Veebruaris olen põhiliselt vaadanud ... talilinnukaamerat. Kõikvõimalikke linde, oravat, kes söögilauda hommikuti külastab, kassi, kes rähni pekitükki maha rabamas käis, ühesõnaga kogu seda külmetavat lendlevat elu. Siinne ekraanitõmmis Vabariigi aastapäeva peolaua ajakohastes värvides külalisest on ka sealt. >>>
Laskesuusatamise MMi vaatasin samuti. Norralane Sturla Holm Lægreid on hooaja algusest saati minu üheks laskesuusalemmikuks saanud ja mul oli tema kuldade üle hea meel. Meie omadest olid Johanna Talihärm ja Rene Zahkna täitsa tublid, kui viimase prohmakas meeskondliku teatesõidu esimeses tiirus maha arvata. Meil on laskesuusatamise tippudega konkureerivaid sportlasi vähe, haigestunuid või muidu kehvas vormis võistlejaid ei ole kellegagi asendada, sestap pidi ka Tuuli Tomingas vaatamata halvale tervisele tugevasti sõitma, kuigi ta jalgade seisund minu arvates vajaks põhjalikumat uurimist ja ravi.
Eesti Laulu ei vaadanud üle paari minuti. Mulle ei istu see kila-kola, tulevärk ja tramburai, mis selle võistlusega kaasas käib. Laulud kui niisugused ei võistle enam ammu, muusika ei ole esikohal ega pääse mõnede esitajate puhul üldse mõjule.
Filme olen vaadanud vähe, vaid kaht linnaruumikuu dokki, millest üks mulle väga meeldis. Olen neist kirjutanud siin ja siin. Samuti vaatasin Woody Alleni „Ilmaratast“ („Wonder Wheel“; 2017, USA). Osades Kate Winslet, Justin Timberlake ja Jim Belushi. Armastusest ja pereelust Coney Islandi lõbustuspargi kärarikkuses 1950. aastatel. Väga ameerikalik film, mis kohati meenutab rohkem arthurmillerlikku närvilist teatritükki kui filmi, aga lõppkokkuvõttes haaras mind kaasa elama oma tegelaskujude lohutamatule saatusele ja väljapääsmatusele. Woody Allen oli seda kirjutades ja lavastades 81aastane. Varem mulle tema filmid ei meeldinud, aga viimasel ajal olen neid vaadanud päris suure huviga: neis on alati mingi konks, mille otsa vaataja jääb kinni.
Sarjad, mida veebruaris näinud olen, on ilmselt need, mida vaatab suur osa Eesti rahvast. „Anne, lõpus E“ ja „Salateenistuse“ sarjadest olen juba jaanuaris kirjutanud. Nendega jätkasin. Lisandusid „Ääremaa“ ja „Babülon-Berliin“. Mõlema esimesse osasse suhtusin väga ebalevalt, aga olen neid edasi vaadanud ja vist harjumas.
„Ääremaa“ („Hinterland – Y Gwyll“, 2013-2016) puhul on huvitav see, et filmiti korraga nii inglis- kui ka kõmrikeelset varianti: iga kaadrit kaks korda. Ingliskeelses variandis on sees ka kõmrikeelseid stseene, näiteks loeb uurija abiline katkendi kõmrikeelsest raamatust. Sarja enda kohta arvan pärast esimest nelja osa, et „Shetland“ koos sümpaatse Jimmy Pereziga oli parem vaatamine.
„Babülon-Berliin“ on väga detailirohke ja ka tegelasi on selles küllaga. Väidetavalt on see kõige kallim mitte-ingliskeelne teleseriaal – hinnalipikul 40 miljonit eurot. Mul tuleb selle sarjaga veel harjuda. Neli osa vaadanuna ei ole ma kindel, kas jätkan. 1920. aastate Berliin oma kontrastidega nii poliitilises kui ka majanduselus ja noore uurija Gereon Rathi sammud põrandaaluse pornotööstuse jälitamisel ei ole mind seni suutnud veel eriti kaasa haarata.
Muide, märts tõotab filmide poolest huvitav kuu tulla, sest see on ETV2s frankofooniakuu, millest kirjutan vist juba järgmises blogipostituses.
No comments:
Post a Comment