Kazuo Ishiguro
„Klara ja Päike“
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik.
280 lk.
Kirjastus Varrak, 2022.
Tehissõber Klara õpib vaimustava täpsusega tundma oma hoolealust Josiet ja annab talle peenetundeliselt nõu. Klara näeb maailma teistmoodi kui inimesed, aga peab inimesi, nende käitumist, meeleolusid, tundeid, reageerimist ja kõike muud, mis tema lähikonnas toimub, ebaharilikult huvitavaks.
Tehissõbrad on kavandatud teismeliste seltsiliseks ja peavad neil aitama hakkama saada nn kõrgendamisega, oskavad nõu anda lastele, kes tabloode kaudu õpivad, ja hoiavad neid ka ohtude eest.
Klara on nii täiuslik seltsiline, et võiks ehk jätkata Josiet tema vanematele isegi pärast tüdruku surma, kuid tal on siiski kahtlused, kas ta suudaks lõpuni mõista tolle südant. Täiskasvanud omakorda peavad Klarat küll oma lapsele oluliseks, kuid siiski ainult masinaks. Nad ei aimagi, kui põhjalikult Klara neid kõiki tundma on õppimas. Ja mõistmas ka, mida tähendab armastus.
Võib-olla suudab Klarat kõige paremini mõista naabripoiss Rick, kelle jaoks Josie on sama oluline nagu Klarale. Ta saab aru Klara valmidusest eneseohverduseks Josie nimel ja püüab teda aidata. Samas on „kõrgendamata“ Rickil endal palju probleeme.
Aga lõppkokkuvõttes on Klara, kellele Päike annab toidet, ainult robot, kuigi erakordselt võimekas ja tragi. Saabub aeg, mil tehissõbral tuleb kolida oma viimsesse asukohta…
„Tead sa mis, Klara? Kõikide TSide seas, kelle eest ma hoolitsesin, olid sa päris kindlasti üks kõige silmapaistvam. Sa olid nii haruldaselt läbinägelik. Ja missugune tähelepanuvõime! Ma märkasin seda otsekohe. Mul on väga hea meel kuulda, et kõik läks hästi. Sest iial ei või teada, isegi mitte nii erakordsete võimete puhul nagu sinul."
Nobelist Kazuo Ishiguro mullu kirjutatud romaan („Klara and the Sun“) on filigraanselt kurblik ja kaunis. Nimetatud küll „düstoopiaks“, sarnaneb ta minu meelest rohkem muinasjutuga tehis- ja pärismaailma seostest ja arenguvõimalustest. „Klara ja Päikese“ järgi võiks luua väga hea animafilmi.
Tõlkija Aet Varik on eestikeelsele väljaandele kirjutanud ka sisuka järelsõna „Kloonid, robotid ja inimesed“, milles ta muu hulgas tuletab lugejale meelde, et Ishiguro loomingus on pöördelisteks hetkedeks „enamasti siiski dialoogid, kus üksainus lause või sõna suudab luua või hävitada kogu mõne tegelase maailma. Hirmsad asjad sünnivad mitte pööraste sündmuste käigus, vaid elutubades ja kabinettides, tihti veel ka lahke naeratuse saatel.“
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Tehissõbrad on kavandatud teismeliste seltsiliseks ja peavad neil aitama hakkama saada nn kõrgendamisega, oskavad nõu anda lastele, kes tabloode kaudu õpivad, ja hoiavad neid ka ohtude eest.
Klara on nii täiuslik seltsiline, et võiks ehk jätkata Josiet tema vanematele isegi pärast tüdruku surma, kuid tal on siiski kahtlused, kas ta suudaks lõpuni mõista tolle südant. Täiskasvanud omakorda peavad Klarat küll oma lapsele oluliseks, kuid siiski ainult masinaks. Nad ei aimagi, kui põhjalikult Klara neid kõiki tundma on õppimas. Ja mõistmas ka, mida tähendab armastus.
 |
| Tagakaane raamatututvustusest. |
Aga lõppkokkuvõttes on Klara, kellele Päike annab toidet, ainult robot, kuigi erakordselt võimekas ja tragi. Saabub aeg, mil tehissõbral tuleb kolida oma viimsesse asukohta…
„Tead sa mis, Klara? Kõikide TSide seas, kelle eest ma hoolitsesin, olid sa päris kindlasti üks kõige silmapaistvam. Sa olid nii haruldaselt läbinägelik. Ja missugune tähelepanuvõime! Ma märkasin seda otsekohe. Mul on väga hea meel kuulda, et kõik läks hästi. Sest iial ei või teada, isegi mitte nii erakordsete võimete puhul nagu sinul."
Nobelist Kazuo Ishiguro mullu kirjutatud romaan („Klara and the Sun“) on filigraanselt kurblik ja kaunis. Nimetatud küll „düstoopiaks“, sarnaneb ta minu meelest rohkem muinasjutuga tehis- ja pärismaailma seostest ja arenguvõimalustest. „Klara ja Päikese“ järgi võiks luua väga hea animafilmi.
Tõlkija Aet Varik on eestikeelsele väljaandele kirjutanud ka sisuka järelsõna „Kloonid, robotid ja inimesed“, milles ta muu hulgas tuletab lugejale meelde, et Ishiguro loomingus on pöördelisteks hetkedeks „enamasti siiski dialoogid, kus üksainus lause või sõna suudab luua või hävitada kogu mõne tegelase maailma. Hirmsad asjad sünnivad mitte pööraste sündmuste käigus, vaid elutubades ja kabinettides, tihti veel ka lahke naeratuse saatel.“
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
No comments:
Post a Comment