5.10.14

"Inimesed, aastad, elu" - "Люди, годы, жизнь"


Loen Ilja Ehrenburgi omal ajal suuri vaidlusi põhjustanud mälestusteraamatuid "Inimesed, aastad, elu" (7 raamatut, igas umbes 30 peatükki, kokku tugevasti üle 2000 lehekülje) ja tahan enda jaoks talletada sellest ülimahukast kirjapanekust siinses blogis mõne lühema või pikema tsitaadi. Seepärast hoiatan juba ette, et nii mõnedki järgmistest blogipostitustest  (kokku vist tuleb neid samuti 7, nagu on raamatuidki) võivad olulisel määral olla kirjutatud vene keeles.

Tsitaatide tõlkimine võtaks liiga kaua aega, ka pole see minu enese jaoks vajalik. Seepärast jätan tsitaadid venekeelseteks, lisades neile lühimärkused eesti keeles, et keeleoskamatud soovijad saaksid veidi aimu, millest jutt on. Seekord aga lühiiseloomustus eelloona sellele mahukale meenutuste tulevärgile.

"Люди, годы, жизнь (книги 1-7)" on tollal juba eaka Ilja Ehrenburgi (1891-1967) mälestuste varamu, mis sisaldab tohutul hulgal meenutusi tema eluteel kohatud põnevatest inimestest kogu maailmast. Tahtsin seda raamatut lugeda juba väga ammu, aga nõuka-aastatel oli see vahepeal keelatud kirjanduse nimekirjas, siis küll ilmus mitmes väljaandes, kuid ma ei saanud neid - ajapikku kultusraamatuteks muutunud köiteid - kätte. Hiljem on see soov ununenud või pole selleks aega olnud, nüüd aga tõmbasin need oma lugerisse e-raamatuna, mida naudin juba hulk aega. Ajakirjaniku jaoks on see väga hea lugemine, sest mälestused on kirjutatud ühtaegu niihästi kõrgkirjanduslikult kui ka selle sõna kõige paremas tähenduses ajakirjanduslikult.

Kirjanduskriitik Irina Jermakova on kirjutanud, et oma memuaare "Inimesed, aastad, elu" olulistest huvitavatest inimestest, keda ta eluteel kohtas, alustas Ehrenburg 1958. a, öeldes ise, et nüüd loob ta teost, mida kirjutab oma elupäevade lõpuni. 1960. a aprillis andis ta esimese raamatu käsikirja ajakirja "Novõi mir" toimetusse Aleksandr Tvardovskile, kellega tekkisid lahkhelid kahel teemal: meenutused Buhharinist ja antisemitismi käsitlus. Neid kaht teemaliini ei avaldatudki ajakirjas. Õnneks kõik muu siiski ilmus.

Ehrenburg on rõhutanud, et paljud tema eakaaslased jäid ajarataste alla. Ise tuli ta välja tervena ja tahtis ammuste aegade tunnistajana aidata uutel põlvkondadel ajalugu mõista. Tema jaoks tähendas Euroopa kultuur tervikut, milles iga maa kultuuril oleks oma koht. Paljudest tuntud inimestest kirjutas ta (nõukogude) lugeja jaoks esmakordselt, see hoogustas mitmete poeetide ja prosaistide käsikirjade käest kätte käimist ja nende tundmaõppimist: niisugused olid Ehrenburgi meenutusteraamatus näiteks Tsvetajeva, Mandelštami, Tairovi, Falki, Mihoelsi ja Meierholdi portreed. Ta kirjutas ka nõukogude lugejate jaoks peaaegu tundmatutest Modiglianist, Apollinaire'ist, Picassost, Diego Riverast, Marc Chagallist jpt.

Kuni Hruštšov võimul püsis, "sula" ajal, jätkasid Ehrenburgi memuaarid ilmumist, vaatamata näiteks ajakirja "Oktjabr" peatoimetaja V. Kotšetovi jt vastuseisule. 7.  raamatut ametlikes ajakirjades aga enam ei avaldatud, see levis "samizdati" ajakirja "Polititšeskii dnevnik" kaudu. Tervikuna ilmusid Ehrenburgi mälestusteraamatud alles 1990. a kolme köitena.

Järgmisel korral juba pikemalt mälestuste esimesest raamatust, mis saab alguse Ehrenburgi poisipõlvest Kiievis ja Moskvas ning noorukielust pagulasena Pariisis, kuhu ta jääb kauaks ajaks (1908-1917) ja kus temast kujuneb poeet ja ajakirjanik. Pariisis kohtub ta Leniniga, Lunatšarskiga, aga poliitikutega kohtumistest meeleolukamalt ja piltlikumalt kirjutab ta kohvikust "Rotonde" (Café de la Rotonde), kus käisid koos nii mõnedki kultuurielu suurkujud, tollal veel noored, kohmetud, kuid juba säramisvalmis ja elukirglikud.

Piltidel:
1. Ilja Ehrenburg Pablo Picasso joonistusel 1948 .a.
2. Modigliani, Picasso ja Pariisi kunstikriitik poeet André Salmon kohviku "Rotonde" juures Montparnasse'il, Pariis 1916.
/Pildid on vabakasutuses internetis./

Oma portreejoonistuse saamisloost kirjutas Ehrenburg, et 1948. a Varssavis poseeris ta Picasso pliiatsijoonistuse jaoks vanas võõrastemajas "Bristol" ja imestas, et Picasso joonistas teda väga kiiresti. Picasso hakanud seepeale naerma: "Ma ju tunnen sind nelikümmend aastat..."  Portree oli Ilja Ehrenburgi arvates väga tõetruu nii kujutatu välimuse kui ka hingelaadi poolest.

"В 1948 году, после Вроцлавского конгресса, мы были в Варшаве. Пикассо сделал мой портрет карандашом; я ему позировал в номере старой гостиницы "Бристоль". Когда Пабло кончил рисовать, я спросил: "Уже?…" Сеанс показался мне очень коротким. Пикассо рассмеялся: "Но я ведь тебя знаю сорок лет…" Портрет Пикассо мне кажется не только очень похожим на меня (лучше сказать — я похожу на рисунок), но и глубоко психологическим."

Vaata ka:
"Inimesed, aastad, elu" 1. raamat - "Люди, годы, жизнь. 1."
"Inimesed, aastad, elu" 2. raamat - "Люди, годы, жизнь. 2."
"Inimesed, aastad, elu" 3. raamat - "Люди, годы, жизнь. 3."
"Inimesed, aastad, elu" 4. raamat - "Люди, годы, жизнь. 4."
"Inimesed, aastad, elu" 5. raamat - "Люди, годы, жизнь. 5."
"Inimesed, aastad, elu" 6. raamat - "Люди, годы, жизнь. 6."
"Inimesed, aastad, elu" 7. ja viimane raamat - "Люди, годы, жизнь. 7."

2 comments:

  1. Oli huvitav lugeda, eriti kahes keeles, ma ju ka vene filoloog ja üks Erenburgi austaja
    ilusat päeva, Linda

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Lummike. Eks ma püüan kõikidest tema mälestuste osadest kirjutada sedamööda, kuidas lugemisega edasi jõuan. Tänase seisuga on 2. raamat pooleli.

      Delete

Related Posts with Thumbnails