-olla on põhjuseks see, et kõikvõimalikke blogisid on juba nii tohutult palju, et kõige vanemat kirjutajat on nende seast väga raske leida. Pealegi ei blogi kõik blogijad oma nime all, vaid kasutavad mitmesuguseid varjunimesid, mis blogimaailmas igati lubatud on. Seda siiski arvatakse üldiselt, et mehi on vanemate blogijate hulgas vähem kui naisi.

Eakaid blogijaid on maailmas püütud väga mitut moodi ühendada, nende kogemusi summeerida, et seda elutarkust kergem kasutada oleks, ja neile vajalikku toetust ja abi samuti niisugustesse ühendustesse kaasata.

Inglise keeles lugejatele on kindlasti huvitav blogi "Time Goes By" ("Aeg möödub"). See on loodud 2003. aastal ning kuigi selle looja ja omanik Ronni Bennett ise nimetab seda üksnes laiaulatuslikuks blogiks, on tegemist juba terve blogikonnaga eakate jaoks.

"Time Goes By" teemadering sisaldab kõike ühiskonnas toimuvat, mis on seotud eakatega (sotsiaalsed tingimused, tööküsimused, pensioniiga, vanuseline diskrimineerimine ja halvustamine, poliitika, ajakirjandus, tervishoid, perekond, meditsiiniline ja sotsiaalne kindlustatus, armastus ja seks, keskkond, huumor, lein, surmaküsimused, kultuur, tehnoloogia jm).

See pikk loetelu pärineb Ronni Bennettilt, kes alustas oma blogiga 2003. a pärast seda, kui oli 7-8 aastat uurinud vananemisega kaasnevaid probleeme. Ta leidis, et vanadus on raske ja et selle kohta on vähestel öelda head. Vanadusse suhtusid negatiivselt nii tavalised meediaväljaanded kui ka erialane ajakirjandus (hariduse ja tervise teemadel kirjutajad, raamatud, valitsus, advokaadid jpt). "Keeldudes uskumast, et mu tulevik on nii kurb ja kahvatu, otsustasin koos blogijatest mõttekaaslastega näidata, mida tähendab vananemine tegelikult, " kirjutab Ronni Bennett.

Minu jaoks teeb "Time Goes By" eriti huvitavaks selles sisalduv pikk loend eakate blogidest. Seda uuendatakse pidevalt ning selle loo kirjutamise ajal väljas olev 2013. aasta variant sisaldab sadu 50+ vanuses inimeste blogisid, tuhandeid mõtteid ja kirjeldusi nende elust. See on väga laiaulatuslik ja mitmekesine lugemisvara.

Kui mujal on 50+ blogijad uhked oma elukogemuste ja aastate lisandudes ka pika ea üle, siis Eestis, olen täheldanud, on nad pigem tagasihoidlikud. Küllap pelgavad, et neisse ei suhtuta hästi, või on mittemõistmist saanud tunda muudes eluvaldkondades.

"Time Goes By" taolist veebikohta meil pole, vähemasti ei tea ma seda, kuigi kauaaegse mitmesuguste blogilistide jälgijana peaksin olema selle leidnud, kui see olemas on. Blogipuust neid siiski leiab. Tihti peavad nad oma blogis perekonnakroonikat, meenutavad olnut, aga räägivad ka igapäevaelust ja harrastustest.

Mõned eestikeelsed blogid 50+ kirjutajatelt, kelle loomingut ise loen, panen soovituseks siiagi. Olgu see nimistu siis omamoodi blogirull (blogroll, mille võib leida paljude blogide küljeveerust ja mis sisaldab loetelu ühe või teise blogija sagedasematest lugemiseelistustest). Kasutan siinkohal nende blogijanimesid.

Sjgelle blogi kannab pealkirja "Minu elu pisiasjad" ja paistab silma ilusa eesti keelega ning kirjutaja mõtte väljendustäpsusega.

Emmeliina armastab mitmesuguseid teekondi mööda Eestimaad nii ajas kui ruumis, kirjutab neist väga ladusalt ja pildirohkelt oma "Emmeliina blogis", mida ta ise tutvustab sõnadega: "Naine metsast linna äärest".

Tegelinski oskab oma mõtteid väljendada üsna napisõnaliselt, aga ajaloolises mõttes väga laiahaardeliselt, väljendades suurepäraselt üksikut üldise kaudu ja üldist üksiku kaudu. Tema blogi  on "Tegelinski oma kummut". 

Lummike, kes lapsepõlves Siberi karmid talved üle on elanud, paistab silma oma lustakuse ja elurõõmuga, mis väljendub juba tema blogi nimeski - "Loodus kajastub mu hinges".

Lisaks prouadele ka üks härra, kes on veendunud, et mõistmiseks vajame mälu, ning seda veendumust oma blogis väljendab nii ajalooga seonduvaid teemasid käsitledes, mitmesuguseid vanu põnevaid inimesi ja asju tutvustades, kui ka osavõtlikult ja põhjendatult inimeste eluteede üle mõtiskledes. Nii tema blogijanimi kui ka blogi pealkiri on "Hundi ulg", mida ta ise selgitab: "Vabatahtlik pagendus. Kui hunt ulub, arvame, et see tähendab igatsust. Ei, see tähendab vabadust."

Enda mitmest blogist viitan siinkohal kõige uuemale, milles on mu meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest nüüd, palju aastaid hiljem. Blogi nimi on "Tütarlaps linnast" (ühe pärast sõda ilmunud lasteraamatu järgi). Võib-olla tuleb mõni raamat, millest selles blogis kirjutan, Videviku lugejatele nende lapsepõlvest tuttavana meelde.

Ja veel ühest blogist, mille kirjutaja vanusest ei tea ma midagi, aga blogi ise võib oma rohkete vanade fotode tõttu 50+ inimestele huvitav olla. "Jalutuskäik ajas" pidaja ütleb enda tutvustuseks: " Perekonnaalbumites on nii palju huvitavaid fotosid, mida vaadatakse haruharva ja kitsas ringkonnas. Alustasin enda pere albumitest, praegu vaatan läbi sõprade omi ja loodan ka kõigi teie kaasabile."

Kui siin pakututest endale lugemist leiate, siis on edasi ehk juba lihtsam blogimaailmas orienteeruda ja võib-olla tuleb ka tahtmine ise blogi pidama hakata.

Ilmunud ajalehes Videvik nr 28 (1105), 22. aug 2013. Vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=112522 augustikuu alt ilmumise kuupäeva võttes. 
Pilt ajalehest.

Männijuurikal

Istun mäel männijuurikal.
"Istub metsas, kännu otsas".
Päike läheb. Õhtupilved tulevad.
Jaheneb.
Pilgu ees laiub minu linn.
Teises linnas lauldakse isamaalisi laule.
Pärast näen videost Volki.
Oo ajad, oo kombed -
vürst laulab vaese külahullu laulu
nii, et hinge läheb.
Kuulake!
Mis maa see on...
Ei, see ei ole luuletus, kuigi
mõni õhtu on siinkandis nagu poeem.

Männiku - kaks päeva...

Männiku on see kant Tallinnast, kus olen väga harva käinud. Seepärast osutus karjääride ümbrus ilusamaks, kui oskasin arvata. Omaaegne tööstus- ja militaarala kuulsus hakkab haihtuma, kalamehed on siin oma paradiisi leidmas.

Pildid ei pretendeeri loodusfoto tiitlile - on vaid meenutus kahe päeva uitamistest Männiku mail. Väikestest avastustest kodulinna piiril. Hetkedest, mil päike soojendas põski ja tuul iseennast taga ajas. Ei muud...

Fotod: 29. juuli ja 15. aug 2013.

"Taeva vang"

Et ma Carlos Ruiz Zafóni kahest eelmisest raamatust ("Tuule vari" ja "Ingli mäng") siin blogis kirjutanud olen, teen ka kolmandast juttu.

"Taeva vangi" lugemist mingil põhjusel katkestades lausa ootad, millal taas saaks jätkata. Tempokas, põnev, huvitavalt seostatud eelmiste raamatutega, jäädes aga sündmustiku poolest justkui lõputa, ja lugeja mõtleb juba, kas ta ikka järgmise, alles kirjaniku mõtteis oleva raamatu ka saab.

Suutäis raamatuneelajatele, mille puhul osa lugejaid ülimas vaimustuses on, teine osa keeldub seda väärtkirjanduseks ja üldse kirjanduseks pidamast, ülejäänud aga naudivad üsna rahulikult sorava teksti konstrueeritust ja sündmustiku keerdkäike. Maalt ja merelt pärit seiklusjuttude peal üles kasvanud põlvkonnale peaks Zafóni kõik kolm seni ilmunud raamatut hästi sobima ja ega kirjanik vist enamale pretendeerigi, sest tema on saanud kirjutamislusti ja teeninud paksu rahakotitäie koos põnevuskirjaniku kuulsusega.

"Taeva vangi" tegelased on meeldejäävad ja omavahel risti-rästi seotud. Sümpaatsed on väga sümpaatsed ja eemaletõukavad on vastikud. Aeg-ajalt tabad end mõttelt, et kuidas nendega lood eelmistes raamatutes ikka täpselt olid - võib-olla peaks üle lugema. Siin on ainet mitme seiklusfilmi jaoks.

Ja lummava Barcelona vanemad linnaosad ning sümbolid mängivad taas kenasti kaasa, kord taustana, kord justkui ka ise sündmustikku sekkudes. Mis sest, et kirjanik enam ise Barcelonas ei elagi, vaid seda enamasti "suure lombi" tagant kirjeldab - Barcelona-igatsuse suudab ta lugejas ikkagi tekitada.

Vaata ka:
"Tuule vari" - Tuule vari ja kadunud roos.
"Ingli mäng" - Zafóni konstrueeritud müstika.
PS Kõik need kolm raamatut on olemas ka eesti keeles, kuid nende tõlkekvaliteedi kohta ei oska ma midagi ütelda, sest lugesin neid inglise keeles.

Õhtused hõllandused

Seekord pidin küll ülikiiresti loobuma eelmises postituses kavatsetud blogipuhkuse plaanist. Ma ei saa ju jätta selle blogi vikerkaartekogu täiendamata paari ilusa hetkega suurejoonelisest kaunist vaatemängust, mis loodusel õhtul pakkuda oli.

Kuhugi ei pidanud minema, piletit ei pidanud ostma - ta tuli ise mu akna taha. Täies ilus. Kauaks ajaks. Ja kui ta aeglaselt haihtuma hakkas, oli taevas imeliselt hõbedavärvi, eriliselt läbipaistva hõllandusliku pilveloori all, mille servast juba sinist voogama hakkas.

Tänapäeva koopajoonistused - 3.

Kuskil vist juba kirjutasin, et need tänapäeva koopajoonistused on minu jaoks alati karje, soov millegi järele ning selle sooviga enamasti kaasas käiv oskamatus, küündimatus, võimetus, mis ei lase soovi teoks teha.

Nüüd pean selles blogis natuke aega pausi. Kui õnnestub. Enamasti ei õnnestu, sest tuleb mõni mõte, mõni kihvatus, et jälle peaks kirjutama.

Action'ist, blogimisest ja hoiatusmärgist

Öösel oli action. Videosse võetud kaadritest peaks aimata olema üks paljudest hetkedest, mil sakiline nool pilvedes kogu jõuga maad valgustab, nii et kui oleks ainult see valguse hetk, siis mõtleks, et on südapäev, mitte pime öö kell kaks.

Paar ööd tagasi oli teistmoodi action. Juhtusin poole ühe ajal aknast välja vaatama ja nägin... siili. Tuterdas paneelmaja ukseesisel, Siis ruttas valguse ja varju piiril mööda maja-äärt oma teed. Loodetavasti ei jäänud lähikonnas auto alla. Siilid pole magalarajoonis just tavalised nähtused, seepärast söandan tema ilmumist action'iks nimetada.

Nüüd on kaks action'it kirjas. Nimelt action'it nõudis mu blogilt üks noormees, kes täna blogtree TOP-is olevaid blogisid omamoodi retsenseeris. Sain iseenese üle üsna südamest naerda. Aga parem kopin sealtloetust:

Mida ma arvan Eesti blogijatest - blog.tr TOP
/- - -/
8. Kruusatee – kas see ongi, milleks tänapäeva haritud inimesed võimelised on? Meenuvad  rahuprotsesside sotsioloogia ja infokorraldaja. Mõlemaid ameteid kusjuures õpetatakse ülikoolis!!!

9. Loodus kajastub… – jätan vahele. Vanem naisterahvas. Las kirjutab, mis tahab.

10 Dawn Dancing – no feministid vaadake nüüd – kas see ongi, mille poolest kõrgharitud naised peaks rohkem palka saama?

Veidi hiljem samas tekstis:

Kõik  peale /- - -/  üksikute näidete üksnes koogutavad, haletsevad, valetavad. Kas tõesti pole kedagi, kes ütleks – fakk off? Deem! Te olete ju haritud ja noored! Miks te olete nii sõnakuulelikud jobud?

Kartul ja kaste? Külmkapp ja diivan? Seriaalid ja koerakutsikad? Mis toimub? Kus on noored ägedad inimesed?

Ja tsiteeritud blogiteksti kommentaaridest. Ootamatult on mind kaitsma asunud keegi "Vopski", keda vist tänama peaksin....

/- - -/
vopski on August 9, 2013 at 4:00 pm said:

muide, ka kruusatee on vanem naisterahvas :)

jack on August 9, 2013 at 4:07 pm said:
   
ok, siis võtan sõnad tagasi. Palun vabandust.
    Aga alla 30-aastaste inimeste jaoks ei ole mingit vabandust – nemad PEAVAD kirjutama “actionit”. Eriti kui nad on naised lääne ühiskonnas – vabadus, haridus, võimalused. Ja kui kõrgelt haritud lääne naised kirjutavad ala “küpsetan pannkooke, kuidas teie kartuleid koorite?”, siis – …

Iseenesest sümpaatne uus blogija tundub olevat, kuigi väidab end purjus olevat. Ja tema iseloomustus minu blogile on mingis suhtes üsna tabav.

Mina jah enam suurem action'ite korraldaja/kirjeldaja pole. Eelistan kirjutada, mis tahan, isegi kartulitest olen viie aasta jooksul korra kirjutanud, pannkooke ehk olen ka maininud. Aga päris tore on, kui mõni noormees mind nii nooreks peab, et arvab, et peaksin ägedam olema.

Võib-olla peaksingi, aga enam ei taha: on nooremate kord. Aga võib-olla hoopis peaksin oma blogisse panema ühest välismaa blogist leitud hoiatusmärgi? Selle, mis siin näha.

Tänapäeva koopajoonistused - 2.

Millegipärast meeldib mulle see "avaldus", mis juba mitu aastat ühes Eesti linnas üht majaseina kaunistab ja mida vististi aeg-ajalt värskendatakse. Selles on iseloomu.

Tänapäeva koopajoonistused - 1.

Kui kunst kuuluks rahvale, kas siis ümbritseksid meid ainult sellised katsetused? Neid võiks ju sodiks nimetada, aga võib-olla oleks õigem öelda, et need on tänapäeva koopajoonistused.

Ja kui juba koopajoonistused, mis võib-olla säilivad koos vanade müüridega ka sada või enam aastat, kas siis hakatakse kunagi nende järgi tegema järeldusi tulnukate kohalviibimisest muistsetel Eesti aladel, elusast loodusest või poliitilisest olukorrast.

Või on need lihtsalt tung ennast väljendada, mis seostub tungiga teha midagi saladuskatte varjus, näiteks öösel, ja siis seda saladuskatet kergitades olla päeval kõikidele vaadatav?

Või on see tahtmine jätta endast maha kodeeritud, vaid kitsale vaatajaskonnale mõistetavaid sõnumeid?

Ja kui need maalingud ei paikne linnatänavatel, vaid mahajäetud majades metsade keskel, mere- või järverannas, kas ka siis on tegemist tänavakunstiga?

On see karje, mis väljendub piltides?

"Tänapäeva koopajoonistusi" on siin blogis aastate jooksul aeg-ajalt varemgi olnud kui mitmesuguste uitamiste pildihetki. Arvutis on üht-teist veel tallel, nõnda tuleb neid pilte siia kindlasti edaspidigi.
Pikemalt olen neist kirjutanud korra: Kunst või sodi: "Exit Through the Gift Shop"

Augusti alustuseks: kiil ülal vasakus nurgas

Tallinna ümbruses on palju ilusaid kohti, mida võiks puhkealadena paremini ära kasutada ja mis loovale mõtlemisele igasuguseid toredaid võimalusi pakuvad. Ei, ma ei mõtle siinjuures pealinna joogiveejärve Ülemistel, milles suplemise üle mõni aeg tagasi leheveergudelgi vaidlust alustati.

Jätan blogilugejatele arvata, missuguse rohket silmailu pakkuva veekogu lähedal see eilne foto - kiil ülal vasakus nurgas - on tehtud. Oma vastuse võiksite kommentaarina kirja panna.

August tuli meile alles eile külla, aga pihlakamarjad on juba hulk aega punased - vanasti olid punased pihlakad koolimineku sümbol. Nüüdseks on need suve keskpaika nihkumas. Tempora mutantur, nos et mutamur in illis.

Ainult pilvede ränd tundub jäävana.

* * *
Lisan vastuse otsijatele äraarvamise hõlbustamiseks ka teise foto samast veekogust. Ehk tuleb kellelegi tuttav ette.