28.3.10

Ellen Niidu poolt, kahe käega


Kui õppisin viiendas klassis, kirjutasin agaralt "Sädemele". Ilmunud lookesed on mul senini alles. Üks oli niisugune:
"Kohtusime Ellen Niiduga.
Kooli kuulutustetahvlile oli pandud välja teade kohtumisõhtust. Kell 13 olimegi saalis ja sisse astus Ellen Niit. Kohtumisõhtu alguses esitasid õpilased Ellen Niidu loomingut. Seejärel rääkis sm. Niit oma luuletajatee algusest. Ta tutvustas meile oma valmivat luuletuskogu "Tuulekirjad". Kohtumisõhtu lõpuks esitasid kooli kirjandusringi liikmed omaloomingulisi luuletusi."
Selle kiretu "klassikalise" uudisenupu juurde oli pandud ka foto Ellen Niidust töölaua taga. Aastanumber oli 1958.

Noor luuletajanna avaldas mulle sel kohtumisel sügavat mõju. Kirjutasin ka ise luuletusi. Neid oli mitu kladetäit. Sahtlisse kirjutatud. Aga Ellen Niidu looming jäi mind sellest ajast paeluma.

Kuidas siis olekski teisiti saanud? Ja vähemalt ühte luuletust teavad peast vist kõik minuvanused:

"Üks väike laul oli rannas maas
kesk merikarpe ja adru.
Üks väike laul oli rannas maas
täna hommikul peale sadu.

Ja oli sel laulul üksainuke
meremaigune värsinarmas:
sina, sina oled mu ainuke
surmatunnini armas."

(Ellen Niit "Üks väike laul", 1965)

Ei hakka siin kiitma Ellen Niidu luulet, tema lastele kirjutatud raamatuid, kõike seda, mille väärtust iga eestlane teab, tunneb ja omaks ning armsaks peab. Aga ühe väga ilusa fakti panen siia küll taas kirja. Kui tegin mõned aastad tagasi intervjuu Tokio ülikooli soome-ugri keelte professori Kazuto Matsumuraga, ütles ta: "Alati mõtlen tänuga Ellen Niidule, kelle Pille-Riini lugusid lugesime 1991. aastal kursusel koos õpilastega." Nüüdseks on Ellen Niidu loodud väike eesti tüdruk Pille-Riin aidanud eesti keelt õppida kümnetel jaapanlastel.

Mulle on alati tundunud, et ka Jaan Krossi kirjandusliku maailma pidevust on suuresti just Ellen Niit oma õlgadel kandnud.

Ja miks ma seda siin kirjutan? Aga sellepärast, et mulle meeldib väga eilne uudis, et sotsid esitavad Tallinna linna kõrgeima autasu vapimärgi kandidaadiks lastekirjanik Ellen Niidu. Mina olen küll selle poolt. kahe käega! Täienisti!

Pildil: Ellen Niit sellisena, nagu ta mulle kooli kohtumisõhtult 1958. aastal meelde on jäänud. Leid internetist.

26.3.10

Kuidas hr Lim Hong mind ropprikkaks tahab teha

Nojah, ka laua tagant lahkumata võib rikkaks saada. Selle eest hoolitseb härra Lim Hong. Aga miks ta oma oleluspaigaks on valinud Londoni, kui ta nimi Londoniga kõigist maailma maadest ehk kõige vähem seostub, ja miks ta lisaks suurvõidust teadaandmisele tahab mu kohta teada peaaaegu kõike alates soost ja lõpetades hammaste seisukorraga? (No seda viimast just mitte.)

Niisiis, nimetatud Lim Hong või tema vaim läkitas mulle täna arvutisse sihukese teadaandmise, mis kandis sulaselget pealkirja "Võidate". Kirjas seisab:

"Me õnnelikult teatada, et teie tulemus Global International Lottery 26/March/2010. .... Sinu e-posti aadress lisatud pileti numbri ja tunnistuse... järjekorranumber .... juhtis võitnud: ... kes hiljem võitis teil loterii on 3. kategooria.
.... Te olete olnud heaks tähe auhinna väärtus (450, 000,00 naela) nelisada viiskümmend tuhat naela. .... osalejad olid juhuslikult valitud World Wide Web-saidi kaudu, arvuti juhib süsteemi ja kaevandatud emaili üle 10.000.000 ettevõtete ning e-posti aadress.
Võtke esindaja kohta rohkem teavet võitnud ja auhinna nõue:
Nimi: Hr Lim Hong
E-post: mr.limhong@ymail.com
Nõue Office: London-Inglismaa, Suurbritannia.

1.Täielik nimi:
2.Full Aadress:
3.Marital Staatus:
4.Occupation:
5.Age:
6.Sex:
6.Country Elukoht:
7.Mobile või käsitsi Telefon:...."

Päris naljakas või lollakas! Kui juba mu meiliaadress on "kaevandatud", siis "marital staatuse" teadatahtmist võib ainult sellega seletada, et suurvõitjat kohe ka vabade ja vallaliste meeste hordid ründama tulevad.

Enn Kippeli romaan "Kuldvasikas" tuli seepeale meelde. Kingseppmeister Üril oleks sellise läkituse peale küll veel rohkem sassi läinud kui oma klassiloterii kahemiljonilise võidu pärast. Aga paraku oli parim koht selles raamatus peldikule miini alla panemine. Nii et hr Lim Hongile mõtteliselt just selle kirjakohaga tervitusi!

Pilti ei saa ma kahjuks siia tekstile juurde lisada, sest tarkpead on taibanud, et meie kodumaisesse blogtreesse pääsevad praegu (vist mingi tehnilise probeemi tõttu) ainult ilma illustreerimata üllitised. Niisiis soovitus neile, kes mu blogi lugeda tahavad - kuna ma kavatsen ka edaspidi blogisse pilte panna, siis otsige mind muudkaudu (blogroll, Google Reader jne).

25.3.10

Maa-alused käigud



Eile sain osa ajaloost. Kuigi bastionikäikudesse Ingeri ja Rootsi bastionide all on sissepääs olnud avatud ka varem, polnud ma nendes veel käinud. Eile avati pidulikult Kiek in de Köki ja bastionikäikude uus ekspositsioon „Ajarännak. Tallinn 1219-2219”. Rahvast oli palju, kõiksuguseid kaameramehi ka. Mina oma tagasihoidliku seebikaga tegin ka mõned klõpsud.

Tänasest on bastionikäigud ja tornimuuseum kõikidele avatud. Tasub minna küll - põnev on. Väljavõte ametlikust pressiteatest: "Innovatiivsete multimeedia-, video- ja helilahenduste abil tutvustatakse Tallinna tekkimist ja kujunemist, linna kaitserajatiste ajalugu ja tähtsamaid sõjalisi sündmusi. Tornist bastionikäikudesse viiv uus tunnel on ääristatud ajasammastega, mis tutvustavad eri ajaarvamisi. Käikudes viib aga tulevikurong külastajad aastasse 2219, teine osa väljapanekust keskendub erinevatele stseenide, valgus- ja heliefektide abil bastionide ning nende käikude ajaloole, liikudes kronoloogiliselt ajas tagasi 17. sajandisse."
Igaks juhuks soovitus neile, kes kavatsevad bastionikäikudesse ekskursioonile minna: pange soojalt riidesse. Maa all on praegu jahe. Isegi tulevikurongis :)
 

Rohkem pilte Facebookis.

23.3.10

Isa - sada aastat


Homme saaks mu isa saja-aastaseks. Ei oskaks teda sellisena kujutleda, sest sellest tähtpäevast jäi tal 28 aastat puudu.

Igal aastal avastan ikka ja jälle, kui vähe ma teadsin isast enne mind. On mõned pildid: tema poisipõlves oma vanemate, venna ja õega, tema juba noore mehena, tema juba keskeas, koos mu emaga... Millest ta mõtles, mida igatses - nii vähe tean sellest.

Siis tulin mina. Isa oli minu jaoks alati olemas. Küll mitte alati just sellisena, nagu oleksin soovinud, aga ikkagi - alati olemas. See on suur asi, ma tean.

Aga ma ei tea, missugune oli ilm sada aastat tagasi, kui ta kevadepoisina siia ilma sündis. Kas sadas nõndasamuti lörtsisegust lund ja olid suured hanged või kullatas päikese sära sinist taevast ja puudes oli aimata elumahlasid?

Ilm pööras ja maailm niisamuti. Isa eluaastad ei olnud kerged ega sirgeteelised. Vaevalt ta oskas aimata, missugune on maailm praegu. Aga minu küsimustele oskas ta omal ajal küll vastuseid anda, nagu sellelt õige ammuseltki pildilt on näha.

18.3.10

Valged lehed

Peaksin kirjutama tähtsatest ja üldhuvitavatest asjadest...

Sellest, et täna hommikul tegi kaubalennuk hädamaandumise Ülemiste järve jääle. Linda pisarad on Tallinna vesi. Joogiks, näopesuks, toidukeetmiseks, laste vannitamiseks, dušivõtmiseks, lillekastmiseks ja tuhandeteks veepuhtust eeldavateks asjadeks veel. Ja lennuki õnnetu jäändumine ning tema aegavõttev minemalohistamine on päästemeeskondadele raske õppetund.

Sellest, et täna oli Eesti Ajakirjanike Liidu kongress. Just täna hommikul ilmusid ajalehed puhaste valgete külgedega protestiks kavandatava seaduse vastu. Aga ma pole päris kindel, et valgeküljeline protest kõige parem oli. Lugeja ootab ajakirjanduselt midagi muud ja need valged leheküljed oleksid võinud sisaldada seda midagi muud - põhjendatud analüüsi, asjalikku arutelu. Olen töötanud ajal ja väljaannetes, kus paberiraiskamine oli patt ja paberimuretsemine kallis ning vaevanõudev - sestap ootaksin ajakirjanduselt ka siis sisu, kui ajakirjandusel endal rasked päevad on. Mitte valgeid tühje lehti...

Selline päev siis, mil puhasvalge oli see, mis pidanuks musta trükikirja täis olema, ja määrdus see, mis peaks inimeste jaoks eluveena puhas ja selge olema.

Aga mulle päris isiklikult oli oluline tänane juhuslik kohtumine aastate eest mu elus mitte just tähtsusetut osa etendanud inimesega. Ma vaatasin talle otsa, rääkisin paar sõna juttu ja ... sain aru, et tollal aastate eest olin ta lihtsalt välja mõtelnud.

Link viib blogisse, kus on väga hea pilt hommikusest lennuõnnetusest.

11.3.10

Maailm on üles leidnud Eduard Hilli

YouTube on avastanud "uue" tähe. Võidukäiku teeb kunagine nõukogude ilus-poiss-menulaulja Eduard Hill, kelle laulu "Olen õnnelik, et tulen lõpuks koju tagasi" on vaadanud-kuulanud juba üle kahe miljoni vaataja. Ta on nimeks saanud "Trololo mees".

Valgevene päritolu Eduard Hill oli mu noorusaastatel ütlemata popp, võrreldav suurusjärgult näiteks Muslim Magomajeviga ja meie Georg Otsaga, kes mõlemad on ka seda viisijuppi laulnud. Hill on praegu 75-aastane.

Noorematele on Eduard Hill oma sõnadeta laulu ja miimikaga avastus, vanematele ehk mõnevõrra pentsik meeldetuletus kunagisest pidevast teletoidust.



EDIT/: 4. juuni 2012 - Eduard Hill suri ööl vastu tänast. Tema eludaatumid on seega 4. sept 1934 - 4. juuni 2012.

10.3.10

Kultuurisild: kiri "tundmatult"


Pruukis mul ainult pärast Ildefonso Falconesi katedraali- ja bastaixoste raamatu lugemist ohata, et mul tul igatsus Barcelona järele, kui mu postkasti potsatas e-kiri tundmatult. Barcelonast! Juhuste kokkusattumus?

Tegelikult on blogid nagu kultuurisillad: avastad ühe ja leiad sealt huvitavaid kokkupuutepunkte mõne maa, mõne rahva, mõne mõttega.

Albert Lázaro-Tinaut tahtis tutvustada oma blogi Transeünt que albira el nord. See on katalaani keeles, tal on ka selle blogi hispaaniakeelne tõlkevariant Transeunte en pos del nord. Aga sellesse katalaanikeelsesse on ta hiljuti, 6. märtsil postitanud eestlaste jaoks huvitava sissekande "Espriu Baltikumis", millest võib leida meile väga tuttavad nimed nagu Ain Kaalep, Jüri Talvet ja Lembit Karu, ning Barcelona poeedi ning dramaturgi Salvador Espriu luuletuse "Sinera kalmistu II" eestinduse (Ain Kaalepilt).


EDIT/ mõni tund hiljem: Sain vahepeal palju targemaks. Salapärane "tundmatu" on tõlkinud katalaani ja hispaania keelde Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski, Kreutzwaldi, Lydia Koidula, Juhan Liivi jt loomingut. Esimene Eesti autori teos, mis katalaani keelde jõudis (2005), oligi Albert Lázaro-Tinauti tõlgitud Viivi Luige "Ajaloo ilu".

Ta on juba üle 30 aasta väga hea sõber prof Jüri Talvetiga. Käinud mitu korda Eestis, tunneb üsna hästi Põhja-Eestit (Haapsalust ja Paldiskist Narvani), aga  on viibinud ka Tartus, Pärnus, Tallinnas, Kuressaares, meelitab Hiiumaa. Oma blogides on ta kirjutanud muu hulgas ka Peipsi-äärsest Kallastest, Arvo Pärdist, väga põhjaliku artikli liivlastest jne. Eestit ja teisi Baltimaid on ta tutvustanud mitmesugustes väljaannetes.

EDIT/31. juuli 2010. Väärib märkimist, et alates juunikuust peab Albert Lázaro-Tinaut ka kolmandat blogi Impedimenta, mis sisaldab tema viimaste aastate artikleid ja tõlkeid mitmete maade kultuurist, kirjandusest, muusikast jne. Juba on selles blogis ulatuslikult ka Eesti teemasid, esialgu Koidula loomingututvustuse ja luuletõlgete kaudu ning kahe mahuka postitusega Jüri Talvetist. Neid postitusi on lugenud juba väga suurearvuline lugejaskond hipaaniakeelsetest maadest, aga ka Portugalist, Brasiiliast, Kreekast jne. Nii on Koidula "aiaäärne tänav" jõudnud laia maailma, samuti on vastukaja tekitanud tema teised värsid.

Pilt Albert Lazaro-Tinauti blogist Ain Kaalepi ja Jüri Talveti fotodega.

7.3.10

Ja ma ei pea kellelegi midagi seletama



Unenägudes on lapsepõlvekodus alati palju õhku. Ärkan, tuul liigutab tasakesi pitskardinat avatud aknal. Päike paistab sisse. Keegi on õues kaevul. Ema askeldab köögis...

Või ärkan, lähen kohe õue. Astun päikesesoojale köögitrepile. Kass pikutab, lööb nurru. Jasmiinid lõhnavad. Vahtrad ootavad, millal ma tulen. Seda toonast saan-kohe-õue-astuda-tunnet igatsen mõnikord taga.

Märts oli mu vanemate sünnikuu. 7. märts oli palju tähtsam päev kui järgmine, naistepäev. Lilled said koju toodud ka alati 7. märtsiks - mu ema sünnipäevaks.

Postkaart on 1959. aastast: olin siis haiglas ja ema tõi selle mu lohutajaks.

4.3.10

Kingitus

"Mul on sulle väike kingitus," ütles mu ammune tuttav detsembri lõpus ja palus mul valida aeg ja koht selle kättesaamiseks.

Leppisime aja ja koha kokku. Pool tundi enne seda, kui kohale tahtsin minna, helistas tuttav daam ja ütles, et kokkulepitud aeg talle ikka ei sobi. Määras uue aja.

Poole päeva pärast helistas ta uuesti ja teatas, et ka tema enda määratud aeg talle ei sobi. Pakkus uue, mis seekord aga mulle ei sobinud.

Nii möödusid päevad. Siis helistas tuttav ja pakkus taas uue aja. Panin selle endale sobima. Pool tundi enne seda, kui kohale tahtsin minna, helistas kingitusepakkuja ja ütles jälle, et ka see kokkulepitud aeg talle ei sobi...

Nagu varesed tõrvasel katusel - nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni...

Praeguse seisuga olen välja pakkunud mitu aega, aga ikka on kinkijal midagi ette tulnud. Kingitus on seni nägemata. Veel hullem, viimasel ajal on ka kinkida tahtja ise kadunud ja mulle tundub, et ta on mulle pahane. Nojah...

3.3.10

Kristina, kaanetüdruk


See pilt on repro ajakirja Noorus 1994. aasta veebruarinumbri esimeselt sisekaanelt. Kristinast oli selles numbri avalugu, tõenäoliselt tema üks esimesi pikemaid intervjuusid. Mitte ainult suusatamisest, vaid noore inimese elust. Mitu ajakirjalehekülge juttu ja 5 Lembit Peegli fotot.

Ta oli siis 16-aastane. Mäletan, kuidas vaidlesime toimetuses  hulk aega, kas panna pilt esikaanele või mujale, loo juurde. Esikaanele sai siiski midagi muud, mis vist oli juba trükivalmis ja mille asendamine oleks ajakirja graafikujärgse ilmumise hiljaks jätnud. Aga Kristina võimekus oli siis juba hakanud kõigile silma.

Mida Kristina selles Tanel Raigi üleskirjutatud küsitluses ütles. Paar katket ehk annavad pildi tüdrukust, kellel kõik on alles ees: raske, aga kaunis tulevik sportlasena, võistlusreisid ja peaaegu lõpmatutena näivad suusateed.
"Kes sind esimesena suuskadele pani?
Ema-isa on rääkinud, et kahe- või kolmeselt olid nad mulle väikesed plastmass-suusad jalga pannud. Ma ei saanud nendega kuidagi hakkama - kukkusin maha ja nutsin. Isa oli siis öelnud: "Ma ei aita sind. Vaatame, kui püsti saad, ehk tuleb siis sinust mingi suusataja." Tõusin üles ja hakkasin liikuma ning nüüd ma suusatan." ....
"Milline on siiani sinu kõige suurem kordaminek, mille üle kõige rohkem rõõmu oled tundnud?
See oli Eesti meistrivõistlustel, kui ma Piret Niglasele 10 kilomeetri distantsil ainult 30 sekundit kaotasin ja teiseks tulin. Ma olin üllatunud, et ma nii kõrgele kohale tulin. Siis oli küll hea tunne." ...


"Mis on sinus erilist, et oled jõudnud naiste suusatamises maailma tipule niivõrd lähedale?
Kui sul on juba maast-madalast peale seatud eesmärk, mille poole püüelda, siis võid sa selle lõpuks ka saavutada. Minul on see niimoodi olnud ja ma ei kahetse."
Kui kujutleda mõnda noorteajakirja praegusel ajahetkel, siis saaks Kristina Šmigun-Vähi ilma igasuguse kahtluse ja vaidluseta esikaanetüdrukuks. Nii nagu ta on vallutanud maailma spordi- ja muu ajakirjanduse esilehekülgi vist küll sadade kaupa, medalitega ja ilma.
Niisugune meenutus siis täna, mil Kristina mõne tunni pärast saabub taliolümpialt tagasi Eestisse. Medaliga.
Related Posts with Thumbnails