Vaatamisi: glamuursest moefotograafist ja muudest moeasjadest

Teles on taas moekunstikuu. Detsembri teisipäevadel kl 22 jõuavad vaatajateni ETV2 vahendusel dokfilmid suurtest loojatest ja moemaailma väljakutsetest. Kavatsen neist mõnda vaadata ja lisan siis ka oma muljed /kaldkirjas/.

„Helmut Newton. Halvad ja ilusad“ („Helmut Newton: The Bad and the Beautiful"; Saksamaa, 2020).
Dokk moefotograafia suurkujust Helmut Newtonist (pildil), kes tegi endale nime uudse lähenemisega naise kehavormide uurimisel. Newton oli elegantne, mänguline ja leidlik, kuid fotodele jäädvustatud provokatiivsed poosid ja üllatavad aksessuaarid tekitasid ka palju küsimusi.

Filmis saavad sõna Newtoni legendaarsed modellid Grace Jones, Isabella Rossellini, Hanna Schygulla, Claudia Schiffer jt ning ta naine June, kes räägivad fotograafi glamuursest elust ja karjääri saladustest.

„Warum nicht?" ütles fotograaf ja lisas, et talle meeldib olla üleannetu ja ulakas. Meeldib fotokunsti provokatiivsus, polevat oluline, kuidas on tehtud, kui tulemus talle meeldib. Seksuaalrevolutsiooni ajastul (möödunud sajandi 60ndatel aastatel) lakkas alasti inimkeha olemast tabu. Iga fotograaf tõi valja selle erinevaid aspekte. Film püüab olla filosoofiline vaade Newtoni vastuolulisele loomingule, mida mina nägin nüüd esmakordselt nii palju korraga. 

„Kiirmood – odava moetööstuse telgitagused“.
Prantsuse dokumentalistide Gilles Bovoni ja Edouard Perrini pilguheit prügimägesid tootva ning varjatud kuritarvitustest elatuva kiirmoe telgitagustesse. Millised tagajärjed on pealtnäha odavatel ja kiiretel tarneahelatel meie planeedile ja inimkonna heaolule?

„Kingad, me rännukaaslased“ („A Journey with Shoes“; Austraalia, 2020, rež Marianne Latham).
Jalatsid on inimese isikupära väljendades alati olnud staatuse, võimu, jõukuse ja seksikuse sümbol Kuidas ja mis põhjustel on kingad läbi aja lugematuid kordi oma vormi muutnud? Dokk on lugu kingadest läbi ajaloo.

Kingad viivad meid rännule, on staatuse, õnne ja edu sümbolid. Võivad olla vajadusest tingituna praktilised või mänguliselt fantastilised, vahel isegi monstrumlikud. Võivad jalgadele head teha ja kandjat kaunistada, kuid võivad teda ka armutult sandistada. Kas tahaksite endale 37 000 dollarit maksvat tennisepaari?

„Arianne Phillips – kostüümid ja rollid“ („Arianne Phillips: Dressing the Part“; USA, 2019).
Dokk Oscarile nomineeritud kostüümikunstnikust ja kuulsuste stilistist Arianne Phillipsist, kes on mõjukamaid naisi moemaailmas. Jälgitakse tema tööd filmides, Madonna staadionikontsertidel ning koostööd Gucci ja Pradaga. Sõna saavad Madonna, Lenny Kravitz, Courtney Love ja Tom Ford.

Peategelase huvitav iseloomustus oma tööle: kostüümikunstnik on kui unistuste detektiiv. Unistada, kasutada kujutlusvõimet, leida näiteks muusika seos tänavakultuuriga või kõige fantastilisemate moeideede ja -välgatustega. Põnev on koostöö kapriissete kuulsustega ja vastastikune mõistmine, mis võib sellest kujuneda.

Kõik moekunstikuu dokid on alates tänasest õhtust vaadatavad veebikanalis Jupiter.

Selles postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja filmikaadrit (EALi liikmetele, 7. dets 2021).

Sally Salminen „Katrina“

Sally Salminen
„Katrina“
Rootsi keelest tõlkinud Emma Rosalinda Haliste.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Põhjamaiselt karge saaga naise elust Ahvenamaa karmides oludes 20. sajandi alguses. Võrreldav Halldór Kiljan Laxnessi ja Martin Andersen Nexø teostega raskes vaesuses elavatest tugeva karakteriga inimestest. Eesti kirjandusest tuleb võrdlusena aga eeskätt meelde August Mälk oma romaanidega randlaste elust („Hea sadam“ jt).

Soomerootsi kirjanik Sally Salminen (1906–1976) kirjutas „Katrinat“ (1936) suure südamesoojusega. Tundis ta ju Ahvenamaa elu hästi, teadis lasterikaste perede vaevanägemisest, meremeeste naiste raskest töödrügavast saatusest ja külaühiskonnas valitsevatest seisusevahedest  põhjalikult oma elukogemuse läbi. „Katrina“ kirjutas ta küll mõnevõrra sellele elule tagasi vaadates, juba Ameerikas elades.

Katrina, see kena tugev Pohjanmaa peretütar laskis noore meremehe Johani luiskelugudel Ahvenamaa ilust ja õnnelikust ning rikkast elust oma pea segi ajada. Ta abiellus ülepeakaela, ilma kaasavarata, et Johaniga merereisile kohe kaasa minna. Ahvenamaal selgus talle üsna ruttu, et orvust Johan on väga vaene mees, peale selle oma ärplemise ja valede tõttu kogu küla naerualune. Aga Katrina õpib Johanit armastama ja hoidma, mõistab tema südameheadust, saab hakkama nii torpariosmiku vaesusega kui ka ränga tööga küla kangete kaptenite majapidamistes. Kasvatab lapsi, muretseb oma pere ja naabrite käekäigu pärast. Võidab küla tähtsaima mehe, kapten Nordkvisti lugupidamise, mispeale kogukond teda küll vaevaliselt ja vastumeelselt omaks võtab ja tema töökust ja tarmu tunnustab.

See on romaan ühtaegu nii hingeliselt kui ka kehaliselt tugeva naise muutumisest noorest tuulepäisest peretütrest vaese torparipere peamiseks tugisambaks ja kooshoidjaks. Neile, kes peavad lugu romaanidest, milles jutustatakse tugevate naiste saatusest, peaks „Katrina“ väga hästi sobima.

„Jah. õhk oli täis laulu! Kogu maailmaruumi täitis ebamaine muusika, see tungis hinge ja tõstis meele aimamatutesse kõrgustesse. Katrina tundis, et armastas kõiki, kõiki, et ta tahtis kõiki oma südamele suruda, vahet tegemata, kes nad on. Aga nüüd pidi ta mõtlema millelegi muule. Väike laev, mille purjesid tuul paisutas, libises lahte. Vannas säras nagu kuld ja lumivalged purjed sädelesid päikese käes. Hõbedased lained mänglesid käila ümber. Tüüril seisis keegi mees, sirge ja tugev. Katrina ruttas randa. Nüüd tuli Johan oma laevaga, nüüd oli ooteaeg möödas, nüüd täitus kõik!“

Terav silm ja hea käsi oli Sally Salmisel kõikvõimalike olustikudetailide kirjapanekul. Näiteks on väga südamlik koht, kus kümneaastane Elvira. üks väheseid kirjaoskajaid külas, kirjutab Katrina palvel laevareisil olevale Johanile kirja, et Katrina on lapseootel. Kiri saab naise üllatuseks hästi pikk. Hiljem selgub, et kirjutamises vilunud Elvira on lisaks lapseootusteatele kirja pannud ka igasuguseid külauudiseid. Või võtame üksikasjalikud mitmepäevaste pulmade ja kasinategi matuste kirjeldused, töörügamise nii merel kui maal, Katrina ja Johani arstilkäigu pika teekonna, mis neile algul lausa lõbusõidumeeleolu tekitab, kuid hiljem neist merehädalised teeb.

Väga olulisel kohal romaanis on laste elu. Seda nii Katrina ja Johani peres kui ka saarestikus laiemalt. Poisid läksid merele juba kümne- või kaheteistaastastena, alustades enamasti kokaabilistena laevadel, kuid juba varem, umbes kaheksandast eluaastast olid nad teinud rasket talumehetööd. Tüdrukud hoidsid korras kodu, aga ka nende töökäed olid kaptenite juures oodatud. Lisaks taheti tüdrukuid ikka võimalikult soodsalt mehele panna. Lapsed võõrdusid vanematest, häbenesid nende vaesust sageli ka siis, kui olid suureks sirgunud.

Vist suur osa eestlastest on korra või rohkemgi Ahvenamaal käinud ja kirjeldatavad kohad võivad neile tuttavad olla. Seda suurem peaks lugemiselamus olema.

Tuleb aga mainida, et kuigi üheteist romaani ja mitme autobiograafilise teose autor Sally Salminen oli kolmel korral nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale, ei suhtunud ahvenamaalased tema „Katrinasse“ erilise poolehoiuga, sest nende arvates lahkas kirjanik saarestiku elu liiga armutult.

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.
 
Fotol (Wikipedia) on Sally Salminen oma töölaua taga 1940. aastal, mil tema esikromaani „Katrina“ ilmumisest oli möödunud neli aastat. Muu hulgas oli  „Katrina“ selleks ajaks juba ka eestikeelses tõlkes avaldatud Põhjamaade romaani sarjas.

Seintelt ja müüridelt - 16. Igatsusi Mustamäelt

Tunnistan ausalt, et siinne esimene grafiti mulle lausa meeldib. Oma sõnumi poolest. Kunstiliselt küll küündimatu, aga selle kirjutajale on ilmselt Robert Burnsi värsiread südamesse läinud ja võib-olla on ta isegi kuulanud Arvo Pärdi vastavat imelise helikeelega pala.

Siinne viimane pilt on oskamatu armuavaldus tundmatule Kellyle. Või mis tundmatule, küllap selle kirjutaja teab, kellele ta oma sõnumi rihtis.

Vahepeale mahuvad veel tõdemus, et sodimine on kole, hirm näida rumalana, raha- ja viinanälg, eneseväljendamine mitmel moel ja ka need hinges peituvad igatsused, mida vist muud moodi väljendada ei osata.

Moblafotod Mustamäelt, sept-nov 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest!