10.5.10

Tuule vari ja kadunud roos

Olen viimasel ajal lugenud kaht raamatut, mida lai maailm väga vaimustunult kiidab ja millest ühte nimetatakse Saint-Exupéry "Väikese printsi" mantlipärijaks ja teist kõrvutatakse Umberto Eco väljaütlemistega raamatulabürintide kohta.

 Noore Türgi kirjaniku Serdar Özkani "Kadunud roos" võib noorematele ja hellahingelisematele lugejannadele kergesti pisarad silma tuua. Raamatus on põnevalt ära kasutatud Efesoses asuvaid äärmusi: Artemise kui uhke jumalanna templit, mis on üks seitsmest maailmaimest, ja neitsi Maarja majakest oma tagasihoidlikkuses.

Kaunid naised, romantiline kunstnik, ennustajast kerjus, kõnelevad roosid, otsingud ja leidmised - kõik, mida ühes muinasjutulises loos peab olema, on siin oma koha leidnud. Kirjapanekus on tuttavaid elemente "Väikesest printsist", aga ka Bachi "Jonathan Livingston Merikajakas" tuleb meelde.

Mulle pole kunagi meeldinud raamatute sisu ümber jutustada - mingil viisil oleks selline ette ärarääkimine karuteene võimalikule lugejale. Liiatigi on "Kadunud roos" mõne aja pärast eesti keeles ilmumas. Kas sellest väikesest raamatust ka siinmail bestseller saab, nagu lühikese ajaga on paljudes maades juhtunud, seda ma küll ei söanda ennustada. Lihtsalt üks ilus lugu, millele annab palju juurde mõtelda.

Carlos Ruiz Zafóni "Tuule vari" on väga palju kiidusõnu saanud. Mina  nii vaimustunud pole. See raamat on nagu üliosav konstruktsioon, kirjutatud pigem kõike põhjalikult kaalutledes kui emotsionaalse vaimupalangu mõjul. Logisevaid kohti selles konstruktsioonis pole, üleminekud on sujuvad, põnevust kuhjaga, peategelane huvitav, aga kõik kokku on mu meelest kuidagi liiga skemaatiline.

Kired pole kirglikud, tundub, et autor on peljanud kires lõpuni minna, kaklused on verised, aga ei haara kaasa. Kuid skeem on filigraanse täpsusega paika pandud ja töötab isegi siis, kui vahetevahel hakkab lugedes tunduma, et raamat ära vajub. Kirjutaja suudab end ometigi jälle laineharjale upitada. Ja nii kuni lõpuni välja.

Jah, kirjanduse ja elu kohta üldse on selles raamatus palju ilusaid aforismilaadseid tõdemusi, unustatud raamatute kalmistu on huvitav kujund, tegevuse eri otsad on ülitäpselt kokku viidud, tegevuse eri tasandeid on palju, kõik on justkui täiuslik. Zafon tunnistab oma koduleheküljel, et ta lemmikkirjanikud on Charles Dickens, William Faulkner, Charlotte Bronte, Emile Zola, Honore de Balzac, Victor Hugo, Alexandre Dumas, Graham Greene, Raymond Chandler jt, ning ta on oma raamatusse nende kõigi äratuntavad mõjutused osavalt kirja pannud. Aga midagi jääb minu jaoks "Tuule varjus" puudu. Ja ma isegi ei tea veel, kas ka Zafóni teist bestsellerit "Ingli mäng" lugeda tahan.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails