Agneta Pleijel „Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast“

Agneta Pleijel
„Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast“
Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär.
Kirjastus Varrak, 2021.

„Kaksikportree“ („Dubbelporträtt“, 2020) algab leebe loona lapselapsest ja vanaemast. Nende heast suhtest, mis paneb lapselapse juba täismehena soovima, et kuulus maalikunstnik tema 80aastaseks saavat vanaema portreteeriks.

Küllap oleks iga teine vanaema meelitatud, kui teda nõustuks jäädvustama kuulus kunstnik, aga see vanaema ei ole tavaline, ei ole isegi mitte vanaema õunapuu otsast, vaid on suuteline välja mõtlema hullupööra põnevaid tegelasi, kes mõrvavad ja mõrvu uurivad. See vanaema on maailma loetavaim krimikirjanik.

Kuidas portreteerida vanaema, kes ei taha maalitud saada?

Vanaema nõustub kolme poseerimisseansiga, kunstnik tahab kuut. Vanaema annab järele – lõppude lõpuks on Oskar Kokoschka ju temast mitu aastat vanemgi, kuid kipub siis hätta jääma kunstniku sooviga, et poseerija temaga maalimise ajal räägiks.

Tagakaane raamatututvustusest.

Agatha Christie on hoopiski hea kuulaja ja oskab kunstniku endast rääkima panna. Nad lepivad kokku, et vestlevad surmast, armastusest ja kunstist, kuid jutt võtab kunstniku jaoks ootamatu pöörde ja kirjanik ei teagi, kas kunstniku räägitu huvitab teda või tekitab temas pahameelt.

(Siitpeale muutub raamatu tundetoon vägagi. Tuleb tunnustada tõlkijat, kes on romaani varjundid kenasti eesti keeles kõnelema pannud.)

Nad räägivad omavahel umbes nii, nagu räägitakse võhivõõraga vagunikupees pikal rongireisil. Ootamatult väljendatakse teineteisele oma varjatumaid mõtteid, kirjeldatakse senimaani kõigi eest salajas hoitud sündmusi ja tundeid, läbielatud armupalanguid ja pettumusi.

Lugedes jäin mitu korda mõtlema, kui adekvaatne on Pleijeli arvamus või teadmine sellest, millest Agatha Christie ja Oskar Kokoschka  isekeskis rääkisid. Kas see on pelk kirjaniku kujutlus või on talle abiks olnud mingid allikad? Määratlus „romaan“ annab ju autorile võimaluse kirjutada mida iganes. Ja lugejaga võib juhtuda nii, nagu lauldakse ühes eesti vanalaulus: „Kes veerand uskus, rumal on, ja poole, petta saanud.“

Väga elusügisene on see romaan ka. Lisaks sellele, et peategelased on 80 ja 85, oli „Kaksikportree“ autor, tuntud rootsi kirjanik Agneta Pleijel selle kirjutamist mullu märtsis lõpetades 80aastane ja küllap kirjutas eelkõige sellest, mida oluliseks peab. Niimoodi on see teos kõigi asjaosaliste kolmikportree.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

PS „Kaksikportree“ puhul soovitan lugejal tingimata guugeldada, et näha Kokoschka maali Agatha Christiest veidi suuremana ja värvierksamana kui raamatus ja tutvuda ka tema teiste portreede ja maalidega.