Ursula K. Le Guin „Meremaa II“: „Tehanu“ ja „Teine tuul“

Ursula K. Le Guin
„Meremaa II“
Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer
Kaane kujundanud Liis Karu
Kirjastus Varrak, 2019

„Meremaa II“ sisaldab romaane „Tehanu“ ja „Teine tuul“, mida kindlasti kui mitte pool inimkonda, siis hästi paljud on enne mind lugenud. Need paljud on fantasy ja ulme fännid, lisaks kõik need, kes on võlutud Ursula K. Le Guini omapärasest loomingust, kindlasti ka suur osa lugejate nooremast põlvkonnast, kuigi just need kaks lugu Meremaa-juhtumustest on rohkem täiskasvanud lugejatele sobivaks tunnistatud.

Mina soovitan seda raamatut ka neile, kes eespool nimetatud kategooriatesse ei kuulu ja vanuseltki on juba keskeas või eakamadki.

Meremaa-triloogiat „Atuani haud. Kaugeim kallas. Meremaa võlur“ lugesin paar aastat tagasi samuti Varraku väljaandest, mille järjeks „Tehanu“ ja „Teine tuul“ nüüd on. See oli minu jaoks tohutult haarav, kargelt ning pidulikult mõjuv lugemine. Võlurite ja lohede maailm, kuhu praegusaja inimesed ehk ainult unenägudes kogemata kombel juhtuksid, kui kirjandust olemas ei oleks. „Meremaa II“ köitest ootasin samasugust lugemist ja ma ei pettunud, sest seegi raamat lausa haaras mind endasse.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Mõned kriitikud on öelnud, et Meremaa-triloogia on eelkõige lugu täiskasvanuks saamisest, (võlurite) õpi- ja rännuaastatest ning esimestest imetegudest. „Tehanu“ ja „Teine tuul“ on aga lood täiskasvanuks olemisest, siis kui elukaare kõrgpunkt hakkab selja taha jääma – võib-olla näiliselt, aga võib-olla ka päriselt.

Need kaks romaani on isevärki väsimuse lood, sest võlumaailmaski on imetegude sooritajad oma toimingutest väsinud ja võluväge minetamas. Nüüd ollakse teistsugused. Ged pole enam Arhimaagina kõigeväeline, vaid lihtsalt elutark, kuid peaaegu jõuetu mees. Tenar on naine, kellel on palju selja taga, kuid tema endagi üllatuseks veel palju ees. Tal tuleb üles kasvatada kõikidest põlatud ja rünnatud väike põletushaavades olend – laps, keda ta hüüab Therruks, kuid kes tegelikult kannab kaunilt sirava tähe nime ja on võib-olla hoopiski üleloomuliku olendi võimetega.

Kas ta jääbki allasurutuks ja kannatajaks või on temas peidus kangelane, see selgub lugejale vähehaaval. Igatahes jõuab lõkketulest päästetud armistunud keha ja hingega laps neiuks sirgununa kuningakotta, kus tal on ees rasked katsumused. Ka teda üles kasvatanud Tenaril pole kerge. Ja muidugi tegutseb „Tehanus“ ja „Teises tuules“ vähemasti sama palju kõiksugu võlureid, maage, meistreid, selle ja õpipoisse, nagu oli Meremaa-triloogias. Lisaks veel hulk elavaid ja surnuid.

Ja veel need lohed... Ursula K. Le Guin on nad imelisteks kirjutanud. Just need suured ja vägevad, kes kunagi või isegi praegu on ehk samal ajal ka inimesed. Oma võlukeelega, oma tuliseid sädemeid pilduva hingusega ja tohutuid kauguseid ületava lennuga.

Huvitav, kui ma juhtuksin tegelikus elus lohet nägema, kas väriseksid jalad hirmust, kas muutuksin kõnevõimetuks kokutajaks ja kardaksin meeletult või söandaksin ma nendega siiski ka rääkida? Aga kas ma mõistaksin lohede keelt, neid võlu ja tarkuse jõusõnu, kuigi olen nüüd lugenud, et „aegade alguses olid lohed ja inimesed ühed. Nad olid üks rahvas, üks rass, neil olid tiivad ja nad kõnelesid Päris Keelt.“?

Hea, imeliselt helge ja veidi kurb tunne jäi pärast nende raamatute lugemist. Kahju oli, et lugu otsa sai. Võib-olla võiks seda võrrelda lapse kahjutundega, kui ema on muinasjutu rääkimise või ettelugemise lõpetanud ja teda magama jääma sunnib? Ta ju tahaks veel kauem viibida selles muinasjutulises maailmas, teada saada, kuidas neil seal elu edasi kulgeb, kas nad seal saavad oma muredest jagu, kas nad on õnnelikud ja kas nad veel kunagi näevad oma sõbraks saanud lohesid.

„Maailm on suur ja imelik, kuid mitte suurem ega imelikum, kui on meie meel.“

Tõlkija Krista Kaer on Ursula K. Le Guini üheks oma lemmikkirjanikuks nimetanud. Tema loomingu tõlkimisega on ta hästi toime tulnud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Ursula K. Le Guini (mälestus)lehekülg, mis sisaldab ka tema blogi: https://www.ursulakleguin.com

Minu blogis veel: Ursula K. Le Guin „Meremaa. Lühijutud“

Kazuo Ishiguro „Kui me olime orvud“

Kazuo Ishiguro
„Kui me olime orvud“
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik.
Kirjastus Varrak, 2019.

ET HEA MAAILM TULEKS TAGASI

Kazuo Ishiguro „Kui me olime orvud“ („When We Were Orphans“, 2000) on esimene raamat, mida ma sellelt kirjanikult lugesin. Muidugi teadsin ma seda, et Ishiguro on Nobeli preemia pälvinud kirjanik, aga ma pole ammu enam nii naiivne, et arvata, nagu oleksid kõik auväärseid auhindu saanud kirjutajad ja nende looming tingimata väga head. Elukogemused on näidanud, et ka nende hulgas on igasuguseid kirjutajaid, pealegi võib lugemisel alati mängu tulla lugeja subjektiivsus, vähemasti tema meeleolu lugemise ajal.

„Kui me olime orvud“ kohta tavatsetakse öelda, et see algab, nagu oleks detektiivromaan. Lugedes saab siiski ruttu aru, et tegu pole krimkaga, sest missuguse detektiivromaani peategelane, kui ta ise on minajutustaja, jätaks uhkeldamata oma juhtumite kirjelduste, analüüside ja kokkuvõtetega. Christopher Banks on küll detektiivist peategelane, kuid oma uurimisjuhtumeid ta üksnes loendab nende sisu avamata. Detektiivi ametiuhkus on talle vajalik ainult kõrgseltskonnas ringi liikudes. Tema mõttemaailma hõivab hoopis teistsugune uurimine.

Kiiresti välistab lugeja sellegi, et „Kui me olime orvud“ on seltskonnaelu romaan. Siin on küll üpris iroonilisi seltskonnakirjeldusi, kuid need ei moodusta Ishiguro teose põhilõimet. Palju olulisem on Ishiguro loodud detektiivi jaoks oma lapsepõlve idealiseerimine ja sellest ilmajäämisega seostuvate valusate kaotsiminekute analüüs. Lapsepõlvest mõtleb ta hardumusega, aga ka väga sügavate kahtlustega, kas kõik ikka oli nii, nagu ta mäletab. Niisugused kahtlused on omased vist küll igale vanemaealisele inimesele, kelle meeltes mälestused lapsepõlve päikeselisusest tumenema ja hägusaks muutuma hakkavad ning mälu viperusi valmistab. Üks jääb: kui inimesel on olnud õnne olla armastatud oma ema poolt, jääb emaarmastus teda saatma elu lõpuni sõltumata sellest, mis emast endast saab. See emaarmastuse igikestvus on Ishiguro raamatus hästi esile toodud.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Aga esile on toodud ka mõte kunagise lapse painavast võlast oma vanemate ja lapsepõlvesõbra Akira suhtes, kelle ta oli sunnitud maha jätma. See võlg paneb minategelast mõtisklema, kaalutlema, otsima, aga samas takistab see võlg tema elu. Pikalt kõhkleb ta oma vanemate otsingu alustamisega, pikalt kõhkleb ta ka oma armastusega, olles igal hetkel valmis sellest loobuma. See, et tal kunagi tuli loobuda oma lapsepõlvest ja ootamatult kaotada nii ema kui ka isa, on jätnud rusuva jälje kogu tema elule: ta on alati valmis alustatut pooleli jätma, kuigi ilmutab mõnikord hämmastavat visadust edasipüüdlemisel, ta on valmis jätma nii oma armastatu kui ka oma kasutütre. Suhtelises maailmas kulgeb ta suhteliselt üksi.

Ishigurol on selles romaanis õnnestunud kujutada inimesi, kes justkui on valel ajal vales kohas, kes ei tunne ennast kuskil täielikult omadena, omaks võetutena, kellel lasub „erinevuse pitser“, kes on kas tegelikult või hingeliselt orvud, „jälitades läbi pikkade aastate kadunuks jäänud vanemate varje“. Heitlikud inimesed heitlikus maailmas.

Romaani üheks võtmeks võib pidada väljapaistva riigimehena kujutatud Sir Cecil Medhursti sõnu, mis suuresti kehtiksid ka praegu:

„Me teeme, mis oskame. Korraldame, peame läbirääkimisi. Laseme vägevate riikide tõelistel suurmeestel pead kokku panna ja läbi rääkida. Ent paratamatult luurab nurga taga alati mõni uus kuri jõud. Oo jaa! Nemad ei maga, ka mitte praegu, kui meie omavahel juttu ajame; praegugi peavad nad plaani, kuidas tsivilisatsiooni maa pealt pühkida. Ja kavalad on nad, nii kuradi kavalad! Head inimesed võivad teha, mis vähegi oskavad, pühendada kogu oma elu nende ohjeldamisele, aga ma kardan, et sellest ei piisa, mu noor sõber. Kurjuse jõud on tavalise korraliku kodaniku jaoks kaugelt liiga salakavalad. Teevad talle mitu ringi peale, laostavad teda, pööravad ta oma kaasinimeste vastu. Ma näen seda, näen seda praegu kogu aeg, ja hullem on veel ees. Just sellepärast peamegi rohkem kui eales varem usaldama teie masti mehi, mu noor sõber. Neid väheseid meie poolel, kes on niisama targad ja kavalad kui nemad. Kes nende mängu kähku läbi näevad, määndumisele piiri panevad, enne kui see kanda kinnitab ja vohama hakkab.“

Väga valusalt kirjeldab Ishiguro sõda, öeldes, et see, mida peategelane nägi Hiinas, „ei ole rohkem kui tilluke tolmukübe võrreldes sellega, mida maailm peagi näha saab“ ja see saab olema hirmus. Hiinas nähtut, eelkõige „rägastiku“ lahingu- ja kaosemaastikut võib lugeja otse oma hinges tunnetada, sest Ishiguro raamat saavutab neil lehekülgedes tohutu mõjuvuse, piiri elu ja surma vahel, muutudes jäägitult sõjavastaseks.

Peategelase lapsepõlvesõber Akira rõhutab otsingute traagilise lõpplahenduse eel nostalgia tähendust: „Kui meil on nostalgia, siis mäletame. Et on maailm, mis on parem sellest maailmast, mida me saame näha, kui kasvame suureks. Meie mäletame ja soovime, et hea maailm tuleks jälle tagasi. Nii et väga tähtis. Just praegu nägin sind. Olin väike. Ema ja isa minu juures. Meie kodus.“

Meeldiv on, et raamatul on ka tõlkija järelsõna. See lisab Ishiguro teose mõistmisele oma vaatenurga – ühe neist paljudest, mis nobelisti teoste hindamisel käibel on. Romaani enda puhul on meeldimise või mittemeeldimise kriteeriumit mõttetu kasutada, sest kuigi seda on peetud nii Ishiguro halvimaks kui ka parimaks teoseks, on „Kui me olime orvud“  sedavõrd mõjus ja mitmekihiliselt mõistetav, et suudab tõenäoliselt igale lugejale midagi pakkuda.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1024524/arvustus-et-hea-maailm-tuleks-tagasi

Ka homme on päev

Viimase aja huvitavamaid blogileide on minu jaoks soome kirjaniku Hannu Mäkelä mõttetihe ja südamlik blogi „Vanha mies mutisee – ihmisiä, kirjoja, elämää“. Ta kirjutab oma igapäevaelust, raamatutest ja kultuurikogemustest, juhtumustest ja seikadest, sõpradest ja tuttavatest, veidike ka oma praegusest elukaaslasest, kes ta ellu uue lootuskiire ja armastuse tõi ning kelle tehtud loodusfotosid blogis palju on. Blogi täieneb uue postitusega iga nädal ja need kõik on väga hea kirjaniku väga head lood.

Sedakaudu jõudsin ka tema jutustuseni „Myös huomenna on päivä“ (2018), mida ta oma koduleheküljel koos veel kahe teosega tasuta e-raamatuna lugemiseks pakub. 

Hannu Mäkelä „Myös huomenna on päivä“ on jutustus vanast mehest. Ta on umbes minuvanune – võib-olla just sellepärast elasin tema saatusele nii tugevasti kaasa. Aga küllap poeb see lugu hinge ka minust vanematele või noorematele inimestele, sest nii nagu jutustuse peategelase Viljoga võib juhtuda igaühega meist. Või meie lähedastega või tuttavatega. Elu keerdkäike ei tea meist keegi ette ja ka seda mitte, millised sündmused, mured või segadused, selgus või meeleähmasus ootavad meid ees enne elu lõppjaama.

Viljo ei mäleta, et ta on Viljo, kuigi selles nimes on midagi tuttavlikku. Ta ei hooma enam kuigi täpselt, kus viibib, mida teeb ja kuhu kulgeb. Ta ärkab hommikul voodis, mis justkui oleks tema oma, aga võib-olla ka pole, ajab selga riided, mis samuti justkui oleksid tema omad, aga võib-olla ka pole. Ta astub õue, naudib päeva pehmust ja otsustab siis juhuslikult nähtud punase autoga sõitma minna.

Auto justkui oleks tema oma, aga võib-olla ka pole, autot juhtida ta justkui oskaks, aga võib-olla ikka ei oska, teed  ja seda linnagi, kuhu oma eksirännakul saabub, justkui teaks, aga võib-olla ka ei tea. Ja kõike seda tehes on ta nii väsinud, et hea meelega suigataks kuskil. Vahetevahel suigatabki ja on raskustes vahetegemisega unenägude ja ärkveloleku vahel. Kõige rohkem tahab ta koju. Oma koju, aga ei mäleta, kuidas sinna minna.

Talle meenuvad igasugused katkendid ja sõnad, mida ta ilmselt pika elu jooksul lugenud on, aga needki on vaid hämuselt tuttavad. Ta ei mõista, miks talle millegi poolest justkui tuttavad inimesed paluvad tervitada kedagi Liisat, kui tema naise nimi on Maria. Mariat mäletab ta hästi, aga ei tea, kuskohast teda leida, kuigi igatsus teda naist otsima kehutab. Oma ema õpetusi mäletab ta ka, kuigi kahtleb kas too on elus või surnud. Oma tütart või oli see poeg arvab ta ka mäletavat, aga kahtleb selle nimeski. Elavad ja surnud, olnu ja olevik on tema meeltes ja mõtetes segiläbi.

Päev Viljo elus, millest Hannu Mäkelä leebe kaastundlikkusega pajatab, on vana mehe jaoks täis seiklusi. Ta kohtub müüjatega kohvikus ja turul, saab trahvi, jõuab politseinike abil haiglasse, kogu aeg aga valitseb tema ümber ebaselgus, millest tungivad läbi vaid üksikud mälestused, neist enamik lapsepõlveaegsed. Viljol on meeles looduse ilu, millalgi nähtud paigad, taevasina, linnulaul, punased autod ja madalad maamajad, aga ta ei mäleta, kus need kõik on ja kuidas nende juurde saab. Lõpuks kohtub ta Liisaga, kes võib-olla on talle tuttav, sest ütleb end olevat Viljo naine. Aga kuna mees arvab, et pole Viljo, ei saa tal omast arust ka Liisa-nimelist naist olla...

Ääretult kurb on see jutustus, aga samas nii helge ja elujaatav. Pealkirjast kuni lõpuni välja. Ka homme on päev.

Mõned tekstijupid:
„Tuon minä aina muistan! Väittävät että muisti huononee iän myötä, saapuu tohtori Alz ja sitten se Heimer ja lopuksi Dear Mister Dement. Joku näin on pilaillut.“

„Siitä muistan kyllä yhden asian, joka usein unohtuu, sen, että minun pitää ottaa lääkkeet. Verenpaine, veren ohennus, mitä niitä kaikkia kremppoja oli. Krempoiksi niitä Maria kutsuu. Mutta missä lääkkeet ovat. Kotona tietysti. Pitää siis lähteä kotiin.“

„Kauan olin nuori, kunnes vanhenin äkisti ja sain kaikki sairaudet kumppaneikseen. Ja samalla ne toiset toverit, oikeat ja elävämmät katosivat, kuolivat pois. Niinkö siinä kävi? Niin.“

„Minne menee kaikki tieto ja kokemus, koko se elämä mikä ihmisessä on ollut?“

„Myös huomenna on päivä. Hyvä niin. Aamulla saan silmäni taas auki ja pääsen pystyyn. Kun uni karisee silmistä, kun juon kahvin, tumman ja väkevän, alan kyllä tajuta missä olen. Silloin näen myös, millainen maailma minua tuolla ikkunankin takana taas oikein odottaa.“

Mõni meie kirjastus võiks selle südamliku jutustuse ka eesti keeles välja anda. On ju ligi 150 raamatut kirjutanud Hannu Mäkelä eesti lugejatele ammune sõber ja tuttav, seda eelkõige nii lastele kui ka täiskasvanutele meeldinud härra Huu lugude kaudu. 1995. a pälvis aga tema raamat „Meister. Eino Leino elu ja surm“ Finlandia auhinna, olles kaalukas sõna Soome kirjanduses ja tõeline kunstisündmus.

2003. aasta maikuust mäletan kohtumist Hannu Mäkeläga Tallinnas Soome Instituudis, kus ta oli külas seoses oma „Meistri“ ilmumisega eesti keeles. Kirjutasin siis temast ja ta raamatutest Õpetajate Lehte ka päris pika loo („Kahe meistri ja härra Huu kohtumine“, ÕpL 13. juuni 2003. Võib-olla panen selle kunagi ka siia blogisse). Tollest kohtumisest jäid mulle nii head muljed, et nüüd Hannu Mäkelä blogi ja teoseid lugedes tunnen, et olen kohtunud vana hea tuttavaga.

Raamatu kaanepilt on pärit Hannu Mäkelä kodulehelt. Kodulehe aadress on https://www.hannumakela.com/ ja sealt leiab lisaks blogile ja e-raamatutele veel palju lugemisväärset.

Siin blogis veel:
„Näkymättömät“
„Ääni joka etsi Laulua“