24.7.15

Stefan Klein "Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas"


Stefan Klein
"Da Vinci pärand
ehk
Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas"

Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
Kirjastus Varrak, 2015.

Ootasin Stefan Kleini "Da Vinci pärandi" ( "Da Vincis Vermächtnis oder Wie Leonardo die Welt neu erfand", 2008) eesti keeles ilmumist suure huviga. Põhjusi selleks oli mitu. Esiteks meeldib mulle väga Leonardo da Vinci kunstilooming, millest üht-teist ka originaalis näinud olen. Teiseks on mul head mälestused tema arvatava kodumaja külastamisest Anchianos ja tema tehnikaloomingu muuseumist Vincis.* Kolmandaks on eluluguderaamatutest üks mu lemmik olnud Tšehhi kirjaniku František Jíleki "Mees Vincist", mahukas raamat, millele Stefan Kleini teosest täiendust lootsin.**  Neljandaks, viiendaks, kuuendaks...

... aga Leonardo da Vinci puhul on vist küll nii, et ei peagi põhjendama, miks tema vastu huvi tuntakse, sest selle huvi ülim põhjus näikse olevat, et ta ise kõige vastu huvi tundis, elunähtusi nii laiaulatuslikult uuris ja põhjendas, jõudes oma loominguga igal alal, oma seletuste ja kavanditega kaugele üle oma ajastu piiride. Ühed on teda nimetanud universaalgeeniuseks, teised tehnoloogiaprohvetiks. Just tema vaimu liikumist ongi Stefan Klein oma raamatus uurinud ja püüdnud lahti mõtestada.

Sissejuhatuses reisib aadlimees Francesco Melzi oma perekonnamõisa, nähes vaeva sinna salapärase kasti viimisega. Selles on 10 000 lehel tema õpetaja Leonardo pärand. "Harva on mõni inimene oma vaimu liikumist nii täielikult dokumenteerinud," kirjutab Klein. Aga neis ülestähendustes oli ka "ühe üksildase mehe sisekõnet, tema hirmu, et ta ei vasta omaenda nõudmistele, ja tema teadmist kuulsuse hinnast."

Suur osa Melzile jäänud pärandist on nüüdseks kadunud, mõnda küll jälle leitud, palju rännanud kõikvõimalikesse hoiu- ja uurimiskohtadesse, aga Leonardole on aegade jooksul lisandunud jumalikkuse aurat, kuigi teda ka vastuoluliseks ja ekstravagantseks peetakse. Klein on oma raamatus püüdnud "järgneda Leonardo mõtetele", lisades oma panuse Vincist pärit mehe eluloo rohketele käsitlustele.

Leonardo da Vinci kunstiloomingust on Klein oma teoses kirjutanud üsna palju, kontsentreeritumalt mõjub esimene peatükk "Pilk", mis on pühendatud moodsa aja palverännule Louvre'i "Mona Lisa" juurde. Arutlus sellest, miks portree on nii ligitõmbav, omamoodi ikoon, mille puhul ikka veel kaheldakse, kelle nägu on kujutatud. Võib-olla mõnda kaunist ja ehk lapseootel naist, aga võib-olla peitis Leonardo pilti iseenese, võib-olla väljendas oma sügavaid teadmisi miimika saladustest, tajumise täpsusest, valguse mõjudest...

Klein püstitab juba selles esimeses peatükis palju küsimusi, mis lugejat otsekui tormitsev veevoog edasi kannavad. Samamoodi nagu Leonardo, kes, kui "oli kord juba hakanud küsimusi esitama, ei suutnud enam lõpetada."

Võtame näiteks vee, mille olemust käsitleb teine peatükk. "Mitte "Mona Lisa" või "Püha õhtusöömaaeg" ei näita Leonardo isiksuse kogu ampluaad ja tema ainulaadset mõtteviisi - seda näitab hoopis see, kuidas ta uuris vett, kuidas ta seda kujutas ning kirjeldas."

Milano lüüs on arvatavasti selle suure meistri ainus leiutis, mis on jäänud püsima meie ajani välja. Milanole lubas Leonardo palju anda ja Klein tõdebki, et lisaks visandite, projektide ja vaatluste ülestähendamisele ja elluviimisele sai Leonardost Milanos ka kirjanik. Ainuüksi vee liikumist kirjeldades kasutas ta 67 mõistet.

Läbi kogu raamatu kirjeldab Klein, kuidas Leonardo talle omase täpsuse ja püsivusega jõudis ühe või teise pisiasja märkamisest suurte avastusteni. Seda loometeed on minu meelest raamatus eriti huvitav jälgida, niisama nagu Kleini rännuteid Milanos ja mujal leiduvate Leonardoga seotud mälestiste ja mälestuste juurde.

Võib ju vaielda, kas Leonardo suhted ülikutega olid just sellised, nagu "Da Vinci pärand" neid kirjeldab, aga see intriigideküllane ajalooline taust on põnev.

Aimu saab sellest, kuidas tollased teadmised on kujunenud tänapäeva teadusharudeks ja kuidas nii mõnelgi juhul on nüüdisteadlased hämmeldunud, kui palju ja põhjalikult Leonardo neist ette jõudis.

Huvitavalt on Klein avanud Leonardo kui vägivalla eitaja poolsunduslikku-poolvabatahtlikku panust sõdadesse: relvade loomine, probleemide püstitamine, aga ka tema arusaamad teadlase vastutusest ning sellest, et "sõda teeb inimesest elaja" (ptk "Sõda").

Leonardost kirjutatud raamat ei oleks mõeldav ilma peatükita "Unistus lendamisest" - soovist anda võimalus "inimesel järele aimata linnulennu võrreldamatut elegantsi", millele suur mõtleja ja tegutseja palju aega pühendas. Klein püüab avada ka Leonardo panust insenerikunsti viijana teaduse alusele, olgu siis tegu robotitega, mis lausa tänapäevaselt mõjuvad, automatiseerimisega, tehnika anatoomiaatlasega, inseneri moodsa mõtte arendamisega või tehnilise joonestamisega. Raamatu autor on kohtunud ja vestelnud paljude Leonardo da Vinci pärandi uurijatega; näiteks kirjutab ta põhjalikult Carlo Pedretti pühendumisest suure meistri ja tema käsikirjade mõistmisele ning insener Mark Rosheimi tööst Leonardo loodud mehaanilise lõvi ja arvuti taasloomisel.

Aga tehnikamaailm oli Leonardo jaoks alati seotud inimesega, tema hinge ja kehaga. Kuigi lahkamisi peeti tollal eksimuseks kogu Jumala loomingu vastu, oli Leonardo sedavõrd uudishimulik ja veendunud, et paremini maalimiseks tuleb tunda anatoomiat, et ei peljanud surnukehade uurimist Roomas ja hiljem sealt väljasaadetuna ligi kümme aastat Santa Maria Nuova surnukambrites. Klein viib lugeja sinna, kus Leonardo uuris üht laipa teise järel, sest "tema eesmärgiks oli mõista igat üksikut mehhanismi kehas". Nii süvenes ta südame sisevaate, suguakti, looteasendi ja paljude teiste kehalise eluga seotud tõikade uurimisse, soovides seejuures - ja seda enam, mida vanemaks ta sai - mõista hinge olemust.

Lõpetuseks püüab Klein vastata omaenda küsimusele, kui tõenäoline on Leonardo taolise andekuse ilmnemine tänapäeva ühiskonnas, ja nendib, et Leonardo näitas "milleks inimene on võimeline, kui teeb end vabaks oma maailma sundidest ja näilistest veendumustest."

Klein on valinud tänapäeva mõistes superhuvitava teema ehk ülihuvitava isiksuse tegevuse ja loomingu avamise. Kuigi põneva elukäigu ja loodu eest tuleb kõigepealt tänada Leonardo da Vincit ennast, on kirjanik teinud head tööd. Seejuures on lugejal ruumi nii kaasamõtlemiseks kui ka vaidlemiseks. Samuti ei leidnud  ma tõlke kallal norimise põhjust, sest Krista Räni jaoks on see raamat  juba väga mitmes Kleini teose tõlge ja näha on, et ta autori stiili ja sõnavara hästi tunneb; küllap on oma panuse andnud ka toimetaja Terje Kuusik.

Lugejal soovitan tingimata lugeda ka lisasid. "Ajaskaala" ja "Märkused" on põhjalikud.

Aga tõrvatilga meepotis leidsin siiski. Silma hakkas see juba raamatu tekstis, kui paaris kohas oli viidatud värvitahvli piltidele, aga neid polnud. Raamatu lõpus aga on lisaks illustratsioonide loetelule ka värvitahvlite nimistu. Küsisin kirjastusest, kas värvitahvlite puudumine on üksikeksemplari või kogu tiraaži viga ja sain vastuse, mis võiks ehk ka teisi lugejaid huvitada, sest värvitahvlid on puudu kogu tiraažilt:

"Pilditahvlid pidid kindlasti sees olema, aga ... jäid need kahjuks kuhugi kirjastuse ja trükikoja vahelisse õhku pidama. Ja sellest on tõesti kahju, sest need on raamatu seisukohalt olulised pildid. Otsustasime selle asja lahendada  valmistades ette värvitahvlite vihiku, mis järgmisel nädalal trükitud saab ning siis raamatute vahele pannakse."

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Stefan Kleini raamatute kohta vt sellest blogist ka: "Loomise päevikud. Suurest paugust kloonitud inimeseni".

Märkused:
* Pärast 2004. a tehtud reisi Itaaliasse (Toscana, Umbria) kirjutasin nende kohta: "Surematu leiduri kodus Anchianos külastasime Leonardo da Vinci arvatavat kodumaja oliiviväljade vahel, seejärel käisime Vincis tema tehnikaloomingu muuseumis. Seal tundus, et ta on leiutanud kõike, mida on üldse olnud võimalik leiutada: veesuusad, tuukrimask, jalgratas, kirikukupli ehitamise vahendid, lennuaparaat, tank, oliivipress, muud kodumasinad jne. Olnud teine lapsena püsimatu ja ilmselt oli pea kõiksuguseid mõtteid täis. Kujutlust, et Leonardo on kunagi Vinci tänavatel käinud, ei tekkinud. Pigem võib kujutleda, kuidas andunud fännid tema jooniste põhjal on ehitanud makette ja mudeleid, kusjuures Leonardo oli vasakukäeline ja tema märkmeid tuleb lugeda peegelkirjas, mudelid on aga ehitatud teistpidi, nagu paremakäeliste jaoks." (Linda Järve reisikirjast "Iga kant on imeline". Elukiri nr 1, 2005.)

** Jílek, František. "Mees Vincist"[Leonardo da Vinci elust]. Kirjastus Kunst, 1988, tlk Leo Metsar.

2 comments:

  1. Värvitahvlid peaksid nüüd ka poodides olemas olema. Mina sain omad kätte :)

    ReplyDelete
  2. Leonardo da Vinciga seoses panen siia lõigu ka ühest teisest raamatust. Nimelt kirjutas dr Michio Kaku oma raamatus "Tulevikufüüsika" kahest suurest visionäärist - ulmekirjanik Jules Verne'ist ja seejärel ka Leonardo da Vincist (tema mõttekäik haakub hästi Kleini omaga):

    "Teine suur tehnoloogiaprohvet oli Leonardo da Vinci, maalija, mõtleja ja visionäär. 15. sajandi lõpus suutis ta joonistada ilusaid ja täpseid diagramme masinatest, mis hakkasid tulevikus taevast täitma. Ta joonistas arvukalt visandeid langevarjudest, helikopteritest, deltaplaanidest ja isegi lennukitest. Tähelepanuväärsel kombel oleks suur osa tema leiutistest olnud lennuvõimelised. (Tema lennumasinad oleksid siiski lendutõusmiseks vajanud veel üht komponenti: vähemalt ühehobujõulist mootorit, millesugust ei loodud aga enne järgnevat 400 aastat). Samavõrra imetlusväärne on, et da Vinci visandas mehaanilise arvutusmasina joonise, mis oli oma ajast umbes 150 aastat ees. 1967. aastal analüüsiti uuesti üht valesse kohta sattunud da Vinci käsikirja, leides sellest 13 hammasrattaga arvutusmasina idee. Kui üht neist vändast pöörata, hakkasid liitmismasina sees olevad hammasrattad järjekorras pöörama, sooritades aritmeetilisi tehteid. (Seade tehti 1968. aastal ka päriselt valmis ja see töötas.) Lisaks avastati 1950. aastatel veel üks da Vinci käsikiri, mis sisaldas roboti visandit. Da Vinci roboti skeem kujutas Saksa-Itaalia raudrüüd kandvat sõdalast, kes suutis istuli tõusta, liigutada käsi, kaela ja lõuga. Ka see tehti seejärel valmis ja leiti töötavat. Nagu Jules Verne, nii sai ka da Vinci läbinägelikke aimdusi tuleviku kohta, konsulteerides käputäie oma aja edumeelsete mõtlejatega. Ta kuulus väikesesse sõpruskonda, kes oli innovatsiooni eesliinil. Lisaks oli da Vinci alati hõivatud eksperimenteerimise, ehitamise ja mudelite visandamisega, mis on kõigi nende inimeste peamine tunnus, kes soovivad oma mõtteid tegelikkuseks vormida."

    Ja veel:

    "Meil on suur eelis, mida Verne’il ja da Vincil ei olnud: usaldusväärsed teadmised loodusseadustest."

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails