23.10.14

"Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd" - "Белые ночи почтальона Алексея Тряпицына" (2014)


Sattusin paar päeva tagasi Postimehe veebilehe kultuuriosast lugema, et üks nimekamaid vene režissööre Andrei Kontšalovski otsustas, et ei näita oma uut mängufilmi "Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd" - "Белые ночи почтальона Алексея Тряпицына" (2014) kõigepealt kinolevis, nagu tavaks, vaid hoopis televisioonis ja Youtube´is.

Filmi esilinastus oligi neli päeva tagasi, 19. oktoobril 2014 Vene telekanalis TV1, samal päeval läks see üles ka Youtube´i, mille kaudu Kontšalovski tahab pakkuda võimalust filmi vaadata kõigile, kes seda soovivad, ja ilma raha maksmata: "Ja teiseks, et neil oleks võimalus kohe vaatamine lõpetada, kui igav hakkab. Lõpuni vaatavad ainult need, kellele see huvitav on. See on väga tähtis, et vaataja saaks kohe loobuda, kui see pole n-ö tema muusika. Ma hindan kõiki neid, kes lõpuni vaatavad."

Eile vaatasin. Meeldis. Lõpus tundsin, et isegi väga. Jagan siingi või - õigupoolest - panen siia, et tulevikus kergemini üles leiaksin. (Kes vaadata tahab, arvestagu, et subtiitreid pole ja film on venekeelne.)



Väga ilusad on Arhangelski kandi maakohtade loodusvaated valgete ööde aegu, tuul rohtu hällimas, sipelgas kõrt mööda üles-alla liikumas, järveavarus ja veepeegeldused, aga paeluvad ka keemamineva teekannutäie auramine, enamasti lagunevate palkmajade rohmaka vanuse ootamatu kooskõla eterniitkatustega, ülikorras puuriidad, postiljoni ja poisikese sõprus ning väikemehe hirmutunne metsas või järvevõrendikus peituva nõiamoori ees, unenäoline paks kõuts, külajoodiku arutlused ja külarahva elufilosoofia üldse jne.


Virvendusi ja mõtteliikumisi on selles filmis palju, vaadata ja kuulata tuleb tähelepanelikult, pisiasjadki on olulised. Näitlejad, kellest enamik pole näitlejad, vaid kohalikud elanikud, kõnelevad selles filmis just nii igapäevaselt nagu tavaliselt. Piikse kulub palju. On armastusevirvendus, varastamisvirvendus, nukrus, joomarlus, üksindus... kes jõuaks kõiki meeleoluvarjundeid, mis selle kauni looduse keskel hõljuvad ja värelevad, üles lugeda.


Peategelane on kirjakandja, keda kehastabki samanimeline kohalik postiljon Arhangelski oblasti Plessetski rajoonist. Temast sõltub külaelanike elus nii kuradi palju: igakuine pension, kirjad, ajalehed - need muidugi, aga ka igapäevase leiva poest toomine, suhted ametiasutustega, mille kohta filmitutvustuses öeldakse, et "paljudes Venemaale laiali pillutud külades elavad inimesed nagu väljaspool riiki ja on praktiliselt jäetud iseenda hooleks. Postiljon on mõnes niisuguses külakeses ainus võimuesindaja, mahajäänud küla ja tsiviliseeritud linna vahendaja". Ja kui keegi ta paadimootori varastab, pole külal enam sedagi võimalust...

Septembris sai Kontšalovski selle filmi eest Veneetsia filmifestivalil parima režissööri "Hõbelõvi". Inglise keeles on filmi pealkiri "The Postman's White Nights".

Siinsed fotod on filmikaadrid.

Andrei Kontšalovski kodulehelt saab "Postiljon Aleksei Trjapitsõni valgete ööde" kohta arvustusi lugeda.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails