Kolmandik oktoobrit on veel ees ja seepärast ehk liiga vara silmajäänust ülevaadet kirjutada, aga tahan oma blogi lugejatele soojalt soovitada Itaalia seriaali
„Sinu kätes“ („Doc. Nelle tue mani“; 2020).
Olen sellest esimese hooaja täispikkuses (16 osa) Jupiteri hiljuti ilmunud sarjast praegu vaadanud ainult kaht osa ja tahan kindlasti edasi vaadata. Eelkõige sellepärast, et peaosaline Luca Argentero paelus mind väga filmis „Mina, Leonardo“ („Io Leonardo“, Itaalia-Prantsuse, 2019). Ta mängis Leonardo da Vincit nii ilmekalt, omapäraselt ja hästi, et ma seda lausa nautisin. Olen sellest kirjutanud
tänavu jaanuaris.
„Sinu kätes“ algab sõna otseses mõttes kuuliga pähe. Lasu tagajärjel kaotab suurepärane, kuid kehva iseloomuga doktor Andrea Fanti oma mälust kaksteist viimast aastat. Ta arvab, et on alles äsja haiglasse tööle tulnud, et elab õnnelikult koos oma naise, tütre ja pojaga. Seda, et ta vahepeal on karjääris edenenud sisehaiguste osakonna peaarstiks, et abielu lõppes lahutusega, et ta oli alles hiljuti uuesti armunud, ta enam ei mäleta. See põhjustab palju segadust, muret ja arusaamatusi, mida mõni tema kolleegidest püüab oma huvides ära kasutada.
Kaks esimest osa olid igatahes vägagi köitvad. Ka meeldib mulle seriaali selge pildikeel, sest tänapäevased tuhmvärvseteks ähmastatud filmid ja sarjad mulle hästi ei sobi.
Võimalik, et kirjutan sellest sarjast tulevikus veel, sest ühtekokku on sellest valmis või valmimas kaks hooaega 32 osaga. Luca Argentero on ühes intervjuus öelnud, et kuigi haiglaseriaali tegemisel algul kaheldi, kas Itaalia publik sellest huvitatud on, osutus vastuvõtt väga soojaks. Seriaal põhinevat ühe tuntud arstiga tõsielus juhtunul.
(EDIT: 26. okt '21. Nüüd on mul „Sinu kätes“ esimene hooaeg vaadatud ja minu jaoks oli see suurepärane elamus. Lisaks Luca Argenterole teevad väga hea osatäitmise kaks naispeaosalist, samuti paljud haigla arste ja patsiente mängivad näitlejad. Jään ootama teist hooaega, millest praeguse seisuga on valmis kaheksa osa ja tegemisel ülejäänud kaheksa.)
„Belgravia“ (Suurbitannia, 2020) vaatamine on mul poole peal.. Juba mõnda aega on mu lugemisjärjekorras oodanud Julian Fellowesi romaan „Belgravia“, mis on sellele sarjale aluseks. Nüüd ilmselt lepin ainult sarja vaatamisega sedamööda, kuidas ETV seda näitab, ja romaani enam lugema ei hakka.
„Grantchester“. Vaatasin Jupiterist 4. hooaega. Vikaar Sidney Chambersi osatäitja James Norton lahkub teises osas uute väljakutsete juurde. Tema asemele tuleb uus vikaar William Davenport (Tom Brittney). Sidney paaris politseiinspektor Geordie Keatingiga (Robson Green) oli hea ja minu jaoks huvitav tandem. Kuidas uus partner politseinspektorile (ja mulle) sobib, selgub järgmiste hooaegade jooksul. Tänavu juulis alustati seitsmenda hooaja filmimist.
„Armastust otsimas“ („The Pursuit of Love“", Suurbitannia, 2021), on Jupiteris olev kolmeosaline lühisari. Selle kaks peategelast on täditütred Fanny ja Linda, kelle vaated ja soovid elule on üpris erinevad, kuid kes sellest hoolimata teineteisesse väga kiindunud on. Lindat mängib näitlejanna, kes brittide „Sõjas ja rahus“ Nataša Rostovat mängis. Minu jaoks on ta pisut liiga tundeline, flegmaatilisem Fanny mõjub mulle selles sarjas sümpaatsemana, aga nende duot on päris tore jälgida.
Filmid
„Ruth Bader Ginsburg. Sest ta on naine“ („On the Basis of Sex“, USA, 2018).
See on draama USA ülemkohtuniku, liberaalide ikooniks nimetatud Ruth Bader Ginsburgi (5. märts 1933 – 18. september 2020) noorusaastatest, mil ta üritas meestekesksel alal juristina läbi lüüa ja alustas võitlust naistele võrdsete õiguste saamise nimel. Ühtlasi on see Ruthi ja tema juristist abikaasa Martini armastuse ja partnerluse lugu. Sisukas, kuid minu jaoks liiga plakatlik.
„Lootus“ („Håp“; Norra, Rootsi, Taani, 2019).
Kurb ja südamlik suhtelugu Anjast (Andrea Bræin Hovig) ja tema märksa vanemast elukaaslasest Tomasest (Stellan Skarsgård), kes otsustavad abielluda enne Anjat eesootavat rasket ajuoperatsiooni. See on ühtaegu tagasivaade elule, mis on neid teineteisest võõrandanud, kui ka meeldetuletus sellest, et nad teineteist armastavad. Oluline teema on ka, kuidas seletada lastele, et nende ema ja kasuema võib surra. Sellist tüüpi filmi kohta on raske öelda, et meeldib, aga igatahes oli see päris hästi tehtud.
