Kuidas BBC uus „Tuhkur Hobune“ mu tuju rikkus

Ei tea, kuidas on teistega, aga kui ma poest mingit kindlat minu vajadustele vastavat ja väljakujunenud kaubamarki ostes saan toote, millel on hoopis teised omadused, siis olen mõistagi pettunud. Mingil määral võib seda tõdemust laiendada ka siis, kui mõnda kirjanduslikku ammust ja head tuttavat eest leida lootes juhtutakse vana loo täiesti uutmoodi serveeritud sündmustikule ja tegelastele.

Mark Easterbrook on „Tuhkur Hobuse“ uues versioonis (The Pale Horse,.BBC 2020, stsenarist Sarah Phelps) meeldiva ja sõbralikult ontliku noormehe asemel otsekui mingi patoloogiline sarimõrvar. Tema esimese naisega seotud sünge saladus laheneb ootamatult, aga ka teise naisega juhtub õnnetus, nüüd juba tellituna. Kannatada saab juhtunut uuriv inspektor Lejeune. Midagi meeldivat on kohati lausa saatanlikus Easterbrookis raske leida.

Agatha Christie teose „Tuhkur Hobuse“ (1961) Mark Easterbrook on hea inimene, arutab oma asju tuntud krimikirjanik Ariadne Oliveriga, uurib krimisaladusi koos sümpaatse ja hoogsa Ginger Corriganiga, kes tõe selgumise huvides on valmis ka ise kannatama. Lõpplahendusena saab eluvõõrast ja naiivsest Easterbrookist ning särtsakast Gingerist paar.

Filmis pole neid raamatu kaht olulist tegelast – Ariadne Oliveri ja Gingerit – üleüldse olemaski. Selle asemel on suurt tähelepanu pööratud Easterbrooki kahele naisele ja naisseiklustele, mida omakorda raamatus ei ole. Ka mr Osborne'iga seotud lõpplahendus on filmis jõhkram kui Agatha Christie raamatus, mille ilmumisel kriitikud sõnasid, et Christie „hoiab lugejat haardes, mis on ühtaegu õrn ja tugev.“ Õrnus on BBC filmist hoopiski kadunud. Sujuvalt kulgevast krimipõnevikust on saanud maitsetult jõhker intensiivne triller.

Kolm nõida ja nendega seostuv on raamatus märksa huvitavamad kui filmis. Kusjuures, meenub mulle kõrvalepõikena, olen kunagi ammu Soome televisioonist näinud ka sellist „Tuhkur Hobuse“ filmi, vist prantslaste tehtut, kus prantsuskeelse teksti sisse hakkasid ootamatult kõlama eestikeelsed nõiasõnad, mille peale mõtlesin, et ei saa ju nii olla. Kuivõrd aga selle ammuse filmi lõputiitrites oli ära märgitud, et filmi konsultandiks oli Vladimir Karasjov-Orgussaar, said eestikeelsed nõiasõnad nii põhjenduse kui seletuse. Toona nähtud film oli Christie-lähedasem ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui praegune.

2010. aasta (ITV, rež Russell Lewis) versioon, kus Mark Easterbrookiga koos tegutses miss Marple, ei olnud ka kuigi hea, kuid siiski minu meelest parem, kui praegune BBC oma (mida veel ka Jupiterist vaadata saab).

BBC uus versioon tekitas minus vastumeelsust juba kuskil esimese kolmandiku kestel, aga ma lootsin et asi lõpupoole paraneb, sest ei uskunud, et ajaproovile vastu pannud Christie romaani nii põhjalikult ümber muudetakse. Lõppkokkuvõttes olin tõepoolest väga pettunud ja pahane.

Pildil on Agatha Christie "Tuhkur Hobuse" eestikeelsed väljaanded 1968. ja 1982. aastast. Filmikaadrit ei tahtnud ma siia illustratsiooniks panna.

Jõuluorav

Selle pildikese, millele jõulusoovi lisasin, näppasin Looduskalendri Talilinnukaamerast, kus see kaunis käharasabaline orav  talvise pööripäeva ennelõunal lindude söögilaual maiustamas käis. Aga ta olevat seal viimasel ajal üldse sagedane külaline, nagu on igapäevaselt ka tihased, varblased, rohevindid, pasknäärid, rähnid ja teised linnud. Igatahes on see kaamera üks tore vaatamine.

EDIT, 23. dets: Lisan ka tänahommikuse veel jõulusema (sest lumisem) pildi ikka sealtsamast:

Talvise pööripäeva eelne tagasipilk 2020. aasta kirjatöödele

Üle kümne aasta olen iga aasta detsembris korranud, et selle blogi traditsioon nõuab talvise pööripäeva* paiku või vahetult sel imelisel päevade pikenemist ja valgenemist tõotaval talvehakupäeval kokkuvõtte tegemist minu aasta jooksul ilmunud kirjatöödest.

Millegagi kiidelda ei ole, kuid päris tühi pole ka see aasta olnud. Kuigi ma ajalehtedesse sel aastal ei kirjutanud, õnnestus teha (peaaegu et) ajakirjanikutööd oma blogis. Kirjutasin mitu korda sellest, et kunstnik Leo Rohlini suur keraamiline pannoo vajab kaitset, sest hoone, mille seinal see oli, kuulus lammutamisele. Õnneks märkas neid kirjutisi Muinsuskaitseameti töötaja ja asus tegutsema. Nüüd on taies hoiul ja kui uus hoone ehitatakse, siis naaseb vist vanale kohale. Muinsuskaitseamet pidas mind meeles oma tänukirjaga tähelepanelikkuse eest pannoo kaitsel. Täpsemalt saab sellest kõigest lugeda siit.

ERR-i kultuuriportaalis ilmus kuus minu kirjutist (lisaks üks veel eelmise aasta eelviimasel päeval). Pärit on need kõik siitsamast blogist, enamasti raamatumuljed, aga kaks ka muul teemal. Lugeda saab neid siitkaudu või blogiotsingut kasutades.

Koostöös kirjastusega Varrak olen tänavu tutvustanud kahtteist raamatut. Lugeda saab neid siitkaudu, kaaned on näha pildil. Neist teostest jätsid mulle sel aastal kõige helgema mulje Ursula K. Le Guini Meremaa-raamatud. Üldiselt oli mul väga paksude raamatute lugemise aasta; neist on nimetamisväärsemad Mika Waltari „Mikael Karvajalg“ ja „Sinuhe, egiptlane“. Koostöö Varrakuga on jätkumas, praegugi loen üht raamatut, millest blogijutu kirjutan uue aasta alguses.

Küllap võin ilmunud kirjatööde hulgas nimetada ka sügisel valminud minu tublide kursusekaaslaste koostatud ja toimetatud kursuseraamatut „Õppisime 1965-1970 eesti filoloogideks“, mille jaoks lühikese tekstijupi kirjutasin küll juba mõni aasta varem.

Tulevikukavatsustest ma enne ei kirjuta, kui midagi neist tehtud saab.

Blogimine? Blogimisega jätkan, kuni tahtmist ja viitsimist on. Natuke teeb meelehärmi, et Blogtree millegipärast enam mu vanade raamatute lugemismuljete blogi „Tütarlaps linnast“ postitusi üles ei pane, aga mis ma ikka selle pärast põen, sest küllap huvilised leiavad ka need üles, kui soovivad.

* Talvine pööripäev on homme, 21. detsembril, talv algab kl 12.02. Ja teate, sõbrad, sellega käib kaasas, et uus kevadki jõuab järjest lähemale. :)

Seekord on talvisel pööripäeval taevas näha ka kosmilist fenomeni: viimati olid Jupiter ja Saturn teineteisele nii lähedal ligi 800 aastat tagasi (4. märtsil 1226). Astronoomid soovitavad taevasse vaadata, sest Jupiteri ja Saturni „käeulatust“ on Maalt ka palja silmaga näha. Astroloogd aga seostavad seda nähtust meie planeedi muutumise ja n-ö uue ajastu algusega.

Kuulamisi: Cracow Singers'i veebikontsert

Just äsja täna õhtul vaatasin/kuulasin Corelli Musicu Jõulumuusika festivali „Kirikupühad Maarjamaal“  raames toimunud veebikontserdi esmaesitust Poola vokaalansamblilt Cracow Singers. Oli hästi meeldiv elamus, mida julgen teistelegi soovitada, endal veel kaunid meloodiad meeles kõlamas. Pimedasse aega valgust toob see kindlasti.

Kontsert on tasuta ja jääb järelvaadatavaks linkidelt:
www.youtube.com/corellimusic
või
„Awaiting Christmas in Cracow“: https://www.youtube.com/watch?v=TnfF7g596Sw
Samas on kirjas ka kolmveerandtunnise kontserdi kava.

Cracow Singers oleks tulnud oma kontserti andma advendiaegsesse Tallinnasse, kuid esialgne plaan muutus juba mitu kuud tagasi koroonapandeemia teise laine tõttu. Nii lauldigi nüüd veebikontserdi jaoks Poola vanimas benediktiinide kloostris Staniątkis (ehitatud 1228). Nautida saab nii imelist barokiaja Poola jõulumuusikat kogumikust „Staniatecki Cantional“ kui ka ajaloolise kloostri mõjusat interjööri.

Vastavalt Corelli Musicu pressiteatele on kontsert kaasrahastatud mitmeaastase programmi „Niepodległa” (Poola 100) 2017-2022 ning Adam Mickiewiczi Instituudi toetuste programmi „Kultuurisillad“ raames ja toimus koostöös Poola Vabariigi suursaatkonnaga Tallinnas.

Pilt: Kontserdikuulutus Corelli Musicu pressiteatest.

Kaanetüdruk Betty

Veel üks Nooruse kaanetüdruk on maailmas kuulsaks saanud.

29 aastat tagasi oli ajakirja Noorus detsembrinumbri (taga)kaanetüdrukuks toonane loomalaps, kes praeguseks hiljuti koristaja matkimisega maailmakuulsaks saanud – Tallinna loomaaia šimpansitüdruk Betty. Lisaks kaanefotole oli temast 36. leheküljel teine foto ka. Nupuke selle juures kandis sama pealkirja kui tekst kaanefotol: „Vajame sponsorit!“

Rasked ajad olid. Loomaaia asukatel nappis toitu, muuhulgas ka banaane. Noorusel omakorda polnud jaksu osta kvaliteetset paberit, millele ajakirja suurt tiraaži trükkida. Nii leidsimegi koos loomaaia direktori Mati Kaaluga, et Noorus oma rohkete lugejatega saaks aidata Bettyt, loomake aga oma piltidega Noorust kaunistada. Bettyt pildistas Nooruse fotograaf Tiit Koha. Betty fotodele, mille reprod siin näha on, lisaks kirjutasin teksti, mida tsiteerin:

„Vajame sponsorit! See näib kujunevat järgmise – ahviaasta – üheks põhiliseks hüüdlauseks nii siin pildil kui ka tagakaanel kujutatud Bettyle Tallinna Loomaaiast, aga paljudele teistelegi, näiteks „Nooruse“ toimetusele.
Betty vajab banaane või häid onusid (loe: firmasid jt.), kes banaanide muretsemisel aitaksid.
„Noorus“ vajab huvitunud abilisi, häid onusid (loe: firmasid jt.),kes noorteajakirja toetaksid nõu ja jõuga. /- - -/
Betty ja banaanide asjus tuleks helistada Tallinna loomaaeda (tel ...). „Nooruse“ ja reklaami asjus aga toimetusse (tel ...)
Koos astume reipalt ahviaastasse!“

2017. a meenutasin seda seika oma raamatus „Nooruse lugu“ niimoodi:

„1991. aasta detsembris ilmus Nooruse tagakaanel suhteliselt optimistlik plakat, millel oli rõõmus šimpansitüdruk Tallinna loomaaiast – tekst plakatil ütles, et vajame sponsorit. Ahv nimega Betty vajas banaane, meie reklaamiraha. Betty elab minu teada veel praegugi loomaaias täitsa kenasti, aga Noorust enam pole.“

Nüüd, mil Betty maailmakuulsaks sai, videot tema koristustööst vaadatakse paljudes maades ja temast kirjutatakse palju ka ajakirjanduses, tuli mulle see episood taas meelde. Täitsa tore on teada, et Nooruse kaanetüdrukutest on maailmas tuntuks saanud mitte ainult inimlapsed, vaid ka loomalapsed.

Bettyt olen käinud igal aastal ikka mõne korra vaatamas. Hea, et ta jätkuvalt olemas on*, ja hea, et praegu vist ka meie loomaaia kahe šimpansidaami – Betty ja Quincy – jaoks banaane piisab.

- - -
Vaata ka teksti ja videot Tallinna Loomaaia kodulehelt: https://tallinnzoo.ee/ahvivaimustus-simpansid/

* Wikipedia andmeil on šimpansite potentsiaalne eluiga 60 aastat.

John le Carré „Agendi mäng“

John le Carré
„Agendi mäng“
Tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2020.

Spiooniromaan „Agendi mäng“ („Agent Running in the Field“, 2019) hakkab kohe algusest peale kõditama Eesti lugejate uudishimu, sest juba  esimesel leheküljel seisab kirjas, et minategelane hiljuti Eesti metsades luusis. Eestit on raamatus veel mitu korda mainitud, mis vanameistri kirjutatu meie jaoks põnevaks teeb.

Olin raamatu lugemisega poole peal ja eelnenud read juba kirja pannud, kui tuli John le Carré surmateade. David John Moore Cornwell (19. oktoober 1931 – 12. detsember 2020). Järelikult jääb „Agendi mäng“ tema viimaseks raamatuks, kui tal just kuskile laualaekasse avaldamata teost ei jäänud. Järelikult on agendi mäng, sest mida muud spioonipõnevike kirjutamine on, sellega lõppenud. Aga kirjanik elab seni, kuni tema teoseid loetakse...

Raamatututvustus tagakaanelt.

„Agendi mängu“ tegevustik hargneb 2018. aastal. See tähendab, et me oleme enamasti kõigi selles käsitletud ajaloosündmustega kursis, saame nautida lopsakaid ja krõbeteravaid arvamisi nendega seoses ja nõustudes või mitte nõustudes pead noogutada, kui loeme, mida le Carré oma tegelaste kaudu arvab Suurbritanniast ja Brexitist, Venemaast ja Putinist, USA-st ja Trumpist, Ukrainast ja Tšehhimaast ning  paljudest poliitika ja luure telgitagustest, mida kirjanik hästi tunneb ja milles ta tegelased sundimatult ja silmapaistva paindlikkusega seiklevad ka siis, kui neil just kõige paremad päevad pole.

Selle raamatu muudab põnevaks agentide värbamise ja tegevuse võrgustiku kirjeldus, mille kujutamisel John le Carré on alati osav olnud. Kõik luuravad kõigi tagant, kedagi ei saa usaldada, igaühes võib peituda spioon, olgu see tippagent või büroo koristaja, ükskõik millises riigis, ükskõik millisest rahvusest. Kuid iseäranis hoogustub salaluuretegevus seoses ajaloo ja majanduselu keeruliste olukordadega, mida praegu peaaegu kõikjal palju ette tuleb.

Sellisena võib John le Carré viimast teost nüüd, pärast tema surma, lugeda ka kui tema loomingulist testamenti, milles avalduvad eaka kirjaniku hinnangud nüüdisaja pakilistele probleemidele ja tema mure maailma saatuse pärast.

Nii istuvad Nat ja Ed kõigi oma viieteist sulgpallilahingu järel koos oma Stammtisch'i ääres ja arutavad maailma asju. Kuid kas nad on sõbrad? Kas nende saladused, millest kumbki justkui midagi ei tea, üldse võimaldavad neil sõbrad olla? Kas nüüdisaja poliitilistes ja majanduslikes keerdkäikudes on üldse oluline, mida keegi arvab ja tunneb? Võib-olla jääb kõigest vaid nukker tõdemus, mille Nat romaani lõpulauses sõnastab nii:

„Ma oleksin tahtnud talle öelda, et ma olen hea inimene, aga juba oli hilja.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vaatamisi: Prantsuse filmiõhtud sügispimeduses. „Henri Picki mõistatus“

Eile õhtul oli viienda ja viimasena ETV2 prantsuse filmiõhtute kavas „Henri Picki mõistatus“ („Le mystère Henri Pick“, 2019, rež Rémi Bezançon). Osades: Fabrice Luchini, Camille Cottin, Alice Isaaz.

Filmitutvustuse järgi on see krimikomöödia, milles noor kirjastaja leiab ühest kummalisest raamatukogust kesk Bretagne’it erakordse käsikirja, mille ta otsekohe avaldab. Romaanist saab bestseller. Ent raamatu pitsameistrist autor Henri Pick, kes kaks aastat varem suri, polnud lese sõnul kirjutanud iial midagi peale poenimekirjade. Asja asub uurima kuulus kirjanduskriitik koos Henri Picki tütrega.

Lugesin David Foenkinose romaani  „Henri Picki müsteerium“ umbkaudu kaks aastat tagasi, kuid pean tunnistama, et ei mäletanud sellest peaaegu midagi. See teos sai ilmudes kiiresti menukaks ja ka eestikeelses tõlkes loeti seda palju. Aga minu meelest oli see üsna keskpärane ja seepärast ei oodanud ma ka filmi kuigi suurte lootustega.

Crezoni külast tagasilükatud käsikirjade kogust leitud romaan ühe armastusloo viimastest tundidest põhjustas selle avaldamise järel probleeme mitme tegelase elus. Kõik need on kokku põimitud ladusalt kulgevaks soustiks filmiks, mis paraku, samuti kui selle aluseks olnud Foenkinose teos, mulle olulist muljet ei jätnud, aga meelelahutuseks käis küll. Meelde jäid mõned kirjanduslikud vihjed ja tõdemus, et Prantsusmaal on kirjanikke rohkem kui lugejaid.

Tegelikult võiks ka filmi pealkiri eesti keeles olla sama, nagu on raamatul: „Henri Picki müsteerium“.

Poster internetist, tutvustusteksti  kirjutamisel kasutasin Prantsuse Instituudi veebilehe abi.

Teistest prantsuse filmiõhtute filmidest:
1. „Elukool“
2. „Gauguini teekond Tahitile“
4. „Kaksikelu“.

Ursula K. Le Guin „Meremaa. Lühijutud“

Ursula K. Le Guin
„Meremaa. Lühijutud“
Inglise keelest tõlkinud Eva Luts ja Krista Kaer.
Kaane kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Alustasin selle kogumiku lugemist mitte algusest, vaid tekstist, mis kannab pealkirja „Revideeritud Meremaa“ ja sisaldab Ursula K. Le Guini loengut „Lapsed, naised, mehed ja lohed“, mlle ta pidas 1992. a lastekirjanduse instituudis Oxfordi ülikoolis. Seda loengut võiks praegusajal eriti soovitada lugemiseks neile, kellest feminismipisik pole mööda läinud, kuid ka kõigile teistele kui näidet kirjaniku targast ja osundavast käsitlusest tema loodud Meremaa ja selle asukate olemuse selgitamiseks.

Selles puudub praegustele naisõiguslastele sageli omane pealetükkivus. Kirjaniku fantaasiamaailma lahtiseletamine põimub tema ühiskondlike ja poliitiliste tõekspidamistega nii rahulikult, loovalt ja põhjendatult, et seda on nauding lugeda. Ka Meremaa-raamatute mõistmisele aitab loengu tekst väga kaasa. Nii on selle kogumikku lisamine minu arvates Varraku poolt hea valik ning kirjaniku esinemise lõpulaused sobivad iseloomustama Meremaa-lugusid tervikuna:

„Kui midagi sellest lendamise metsikust vabadusest on raamatus, siis sellest piisab, nii tahtsingi ma, vana naisena, lahkuda oma armastatud Meremaa saartest. Ma ei tahtnud jätta Gedi, Tenarit ja nende lohelast turvalisse ellu. Ma tahtsin jätta nad vabaks.“

Raamatututvustus tagakaanelt

Esimesest jutust saab teada, kuidas Käe naised koos Leidjaga asutasid Roke võlurite kooli, mis selle tingis ja kuidas asutaja saatuserajad ja enese tunnetamise teekond kulgesid. Lugesin huviga, kuid sellist ülev-pidulikku tunnet, nagu oli Meremaa romaanide lugemisel, enam ei tekkinud. Pigem oleksin justkui mõnda Jaapani multikat vaadanud. Kuid needki on ju paeluvad.

Ülejäänud juttudest ja kogumiku muust sisust ma siinkohal ei kirjuta. Jätan nende avastamise või taaslugemise rõõmu teile. Lugege ja seilake Meremaa meredel ja kõndige tema saartel ise, siis saate tuttavaks nii lihtsurelike kui ka võluritega, nii looma- ja linnuriigiga kui ka lohedega, kuni jääte puhkama Roke saare Hiie kosutavas varjus.

Kõrvuti selle raamatuga lugesin Ursula K. Le Guini 2016. ja 2017. aasta blogi neid osi, kus ta kirjutas, kuidas valmistati ette tema Meremaa romaanide ja juttude suurväljaannet (2018), ja kuidas kunstnik Charles Vess seda kirjanikuga koostöös illustreeris. Päris huvitav oli teada saada ja pildis näha, mismoodi kirjaniku ja kunstniku kujutlused lohedest ja teistest tegelastest üksteisest erinesid ja kuidas tasahaaval kompromissideni jõuti. Vessi illustratsioonid on väga selgejoonelised ja meeldivalt pingsad. Ja hoopis teistsugused kui Varraku väljaannete kaanepildid. Aga eks olegi meist igaühel Ursula K. Le Guini võlumaailma lohedest ja kõigest, mis tema teostes veel on, erinev ettekujutus. Mis juba iseenesest on hea ja annab tunnistust kirjaniku loodud muinasjutulise maailma avarusest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Selles blogis veel: Ursula K. Le Guin „Meremaa II“: „Tehanu“ ja „Teine tuul“ 

Esimest korda maskiga

Käisin täna esimest korda maskiga poes ja postkontoris. Varem olen vajalikud käigud teinud kahekordsest tihedast riidest rätikuga suu ja nina ees. Maskiga probleeme ei olnud, pealegi sai enne kodus väheke maskitrenni tehtud.

Pigem oli probleem sellega, et maskikandjad, keda oli poes enamik, kuigi meelsasti kahemeetrist vahet ei hoia ja kipuvad n-ö seljas elama. Aga noh, seda oli ka märgata, et käes on jõulueelne aeg, mil head ja paremat juba hulganisti on kokku ostma hakatud – suur kauplus oli rahvarohke. Või tuli see sellest, et teadaolevalt piiratakse homsest poes korraga viibijate hulka ja paljud pidasid etemaks täna ära käia.

Eelkõige enese jaoks panen siia mõned arvud ERRi portaali uudistest 30. novembril. Praeguseks on need arvud juba muutunud ja pidevalt muutumas, aga mingi ülevaate (hiljutisest) olukorrast annavad.

Tallinnas oli eelmisel nädalal arvuliselt kõige  rohkem nakatunuid Lasnamäel (280), ent nakatumisnäitaja järgi oli Kesklinn Lasnamäest napilt ees. Mustamäe oli Lasnamäe, Kesklinna ja Põhja-Tallinna järel neljandal kohal (102), järgnesid Haabersti, Nõmme ja Kristiine.

Nakatunute suhtarvult (nakatumisi kahe nädala jooksul 100 000 elaniku kohta) oli järjekord pisut teine: Kesklinn (455), Lasnamäe (452), Haabersti, Põhja-Tallinn, Nõmme, Pirita, Mustamäe (312) ja Kristiine (305). Seega nakatunute suhtarvult oli Tallinnas olukord parim Kristiine ja Mustamäe linnaosas.

Tallinna üldine nakatumisnäit oli novembri lõpus 403, jäädes sellega alla mitmele naabervallale.

Moblafoto suvalise modelliga.