Kristina, kaanetüdruk

See pilt on repro ajakirja Noorus 1994. aasta veebruarinumbri esimeselt sisekaanelt. Kristinast oli selles numbri avalugu, tõenäoliselt tema üks esimesi pikemaid intervjuusid. Mitte ainult suusatamisest, vaid noore inimese elust. Mitu ajakirjalehekülge juttu ja 5 Lembit Peegli fotot.

Ta oli siis 16-aastane. Mäletan, kuidas vaidlesime toimetuses  hulk aega, kas panna pilt esikaanele või mujale, loo juurde. Esikaanele sai siiski midagi muud, mis vist oli juba trükivalmis ja mille asendamine oleks ajakirja graafikujärgse ilmumise hiljaks jätnud. Aga Kristina võimekus oli siis juba hakanud kõigile silma.

Mida Kristina selles Tanel Raigi üleskirjutatud küsitluses ütles. Paar katket ehk annavad pildi tüdrukust, kellel kõik on alles ees: raske, aga kaunis tulevik sportlasena, võistlusreisid ja peaaegu lõpmatutena näivad suusateed.

"Kes sind esimesena suuskadele pani?
Ema-isa on rääkinud, et kahe- või kolmeselt olid nad mulle väikesed plastmass-suusad jalga pannud. Ma ei saanud nendega kuidagi hakkama - kukkusin maha ja nutsin. Isa oli siis öelnud: "Ma ei aita sind. Vaatame, kui püsti saad, ehk tuleb siis sinust mingi suusataja." Tõusin üles ja hakkasin liikuma ning nüüd ma suusatan." ....

"Milline on siiani sinu kõige suurem kordaminek, mille üle kõige rohkem rõõmu oled tundnud?
See oli Eesti meistrivõistlustel, kui ma Piret Niglasele 10 kilomeetri distantsil ainult 30 sekundit kaotasin ja teiseks tulin. Ma olin üllatunud, et ma nii kõrgele kohale tulin. Siis oli küll hea tunne." ...

"Mis on sinus erilist, et oled jõudnud naiste suusatamises maailma tipule niivõrd lähedale?
Kui sul on juba maast-madalast peale seatud eesmärk, mille poole püüelda, siis võid sa selle lõpuks ka saavutada. Minul on see niimoodi olnud ja ma ei kahetse."

Kui kujutleda mõnda noorteajakirja praegusel ajahetkel, siis saaks Kristina Šmigun-Vähi ilma igasuguse kahtluse ja vaidluseta esikaanetüdrukuks. Nii nagu ta on vallutanud maailma spordi- ja muu ajakirjanduse esilehekülgi vist küll sadade kaupa, medalitega ja ilma.
Niisugune meenutus siis täna, mil Kristina mõne tunni pärast saabub taliolümpialt tagasi Eestisse. Medaliga.