Aastaring

Videol on aasta 40 sekundiga...

... püsi muistses kulgemises
suuna tema abil tänast
ja sa mõistad muistse algust...
Lao-zi, Daodejing.

Fotojaht - pidu

Piduseid hetki möödunud aastast ja teekondadest. Mitte kõige olulisemad ja iseloomulikumad, mitte kõige pidulikumad, lihtsalt niisama.

Üks kesksuvine jõulupood suure poeedi sünnilinnas ootamas ostjaid, keda imekombel sugugi mitte vähe ei olnud. Ju on maailmas piisavalt palju inimesi, kes jõulukingitustele suvel mõtlevad, et selliste poekeste pidamine end ära tasub.



Linnapeo lõbustuspargi kilin-kolin ja kõrvulukustav muusika paneb noorte rütmitundele ehk põntsu, aga teeb meele rõõmsaks.



Ja kuidas oleks üks pidu mõeldav ilma Windsori lõbusate naisteta?



Teiste fotojahiliste peosaal ja -saak.

"Religulous"

Nägin Bill Maheri selle aasta hittfilmi "Religulous". Saatest "Poliitiliselt ebakorrektne" ja nüüd HBO Real Time with Bill Maher kaudu erakordselt tuntuks saanud mitmekülgne koomik ja kommentaator on sarkastilise ja maailmas suurt vastukaja tekitanud religioonikriitilise filmiga maha saanud.

Ei hakka siin püüdmagi filmi sisu ümber jutustada. Filmide ümberjutustamine on tänamatu töö ka siis, kui neist pärast ümberjutustust palju vaadata jääb. "Religulous" jätab palju mõtlemisvõimalusi. Juudi- ja katoliiklase juurtega ateist Maher on teinud oma valikud, neist saab põhjalikumalt lugeda näiteks Wikipediast.

Maheri tõekspidamine on, et selle asemel, et öelda "The End is Near", tuleks öelda: "The Truth is Near".

Esimesena toodud lingilt saab praegu vaadata ka Maheri "poliitiliselt ebakorrektset" jõululäkitust.
Filmiplakat on pärit Kanadast.

EDIT// Filmisaidi Moviefone kokku pandud aasta paremate filmide nimistus on 50 loetletud filmi hulgas "Religulous" 36. kohal, vahendas ajakiri "Nädal" nr 52/2008.

Hinge pidu

Lugesin tänase Postimehe veebi esiuudist "Tallinna tänavaid kaunistavad vanad helbekesed" ja tajusin selles tagamõtet iga hinna eest Tallinna juhtidele ära panna. Et kui on vanad, siis on halvasti, sest ei austa pühi piisavalt, ja kui oleksid uued, siis ka oleks halvasti, sest kogu see krempel majanduslangusest jne. Minu arvates on see tegelikult hea uudis, et linn ei larista, vaid kasutab seda, mis igati kasutuskõlbulik.

Kodust jõulupuud kaunistades lappasin läbi kogu karbitäie vanu ehteid, mõned neist minu lapsepõlvest, mõned isetehtud, enamasti igaga mingi mälestus seotud. Miks ma siis peaksin iga hinna eest uusi ehteid taga ajama? Oleks päris patt ka hää tuttava ja omase jõuluvana asemel mingit jõulu-uut külla oodata...

Aitäh armsale jõuluvanale, kes mulle ootamatu kingituse tegi ja ei lasknud liiga pikalt kahekümne aasta taguseid kurbi jõule meenutada.

Eile olin köögis askeldamas, aken veidi lahti, kui nägin, et naabrid tulid jõulujumalateenistuselt. Väljas juba hämardus. Minu akendest mõlemal pool asuvatele akendele on naabrid pannud kolmnurksed jõuluküünlaalused. Need ilmselt särasid. Minul neid pole, sest ega need mulle eriti ei meeldi ja paljud pühade välised atribuudid pole mulle olulised. Ju vist köitis see aknasäratise puudumine tulijate tähelepanu, kuna üks neist ütles: "Ma saan niimoodi aru, et X-l polegi jõulupühi."

Minu meelest ei pea kõigi pühad olema kohustuslikus korras üht nägu ja tegu. Mulle on välisest särast, mille järgi inimesi kiputakse tihti paika panema, tähtsam see, mis mu hinges toimub.

Kuuse asemel on mul juba kümmekond aastat piduehtes suur laeni ulatuv sidrunipuu (või on see apelsin, täpselt ei teagi, juhuslikult mulda pistetud seemnest kasvanud). Pole surnud puud, on elus; pole pudenevaid okkaid, on lehtede rohelus. Telemelu mul ka tänavu polnud, sest telekas on katki ja otsustasime, et enne uut aastat selle probleemiga ei tegele. Aga raadiost saab samuti pühadejutte ja muusikat kuulata ning kui see ei sobi, pole midagi lihtsamat, kui raadio kinni panna ja lihtsalt vaikust nautida.

Tundub, et meie vana paneelmaja on muutunud järjest rohkem kõiksuguseid lõhnu ja aure läbilaskvaks. Jõululaupäeval lõhnas kogu trepikoda kõikvõimalikest lihatoitude aroomidest, eile õhtul oli joomaaurune. Eestlased olid eile märksa lärmakamad kui muud rahvused, aga see oli vähemasti mu majanaabrite juures selline hea seltskondlik lõbusus.

Paugutajaid on meie kandis jõulu ajal olnud väga vähe, needki üsna ilmselt mitte mingisugused matsid, kes jäävad matsideks, või pahategijad, vaid inimesed, kelle jaoks jõulude tähendus nende eneste jaoks pole veel paika loksunud. On ju üsna raske igaühel enda jaoks aru saada, kas jõulud on usupüha, Jeesuse sünnipäev (aga kui sünnipäev, miks siis peaks vaikne ja kurblik/rahulik olema), valguse taassünni püha (mis ka ju rõõmustamist eeldab), verivorstide söömaaeg (mille vastu mul pole midagi :)) jne.

Selle ja eelmise postituse piltidel on fragmendid minu jõulusidrunipuust.

* * *

Sära kõigi hingedesse!

Talvine pööripäev. Kokkuvõte 2008. a ilmunust

Talvine pööripäev... Tasahilju hakkab nüüd päevadesse valgust juurde tulema. See kukesamm on peaaaegu märkamatu, aga hingele hea.

Päris rahulik aasta oli. Kui loomingust rääkida, siis on oluline muidugi oma isikulugude raamatu "Eestimaa ilu" ilmumine. Inimesed, kellest raamatus juttu, on seda kindlasti väärt. Tänu sponsoritele ja kirjastusele Kentaur kujunes see ka meie kingituseks Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks. Reklaami pole suurt olnud, ka esitluse jaoks polnud mul finantse, sestap on müük edenenud rahulikult. Tagasisidena tegid mulle suurt rõõmu sõnad ühe kolmkümmend aastat tagasi kohatud ja pärast seda mitte nähtud inimese kirjast:

"Oma laupäevasel tavakülastusel raamatukokku leidsin uudiskirjanduse riiulilt Sinu raamatu. Mulle meeldis väga Sinu valitud kaanekujundus ja kui sügavamõtteline koondpealkiri aastate jooksul kirjutatu kohta. Vaat, see on tõeline EESTIMAA ILU, tema väljapaistvamad inimesed, kellest mitut tunnen isiklikult. Ja milline südamlik ja lugupidav lähenemine! Ei mingit kurjust, kadedust ega kandumist odava populaarsuse taotlemisse. Igast loost hoomas autori sügav austus intervjueeritava vastu.Aitähh Sulle, et sain sel nädalavahetusel sellise lugemiselamuse!"

Aitäh, K! Hea on teada, et see raamatumõte mõnes hinges vastu tuksus.

Oma lugusid olen tiksunud tasa teha, aga igas kuus ikka midagi. Märtsikuu Elukirjas ilmus lugu blogimisest, mille tegemine oli üks algtõuge ka minu blogimisele. Lihtsalt et proovida, uudishimulik nagu ma olen, vaadata internetivõimalusi, millest usutletavad mulle kirjutasid. Järgmise aasta jaanuari lõpul saab siinne blogi aastaseks ja küllap on aeg mõtelda, mis edasi saab, kas jätkata või ei.

Selle aasta lugudest on mulle endale olulisemad olnud taas kirjutised inimestest: lastekirjanik ja toimetaja Olivia Saar, "Prillitoosi" tegija teleajakirjanik Hille Tarto , "Päevatee" tegija raadioajakirjanik Liina Kusma, riigikogulase Peeter Tulviste mõtted ajalikust ja igavesest , Nõmme muuseumi lugu, veel mõni...

Reisikirjadest on ilmunud mullune teekond Lõuna-Portugalis ja mitu teksti läinudsuvisest Walesi ja Cornwalli poolsaare reisist: Edeni Project, Blenheimi palee, Stonehenge, Bath jt.

Omi mõtteid olen avaldanud seoses ahelkirjadega, teietamise ja sinatamisega, prüginduse korraldamisega, kodakondsuse ja Sakala keskuse teemadega, täiskasvanud laste ja vanemate kooselust, salmikute pidamisest ja mälestuste hoidmisest, muidu elust ja olust jne. Kõigile ei saa siia viidet panna, sest neid kas pole internetis või on poolikult.

Viimaseks sel aastal ilmunud looks sai "Nooruslikud märtsikuud" ajakirja Noorus märtsinumbritest aastatel 1985-1994. Kirjutasin selle kokkuvõtva loo ÕpL toimetuse soovil ja hiljem oli mul väga hea tunne, sest selle nüüd juba kaugele jäänud aastakümne märtsinumbrite sirvimist alustades ei kujutanud ma ette, et nii paljud sel ajavahemikul Nooruses esinenud nimedest, inimesed, kellest toona kirjutati, ja inimesed, kes ise kirjutasid, on praeguseks väga tuntuks saanud. Paljud tegutsevad praegugi täie hooga, mõnda enam pole... Kirjanikud, kunstnikud, sportlased, õpetajad, ajaloolased, ajakirjanikud, igasuguste alade edasiviijad – kõik nad on midagi loonud ja rajanud, et Eesti elu edeneks. Aeg kulgeb omasoodu ja meie koos temaga. Tore on, et oskasime Nooruse toimetusega neid inimesi juba toona märgata.

Mõni tänavu kirjutatud asjake ootab veel ilmumist. Mis parata, väljaanded vähendavad mahtu ja ilmumise ootejärjekord pikeneb...

Veel olen tänavu toimetanud mõnda tõlkeraamatut, mis ilmuvad tõenäoliselt järgmise aasta alguses. Aga isekirjutamine tundub mulle siiski toimetamisest rohkem sobivat.

Niisugune suhteliselt optimistlik kokkuvõte sai.
Kell tiksub edasi...

Pilt on mu mälestus selle aasta suurtuisust, pööripäevaks just sobiv, kõigile parimate jõulusoovidega.

Fotojaht - vaikus

Vaikus... vahel nii lõplik ja kurb. Need kaks pilti on ühest hoonest, mida vähe kasutatakse. Kui veel kasutati, ka siis valitses hoones lohutu vaikus. Nagu oleks uksele kirjutatud "Lasciate ogni speranza voi ch´entrate". Kui ei kasutata, siis näeb vana kabelihoone oma vaikuses välja sõbralikum, sest seda parem, mida vähem teda vaja läheb: järelikult elame veel.

Plekid kaua vaiki olnud uksekoputi pildil ei ole taotluslikud, ka mitte kogemata tekkinud - just niisugune plekiline see uks oligi.



Siin aga on okstele kogunenud laulikud. Linnulaul hommikusel põõsal häirib küll talvevaikust, aga on eelmiste piltide maailmast tuhandeid kordi elurõõmsam ja -jaatavam. Kas on linnukesel muret...?



Teised vaikuse pildistajad leiab siit.

Tervitusi sünnipäevaks!

"Eile ma tegin jõle suure jõe."
"Kui suur see jõle suur on?"
"Noh kole suure jõe."
"Mis see kole on?"
"See on - noh sa tead küll - nii suur kohe, et ma sain seda Mustaks Kevadiseks Teeks kutsuda." (1973)
x x x

"Tead, see on täitsa tõsine asi. Üks laps oksendas lennukist alla."
"Kus sina seda nägid?"
"Ma nägin okset. Porilombis. Aga üks poiss ütles, et see on linnukese sitt." (1973)
x x x

Vanaema ütles millegi puhul ähvarduseks, et sureb varsti ära. P (külmavereliselt): Noh ega sa täna või homme veel sure. Sul ikka läheb mõni päev aega." (Sept 1973)
x x x

Viisin P-le postkaardi, ütlesin, et päkapikk Tihane tõi. Koputas aknale, ütles, et väljas nii kurb ja nii pime. Ma andsin talle piparkooki. Jäi rahule, lendas ära.
P: "Ah-haa, ta vist ei teadnud, et teiselpool (aknal) pekki saada on."
x x x

"Emm, kui ma nii väike olin, et alles sinu kõhu sees elasin, kuidas ma siis süüa sain?"
"Sina sõid minuga koos."
"Kas siis seda, mis sinu maost mulle tilkus?"
x x x

"Emm, kas sul on olnud täpiline rätik?"
"On küll, siis kui sind veel polnud."
"Ära valeta, mina pole näinud."
"Sa ei saanudki näha, kui sind veel polnud."
"Aga mina nägin siis läbi sinu silmade, et sul polnud täpilist rätikut."
x x x

"Emm, anna mulle paberit."
"Sul on ju joonistuspaber, mul on ainult see õhukene."
"Joonistuspaberile joonistasin maja, see on paksem, aga magistraali mets on ju ka pehmem ja õhem." (1974, nov)
x x x

Õhtul kell kaheksa pidi olema saluut, mis oli toaaknast hästi näha. Kell seitse tulime õuest ja järsku kerkis magistraali metsa kohale kolm rohelist raketti.
P: "See on see proovipauk."
Hiljem vanaemale: "Tead, me nägime seda ennesaluutiproovipauku, kus kolm. Ei, me kolme pauku ei näinud, me nägime ühe paugu kolme raketti." (1974)
x x x

"Ema, ega sa täna tööle ei lähe?"
"Miks ma siis täna ei peaks minema?"
"Täna on jaanipäev."
"Mis siis? Kas sa mõnda Jaani tunned ka?"
"Tunnen."
"Missugust?"
"Jaani kiriku Jaani."
x x x

Pärast mootorrattavõistlust:
"P, seitse naist läks sõitma ja neli naist jõudis finišisse. Mitu metsa ära kadus?"
Vaikus.
"Mitu inimest meil korteris elab?"
"Viis."
"Viis inimest läks metsa, kaks tuli tagasi, mitu metsa jäi?"
"Kaks."
"Kuidas kaks?"
"Aga laps on ju kodus!"
"Millal ta koju tuli?"
"Siis kui teised metsas olid."
x x x

Korvpall. "Tead, ema, ma arvan, et see tuleb lehes panna sinna, kus on kirjutatud "Sport". Selle alla peab panema. Ükskord hakkasid "Kalev" ja Tbilisi "Dünamo" võistlema korvpallis. Aga Tbilisi "Dünamo" ei saanud algul korve ja selleks läks "Kalev" juhtima. Ja siis, kui mina taadi toast ära tulin, siis oli juba seis 25:20 ja viiepunktiline vahe oli. Edasi ma ei vaadanud."

Jalgpall. "Ükskord, kui ma vaatasin oma televiisorist, siis hakkasid kaks saksa meeskonda võistlema. Nad kukkusid hästi palju. Valgete särkidega mehed said hästi palju väravaid. Kirjuta siia - jalgpallis. Väravpall on ju ka. Mustad ainult said kolm väravat ja valged siis said viis väravat ja läksid juhtima. Ja edasi oli siis nii, et, et... Siis teisel poolajal läksid mustad ette kümne väravaga ja nad jätsid valged kuue väravaga maha. Kui tuli juba kolmas poolaeg, noh, tead, kui teise poolaja lõpp tuli, siis enne seda lõppu oli nii, et valged said kah kümme väravat ja mustadel jäigi kümme ja tuli viik ja jalgpall lõppes ära."

Teeme ühe võrkpalli kah. "Ja kui võrkpall algas, siis mängisid Leningradi "Spartak" ja Tartu "Kalev". Ja Leningradi "Spartakul" läks nii hästi, et nad said 20 punkti ja jätsid "Kalevi" omad maha kümne punktiga. Siis jäi kümnepunktiline vahe. Kui oli juba teine poolaeg, siis valged läksid kahekümne kaheksaga juhtima ja mustadel oli kakskümmend kuus. Leningradi spartakid said kaks punkti täis ja siis oli viik. Kui võrkpall hakkas lõppema, siis pärast viiki natuke läks üks viigist kahe punktiga edasi. Ja siis lõppeski see võrkpall ära. Kohe ma pidin minema pesema ja siis läksin ma magama peale pesemist. Mida sa küsisid? Tartu "Kalev" võitis." (5-a.)

Kõigi aegade parim tulemus

Mõnikord ostan Bingo loto pileti. Enamasti jääb mul täis saamata 10-7 ruutu 25-st. Täna oli kõigi aegade parim tulemus - lõpuks jäi puudu üks, jah just ainult üüüüks ruut!

Peavõit oli oh-kui-lähedal, aga pihud jäid tühjaks, sest ei nurkade mängu ega ka diagonaalide mängu ajal polnud vajalikud ruudud täis.

Aga selle eest tean ma nüüd täpselt, mis tunne on, kui ainult üks ruut tühjaks jääb...
Päris naljakas. :)

Majavärki

Väljavõte:
"Koosolekule ei esitatud ühtegi kandidaati juhatusse ega revisjonikomisjoni. Sellepärast jäi valimata uus juhatus ja ka revisjonikomisjon. Koosolek muutus rohkem rahvakoosoleku sarnaseks, millegipärast tuli üle rääkida ka eelmise koosoleku materjalid."

Majas on üle 100 korteri. Mõnede küsimuste aruteluks on vajalik, et koosolekust võtaks osa vähemalt 60 korteriomanikku. Koosolekutele tuleb aga 30-35 osavõtjat ja kõik koosolekud toimuvad reeglina teisel katsel umbes 16 osavõtjaga.

"Kütte hind on lühikese ajaga tõusnud 2,55 korda. Kui 2006. aasta teisel poolel 1 MWh maksis 473 krooni, siis alates k. a oktoobrist 1208 krooni. Kui peaksid korduma 2002. ja 2003. aasta talvekuud, siis ulatuks küttearve 2-toalisel korteril 1500 kroonini ja kolmetoalisel 1980 kroonini. ... Tuleb ehitada uus soojustatud katus, soojustada maja seinad, uuendada keskküttesüsteem. ... Kui koguksime remonditasu 5 kr ruutmeetrile, siis kuluks meil remondiks vajaliku raha kogumiseks 17,2 aastat ja kogu selle aja jooksul maksaksime pidevalt kasvavat küttearvet. Peame võtma laenu ja kõik need tööd korraga ja lühikese ajaga ära tegema...

Kauneid jõule ja head uut aastat!
Teie ... "

Fotojaht - vana ja hüljatud

Tegin selle pildi kevadel, kui fotoaparaadi sain ja praeguse fotojahi teemast veel aimugi polnud. Kass oli siis juba kodutu, aga päris puhta olemisega ja mitte veel täiesti kõhnunud. Oma igahommikusel kassiretkel sukeldus ta alati vana autoloksu alla, millega keegi enam ei sõitnud ja mis midagi või kedagi ootab.

Vahepeal on möödunud kolmveerand aastat. Kass pole endiselt kellelegi vajalik, on nii puhas, nagu selles olukorras olla saab, ja üsna kõhn. Hommikuti käib ta endiselt oma jahiretkel, mõnikord sukeldub auto alla, teinekord istub selle kõrval, nagu masina hüljatust mõistes ja saatusekaaslast tajudes.

Teiste fotojahiliste pildid.

"Harrison Bergeron"

"Oli aasta 2081 ja kõik olid lõpuks võrdsed. Keegi ei olnud targem, ilusam, tugevam, kiirem..."

Kõik olid tasalülitatud. Ja siis äkki oli seal üks poiss teistest intelligentsem.

Kurt Vonneguti lühijutt "Harrison Bergeron" on täiesti ilmselt üks neid teoseid, mida võib lõputult edasi arendada. Või siis kurva lõpuni. Poliitiline satiir, ulme, aga võib-olla hoopis tegelikkus, mille poole maailm on teel.

Vaatasin eile selle ainetel 1995. aastal tehtud filmi, mis 1961. aasta lühijutust paljuski erineb. Aga on kahtlemata haarav.

Missugused oleksime meie selles tasalülitatud maailmas, mille poole püüdlemisest on märke meilgi? Kas me zombistume või on meis veel mingi intelligentsiimpulss? Kas me tahaksime elada maailmas, kuhu ei sünni enam iialgi ühtki Beethoveni-taolist heliloojat? Kas me tahaksime olla tundetud, teadmatud armastusest? Kas me tahame, et keegi dikteerib, mida me tunda ja teada võime?

Väga hea film on. Noored peaosalised on hästi valitud, Harrisoni vanemad ja pruut on ehmatavalt masendavad kujud... Väga hästi mängib selles filmis Christopher Plummer - ja tal on mida mängida. (Muide, just täna on 1929. aastal sündinud Plummeri sünnipäev.)

Vonneguti juttu saab lugeda siit.
Filmi saab vaadata siit.
Ja siis edasi mõtelda...

Keelejutt

P. käis eile Helsingis jaapani keele rahvusvahelisel tasemeeksamil, mida saab teha kord aastas. Kesktaseme eksami sooritas ta paar aastat tagasi kergesti, kõrgtasemel oli nüüd teine katse. Mullu jäi väga vähe puudu. Minu arvates on see märkimisväärne saavutus, kui arvestada, et ta on keelt õppinud iseseisvalt. Seekordse eksami tulemuse saab teada millalgi tuleva aasta veebruaris.

Mulle on ka keeleõppimine alati meeldinud. Pigem oma tarbeks kui millegi suure ja vägeva kordasaatmiseks. Minu lemmikud on itaalia ja hispaania keel, aga mõlemat võiksin praegusest märksa paremini osata. Hispaania keelt tahtsin õppida noorena, aga siis polnud selleks võimalust. Millalgi 1980-ndatel käisin keeltekoolis itaalia keele õpingutel. Ülar Ploom polnud siis veel professor, aga väga kirglik keelehuviline ja hea nõudlik õpetaja. Hispaania keelt õppisin alles tugevasti pealt-viiekümnesena mõni aeg tagasi. Tore aeg oli. Kõik teised õppegrupis sobisid mulle vanuse poolest lapseks või lapselapseks, aga me saime omavahel hästi läbi. Juan Carlos oli ka väga tore õpetaja. Hispaania keel sobib mulle ja ma ei jäänud nooremate kõrval sugugi hätta, võib-olla just tänu varasemale itaalia keele oskusele. Aga igapäevases tarbimises kipuvad need kaks küllalt lähedast keelt mul suus segi minema.

Helsingis olnud eile hommikul pärast eelmise õhtu iseseisvuspidusid rahulik ja vaikne. Enne eksamit hea jalutada. Mina pole seal mitu aastat käinud, peakski vist jälle millalgi minema.

Fotojaht - taevas

Paljudest taevalaotusest tehtud piltidest valisin välja kaks. Pilvedekeerise ja lipuvärvid.






Teiste fotojahtijate taevas on siin.

"Raske on olla jumal"

A. tuletas mulle hiljuti meelde, et üks tema lemmikraamatuid on Strugatskite "Raske on olla jumal", mispeale ma seda ka ise uuesti sirvisin. Üks mõte tundus praegu eriti aktuaalsena. Rahavaesel ajal kiputakse esmajoones kultuuri ja teaduse kallale asuma. Et mis nad kulutavad...

Strugatskid kirjutavad:
"Ükski riik ei saa areneda teaduseta - naabrid hävitavad ta. Kunstide ja üldise kultuurita kaotab riik enesekriitikavõime, hakkab soosima ekslikke tendentse, sünnitab iga hetk varisere ja lurjuseid, arendab kodanikes tarbijavaimu ja enese ülehindamist ning langeb lõppude lõpuks täpselt samuti arukamate naabrite ohvriks. Võib kuipalju tahes jälitada raamatutarku, keelata teadusi, hävitada kunste, kuid varem või hiljem tuleb aru pähe võtta ja hambaid kiristades ometi avada tee kõigele, mida võimuahnus, juhmus ja harimatus südamepõhjast vihkavad. Ja kuidas ka need võimul seisvad hallid teadmisi ei põlga, ei saa nad ometi ajaloo objektiivse paratamatuse vastu, nad võivad selle käiku ainult aeglustada, kuid peatamine pole nende võimuses. Teadust põlates ja kartes on nad siiski sunnitud seda soosima, et püsima jääda. Varem või hiljem tuleb neil anda luba ülikoolide ja teaduslike ühingute asutamiseks, tuleb rajada uurimiskeskusi, observatooriume, laboratooriume, tuleb luua haritud ja mõtlevate inimeste kaader, need inimesed aga ei allu enam nende kontrollile, neil on hoopis teistsugune psühholoogia, hoopis teistsugused tarvidused, nad ei saa elada ega tegutseda vanas õhkkonnas - madala kasuahnuse, väiklaste huvide ja nüri eneseimetluse õhkkonnas. Neile on vaja uut õhkkonda - üldise ja kõikehaarava teadmishimu loomispingest küllastatud õhkkonda, neile on vaja kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, ja võimulseisvad hallid on sunnitud selleski järele andma..."

Pikk tsitaat sai, aga ajal mil kultuuriministeerium on kohati kultuurituse ministeerium ja kaht kultuuriasutust sunnitakse tengelpunga nimel linnavõimu poolt vastasseisu, on see minu arvates asjakohane mõttekäik.

* * *
Ulmevallast on ka aeg, mida näitab A. ajanäitaja pärast põrandale kukkumist. Stopperi seis on 00 minutit, 88 sekundit ja 21 sajandiksekundit veel otsagi. Vanasti oleks öeldud, et kell näitab kalossinumbreid, nüüd aga on uued ajad, uued tuuled... paraku tuleb ka uus kell muretseda.

Tänasest telekata

Lootsin, et uue kuu algusega saavad mu viimase aja "väikesed" elukondlikud ebameeldivused otsa, aga võta näpust.Täna kella 11 ajal läks meil elekter hulgaks ajaks ära ja pärast seda pingekõikumist ei hakanud mu telekas enam mängima. Mis mul sest kasu, et loen online-lehest, et pooletunnise elektrikatkestuse tõttu sai kannatada umbes 6000 mustamäelast. Tervet telekat tahaks! Aga nüüd hakka parandajat otsima...

Viimasel ajal ongi nii, et kogu aur kulub endise olukorra taastamise jaoks (ukselukurike ja -vahetus, aknaklaasi lõhkumine ja vahetus, nüüd siis telekaparandus või -vahetus). Aga võib-olla ongi hea telekavaatamises mõnenädalane paus teha...

Mulle ei meeldi halvas meeleolus blogi pidada. Milleks oma viperusi võimalike lugejate kaela kallata... Rõõmsama poole pealt siis niipalju, et selle aasta tööd näikse olevat tehtud. Sel poolaastal olen toimetanud kolm mahukat tõlkeraamatut ja ühe väiksema. Lisaks lugusid kirjutanud. Veel on kirjutada üks tellitud lugu ja siis võib mitu nädalat jutti puhata. Korrastada ja korrastuda. Kuni umbes nelja nädala pärast hakkavad päevad jälle valgemaks muutuma.

Tänase päeva kõige parema blogielamuse sain sellest blogist. Just Kristeli soovituse põhjal ma seda raamatut mõni aeg tagasi lugesin, Mumbai sündmused on ka minu jaoks nüüd avanenud suuresti läbi "Shantarami" vaatenurga.

EDIT// Õhtune täiendus. Õhtul helistas mingi sotsioloogiafirma küsitleja. Tahtis muu hulgas teada saada, mida arvan Eestis kujunenud majandusolukorrast, kas loodan seda halvenevat või paranevat; mitme kilekoti jagu nädala jooksul kaupa toon; kas lisaks kilekottidele ka riidest või paberist kotte tarvitan; milliste kauba- ja teenusegruppide kasutamist/ostmist olen vähendanud; kui kaua minu arvates kulub aega kilekoti lagunemiseks jne - küsimusi mitmest ooperist. Laiapõhjaline küsitlus, mille kokkuvõte pidavat varsti EPL-is ilmuma.

Fotojaht - kõver

Loodus armastab täiuslikkust. Sestap on looduses kõik loomulik ja mingil määral kõver. Selles kõveruses väljendub ootamatu harmoonia.

Inimene armastab sirget. Kahe punkti vahelise sirgjoone nimel on ta valmis pikemalt mõtlemata looduse kõverusi lõhkuma. Kõverust samastab inimene valskusega, saamata aru, et ka kõver inimene võib aus olla, samal ajal kui valetaja võib kaunis ja sirge välja näha.



Mõnikord ühendab inimene oma sirgjoonelisuse looduse kõverustega. Siis saavutab temagi midagi, mida võib täiuslikkuseks ja harmooniaks nimetada. Siinsed näited on pargikultuurist.


Piltidel siis puud Rahumäelt ja Portmeirionist, pargid Kadriorust ja Blenheimist.
Teiste fotojahtijate kõverused on siin.

Lumes kinni!

Mina küll ei saa öelda, et pole lumekoristajaid näinud. Täna hommikul jäi kõnniteed puhastav pisimasin rippus männiokstest mööda vuhtides nii õnnetult lumme kinni, et oleks peaaegu hoopis eemal olevat puud ramminud. Teine masin tuli appi sikutama, aga alles lumekoristusauto meeste sekkumisel saadi lummeuppuja välja.

Neil pole kerge. Tööd on palju ja inimeste pahameel kukil: tehke ometi kiiremini linn korda. Käisin täna pärastlõunal mööda seda teejuppi, mille puhastamisel piltidele jäädvustatu aset leidis - isegi sellel suhteliselt lühikesel lõigul on ikka väga tõsiselt rassitud, et üldse teed sisse saada. Loodus on seekord oma vägevust näidanud.

Jõudu tööle!

Tuisk, 23. nov 2008

Tuisk.
Öö pärast tuisku.
Järgmine hommik (24. nov).
Rohke lumi on kaunis, aga see on ka puudele viga teinud. Maani painutatud suur puuharu on vist tõsiselt kannatanud ja võib-olla pole tal enam pikalt elupäevi. Ka muudel ühe- või kahekaupa tee äärde istutatud mändidel on tuisust jäänud kahjustusi, murdunud oksi, koguni murdunud latvu...

Fotojaht - käsitöö

Käsitööd on mul kodus palju. Ema oli väga osavate kätega. Aeg-ajalt olen neist asjust, samuti kui kingiks saadud käsitööesemetest ka blogisse pilte pannud. Aga seekord mõned niisugused käsitööasjad, mida rahvakunstiks tavatsetakse nimetada.

Esimene on kaugelt maalt - Peruust. Lihtne ja liigutav. Selle saatis mulle üks armas noor peruulanna, kes eestlasega abiellus. Kaart ütleb Peruu kohta palju: tema rahva kommetest, tavadest, muusikast, kunstist, taimestikust, ilumeelest, särast ja särtsakusest, koduhoidmisest ja kultuuritunnetusest... Tehtud lihtsatest asjadest, tavalisele papile kinnitatud kuldsest helmereast, puust pillidest, riidelappidest piltidest ja lilledest, kuivatatud kõrtest, lõngaloomadest ja niidiinimestest. Rõõmus ja luuleline, ilus silmale ja südamele.



Teine on Eestist. Kes mäletab veel, et meil oli palju aastaid väga kauneid esemeid valmistavate rahvaloominguga tegelevate kuldsete kätega andekate inimeste koondis Uku? Mulle meeldisid Uku tooted väga. See kaelaehe on endiselt üks mu lemmikutest.



Teiste fotojahiliste käsitööpilte leiab siit.

Üheksa korda mõõda...

Aknaga sai nüüd ühele poole. Esmaspäeval sai käidud firmas, et klaasivahetust tellida. Kontoris öeldi, et teisipäeval saadetakse mõõtja, kellele tuleb sularahas tasuda 250 krooni (lisaks firmale aknapaketi eest makstavale rahale). Küsimusele, et kas standardpaketi puhul on ikka mõõtmine vajalik, vastati: "Me mõõdame alati."

Mõõtja käis, pani paketi suuruse kirja. Reedel tuli paketti vahetama. Ennäe, toodud pakett osutus 4 sentimeetrit kitsamaks ja ei katnud aknaava ära. Mis mõõtmisest kasu?

Aga mees väitis, et tema andis kontorisse õige arvu, kontoris kirjutatud see tellimuse esitamisel valesti. Kokkulepitud ooteajale lisandus veel kolm tundi, siis jõudis kohale õiges suuruses pakett ja aken sai paari minutiga korda. Aga kontori lohakusest tingitud venitamise eest ei kippunud mulle keegi 250 raha tagasi maksma...

Mis oleks olnud kergem, kui paketi ülemõõtmine enne kohale toomist. Ju ei teadnud aknapanijad vanatarkust, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Aga sel juhul muutub ju mõõtmise tasu mõttetuks.

Kuidas luuletust näpati

Kunagi ei tea, milline seik võib väga kauaks mällu salvestuda. Esimene lumi toob mulle alati meelde ühe kauge mälestuse.

Õppisin siis esimeses klassis. Ralf Parve klassikaks saanud lasteluuletus "Esimene lumi" oli tollal vist alles üsna hiljuti kirjutatud ja polnud veel kuigi levinud, alles omandas populaarsust. Seesama: "Juba õhtul akna taga heljus lumi langedes, hommikul on õued aga kõikjal paksult hangedes..." Mul oli see peas, autorit teadsin ka.

Olin agar "Sädeme" lugeja. Ühel päeval uut lehenumbrit lugedes nägin, et see luuletus on saanud laste luuletuste võistlusel mingi koha ja autoriks oli märgitud meie kooli tüdruk, paralleelsest esimesest klassist. Ju ei olnud toimetuse töötajad pärisluuletaja luuletuse mahakirjutamisest aru saanud. Aga toimetusse oli siis selle kohta palju pahaseid kirju saadetud.

Plagiaadi-mõiste sai mulle ka siis selgeks, sest tüdrukul tuli sellest palju pahandust. Koolis hakati teda narrima, leht oli sunnitud pettuse pärast vabandama, tema noor kaunis klassijuhataja pidi seletuskirja kirjutama, et miks laps aususe ja autorluse vastu eksib.

Sellepärast see väike mahakirjutaja, pisike punapäine lokkis juustega tedretähniline tüdruk mulle meelde jäigi. Kokku me suurt ei puutunud, sest paralleelklass asus hoopis teises hoones, aga tüdruku nime mäletan seniajani; rohkem pole teda enam elus kohanud.

Esimese lume hommik

Täna on siis esimese lume päev. Meeldetuletus, et talv on olemas/tulemas. Hangedeni läheb veel aega.

Siin üks linnapilt...




EDIT// Selles küll eksisin, et hangedeni veel aega on. Kaks päeva hiljem nägi pilt välja selline:

Vasakule ära...

Suur dramaturg, kelle lemmiklaused on "vasakule ära" ja "paremale ära", tegutseb usinalt ja laseb elulaval tühjeneda.

Täna nägin endise kolleegi surmakuulutust. Meelde tuli, kuidas käisime koos väga ammusel noorte turismireisil Nigeerias ja teekonna alguses saime olla ka Roomas. Väga kihvt reis oli.

Mõned aastad hiljem olime ajakirjanike liidu loomingulisel komandeeringul Turkmeenias, kus kümne päeva jooksul jälle koos "puuda soola ära sõime". Vahvaid seiklusi oli küllaga ja Mare oli tore kaaslane.

Veel mõned aastad hiljem tundsime mõlemad muret, mis saab üha muutuvates oludes Eesti laste- ja noorteajakirjandusest. Mare hoida oli ajaleht, minul ajakiri. See oli raske aeg, mil sõbra tugi oli hindamatu.

Ja nüüd siis see: "Vasakule ära..."

Kunagisi häid kolleege jääb järjest vähemaks. Puhake rahus!

Fotojaht - varjud

Tegelikult on mul seekordsele fotojahile varjude vallast pakkuda ka üks hoopiski sõbralikum pilt, kui eilne valgustkartev aknalõhkumine oli.

Päikesemäng võib peenikestest paksud ja lühikestest pikad teha, olenevalt sellest, missuguse varju tuju Päikesel parasjagu on :)



Teised fotojahilised on siin.

Nojah, mis sa kostad?

Tänane hommik algas sellega, et arvuti streikis. Mitu tundi.

Õhtu kulmineerus sellega, et parajasti siis, kui ekraanil "Kodus ja võõrsil" sarjas Irene´i majas vargaga kakeldi, käis kõva pauk ja mu toaakna välimine klaas purunes. Ju oli kellelgi pimeduse katte all käsi sügelema hakanud. Oli juba liiga pime, et pahandusetegijat näha. Nädalavahetuse fotojahiks, mille teemaks "Varjud", on nüüd ennetähtaegselt läbi mitme klaasi tehtud pilt siin kõrval olemas - valgustkartvast teost.

See, et blogtrees ilmuvad mu postitused siis, kui ma ise oma profiili sisse ei logi ja vastavat ikoonikest ei kliki, umbes kümne päeva pärast, kui sedagi, on kõige selle kõrval lihtsalt väga väike ja tähtsusetu pisiasi. Seekord siis klikin...

Lisa: Fotojahi logo seekord panema ei hakanud, pilt ju na mannetu :(

Mälestuste dilemma

Nägin raamatukaupluses tuttava inimese mälestusteraamatut. Tundus huvitav, sest suur osa sellest puudutas olukordi ja inimesi, keda ka mina mäletan. Seisin sealsamas riiuli juures ja lappasin mind huvitavaid kohti. Aga ei ostnud. Ei kavatsegi osta. Mulle tundub, et ühest konkreetsest inimesest on selles kirjutatud põhjendamatult halvasti ja valesti. Tundsin teda teistsugusena, kui nüüd raamatust lugesin. Mulle ei meeldi, kui mälestuste kirjutajad kirjutavad halvasti inimestest, kes end enam ise kaitsta ei saa.

See on tegelikult väga raske küsimus, kuskohast algab mälestuste kirjapaneku puhul õigus subjektiivsusele ja kus see lõpeb. Mäletan, et kui kirjutasin artiklit lastekirjanik Olivia Saarest, kellelt ka oli ilmunud mälestusteraamat ja teine valmimas, siis ütles ta, et kõige raskem oli kirjutada lahkunutest, nendest, keda enam meie keskel ei ole. Just sellesama pärast: nad ei saa ennast enam ise kaitsta ja võib-olla ei ole kirjutaja neid mõnes asjas õigesti mõistnud. Nad ei saa enam midagi selgitada...

Mulle on tihti öeldud, et kirjutagu ma oma pikast ajakirjanikuteest ja eriti sellest aastakümnest, mil tollal väga populaarset, kohati 120 000-lise trükiarvuga"Noorust" sai tehtud. Olen ikka kõhkleval seisukohal ja paljuski just sellesama raske küsimuse pärast: mulle ei meeldi inimeste (ei elavate ega surnute) kohta halvasti öelda, aga mõnede elujuhtumite käsitlemisel vist teisiti ei saakski. Võib-olla on siis parem üldse vaikida?

Kriisidest

Michael Crichtoni hiljutine surm ajendas mind üle lugema tema "Andromedat" (1969, e. k 1975). Selles oli kõige muu hulgas ka üks huvitav ja praegust aega väga selgitav tähelepanek kõikide kriiside ühesugususest.

"... on kriis olukord, kus tingimuste kompleks, mis oli varem vastuvõetav, muutub äkki mingi uue teguri ilmumise tagajärjel täiesti vastuvõetamatuks. Seejuures ei oma asjaolu, kas see uus tegur on poliitiline, majanduslik või teaduslik, mingit olulist tähtsust. Rahvuskangelase surm, hindade kõikumine, mõni tehniline avastus - kõik need võivad esile kutsuda sündmuste ahela, mille tulemuseks on kriis."

"Kriisi tekitavad inimesed, kes toovad kriisi kaasa oma eelarvamused, isikupärad ja kiindumused. Kriis on ettenägelikkuse ja nõmeduste summa, hoomatud ja tähelepanemata jäänud faktide segu.

Ja siiski - nii ainulaadne kui iga kriis ka on, on kriisid samal ajal hämmastavalt sarnased. Kõigi omapäraks on see, et nad on retrospektiivselt ennustatavad. Ka näivad kriisid olevat teatava määrani paratamatud..."

Kõik pallid lüüakse ühte väravasse

Naistefoorumites kirutakse vanemate (enamasti emade) juures elavaid täiskasvanud lapsi (enamasti poegi) ja nimetatakse neid memmekateks. Justkui oleks tütarde koduselamine kiiduväärsem, nagu nemad ei saakski täiskasvanuks? Tütardele ei kleebita nii kergelt ja tihti mõtlematult külge silti „memmetütar”, samas kui täiskasvanud, aga vanematega koos elavat poega tituleeritakse „memmepojaks”.

Kodud, kus mitu põlvkonda elab koos, nagu oli muiste ja just Eestimaal kombeks, on vähemuses. Mallid näevad ette, et niipea kui sul hakkab habe kasvama, lidu kodust kõigi nelja tuule poole. Mida halvemini sa seejuures vanemast põlvkonnast arvad, seda parem.

Kõik pannakse ühte patta: on täiskasvanu, elab koos vanematega, ema või isaga, järelikult on hale, küündimatu, ei oska majandada, elab vanemate armust, ei sobi naisevõtuks või meheleminekuks, on saamatu jne. Ema sunnib ja surub oma armastust peale, ei lase last vabaks jne. Isegi psühholoogid, kes aeg-ajalt küll nendivad, et iga perekond on ainulaadne, unustavad selle tegelikult suhete kirjusid puntraid analüüsides ära ja tahavad kõike näha nii, nagu üldine ettekujutus nõuab.

Sageli unustatakse olud. Kui kodus on avar elamine, miks peaks siis mõlemad pooled, nii vanemad kui ka täiskasvanud laps, kitsama peale kolima? Koos on kergem majandada. Just koos, mitte nii, et vanemad teevad kõik ette-taha ära või laps peab üksi kõike korraldama. Sõna „peab” on siinjuures muidugi vale. Vahel on tarvis ja on vaja. Siis näiteks, kui vanemad on haiged või vigased või ei tule mingil muul põhjusel endaga toime. Oleks üsna kole nõuda, et poeg peaks siis kodust ära minema, sest ühiskondlik arvamus peab teda muidu memmekaks.

Mitme põlvkonna kooselamise traditsioone on hakatud halvustama, koos sellega sageli ka elukogemust ja -tarkust. Ühtmoodi halvasti arvatakse nii nendest täiskasvanud lastest, kes on hulk aastaid kodust kaugel, hoopis omaette elanud ja siis mingil põhjusel, hinge või vajaduse sunnil tagasi tulnud, kui ka nendest, kes on kogu aeg kodus elanud: kodust kõrgkooli käinud, tööle käinud, abiellumisegi järel kodus elanud.

Paljudel pole ehk tegelikult selle vastu nii väga midagi, et täiskasvanud lapsed oma vanematega koos elavad. Kuid nemadki lisavad klausli: kuni abiellumiseni. Uustulnuk majas, olgu siis minia või väimees, loob uued suhted. Vahel ei aita siis tõepoolest muu kui eraldi elamine, noored kusagil seal, vanad mujal. Aga jäägu see iga pere, nii noore kui ka vana, enda valikuks, mitte ühiskonna ühesuguse ja valitseva arvamusega pealesurutuks.

Ühest foorumist lugesin naise kurtmist, et mees on memmepoeg, helistab iga päev oma emale. Millegipärast arvan, et see mees helistaks lahusolekul ka oma naisele iga päev. Sest ta hoolib… Ja naisel vist polekski selle vastu suurt midagi. Miks pidada siis emast hoolimist halvemaks kui naisest hoolimist?

Jah, isegi pühakiri soovitab hoida oma naise poole, eemalduda vanematest. Aga kõiki asju, kogu elukorraldust saab rajada nii südamele kui ka mõistusele tuginedes. Eesmärk ei peaks olema üksteisest hoolivate inimeste halvustamine, kodust lahkumine kartuses olla „memmepoeg” või „memmetütar”, vaid elu nii, nagu hing ja süda tunnevad – nõnda et endal oleks hea ega kahjustataks seejuures kedagi.
Ilmunud Elukirjas 11/2008.

Warum?

Miliza Korjus - Warum?

Ei saa jätta mainimata, et see kaunis hääl on mu emapoolsest suguvõsast :)

Mediteerimise lihtsusest

Enamikus neist eneseabiraamatutest, kus kirjutatakse meditatsioonist, on tehtud üks ja sama viga. Mediteerimisest kirjutatakse kui millestki keerulisest. Lugeja ehmub, sest tekst on pikk, enamasti käskivas kõneviisis (lase, siruta, lõõgasta...), mis juba iseenesest tekitab tahtmise vastu hakata ja pingestab. Kodusel mediteerijal tekib tunne, et keegi seisab kaikaga ta seljataga ja virutab, kui ta midagi valesti teeb. Veel mõtleb ta, et kuidas saab mediteerimine olla lihtne ja mõnus, kui sellest ometi nii kuivteaduslikult ja tõsiselt pajatatakse. Kindlasti, üsna kindlasti ei saa ta hakkama...

Tegelikult on mediteerimine tõesti lihtne ja mõnus. Kõige tähtsam on mitte karta ja kohe alguses ennast lihtsalt lõdvaks lasta. Tulemused ilmnevad mõnel kiiresti, paljudel aeglasemalt, kuid kunagi ikkagi. Kannatamatus ajab närvi, seepärast tuleks mediteerimist alguses võtta mänguliselt, võimalusena puhata, oma meditatsiooniaega ainult iseenda jaoks kasutada.

Peljatakse, et meditatsiooni ajal kipuvad kõrvalised mõtted tulema, et mantrale mõtlemine ununeb, et ei mediteerita nii, nagu vaja.

Minu ligi paarikümneaastane mediteerijakogemus kinnitab, et niisugused kartused on üleliigsed. Kui mõtetele tähelepanu ei pöörata, vaid lastakse neil rahulikult tulla ja minna, siis nad kaovad tasapisi ja mediteerija jõuab just sellesse olekusse, mida taotleb. Tal on hea, ta puhkab ja rahuneb ning jaksab pärast eluga paremini toime tulla.

Need, kes peavad meditatsiooniks nn oma ninaotsa või naba vaatamist, eksivad, nagu ka need, kes ütlevad, et nad kunagi elus ei ole mediteerinud. Kui istud suveõhtul verandal ja vaatad pilvede rändu, unistades ja lõõgastudes, siis ka see on meditatsioon. Kui süvened muusikasse, suled silmad, kuulad, liigud selles muusikas, naudid seda, siis ka see on meditatsioon. Kui kõnnid ja imetled sügiseti langenud lehtede hunnikuid või talvel lumehangesid, siis ka selles on meditatsiooni elemente.

Miks sa siis kardad, et sa hakkama ei saa, kui oled valinud mõne mantraga või muu sõnalise sisendusega meditatsiooni? Saad küll, sest tegelikult on meditatsioonikogemus sinus eneses juba olemas, see tuleb ainult kas juhendaja või mõne hea raamatu abil meelde tuletada. Ära lase end hirmutada, võta vabalt!

Presidendi pildid

Elu on huvitav, muutuste ootel.

Maailm on saanud uue Tähe - siin siis rohkesti häid fotosid Barack Obamast.

Fotojaht - (elu)küünal

Inimese elu on nagu hubisev küünlaleek, mis kestab seni, kui eluküünal kustub.
Siin mõned näited inimese eluküünlast:


Sünd. Ristsed. Ootused.
Elu. Palved. Lootused.
Surm. Äratee. Mälestused.



Kaks esimest pilti on tehtud Salisbury katedraalis, aug 2008

Karujahil

Ootamatult istus keset lehte üks karu. Õigemini keset lauset, sisuga täitsa kokku sobimata. Juttu oli karu vaatamisest kohas, kus karu tegelikult olla ei saa. Pidin selle karu sealt minema ajama.

Bring to bear on väljend, mida eesti keelde tõlkides karuga (bear) asja pole. Pigem ikka keskendumisega, millegi suhtes pingestumisega, millegi pingelise vaatamisega, tähelepanu suunamisega jne. Samuti ka näiteks argumentide kasutamisega mingi olukorra muutmiseks jne. Vastavalt kontekstile muidugi.

Näiteks: 1. To exert; apply: bring pressure to bear on the student's parents. 2. To put (something) to good use: "All of one's faculties are brought to bear in an effort to become fully incorporated into the landscape" Barry Lopez.

Ei ole sedasi, et metsa läksin ma ja metsa läksid sa ja karu lasin ma ja karu lasid sa...

Nii ma neid "karusid" siis paarist väga pikast tõlketekstist praegu taga ajan - suure lugemisega kaob kirjutamise tahtmine üsna ära. Sestap on ka blogipidamine vaheaegadega ja lünklik.

- - -
Seda panin küll tähele, et paljudes blogides ja online-lehtedes täna linnavalitsuse "situngit" naerdi. Tuli meelde, kuidas palju aastaid tagasi oli üks õnnetu korrektor hädas olnud partisanide elu kajastava jutustusega, kus korduvalt seisis kirjas, et partisan "situb" puu otsas või põõsas või mujal kõiksugustes kohtades "ja ootab". Tegelikult pidi muidugi olema "istub ja ootab". See oli tollal kirjatükkides väga levinud ja mõnigi kord meelega tehtud trükiviga, sest võimaldas tõsiste asjade üle vabalt naerda.

Koopatasandil on kära kõige tähtsam

Mõned päevad tagasi arutasime kodus, et inimesed pole ikka ahvidest või ürgsetest esiisadest kuigi kaugele arenenud. Koopatasandil ja karjas oli kõige tähtsam, tugevam ja võib-olla ka targemaks peetum see, kes kõige suuremat kära oskas tekitada. Oma arvamust väljendati juba toona teistest ülekarjumisega, räuskamisega, mis praeguses suhtluskultuuris nii levinud on. Õigem oleks vist öelda, et suhtluskultuuri puudumises.

Räuskamist näeme massimeedias, aga ka muudel elualadel. Igapäevaelus lisandub sellele veel käitumisviis, et kui sa meie kisa ei kuula ja aru ei saa, et me kõige tähtsamad oleme, siis paneme sulle ühe tou ära.

Tasasemalt väljenduvat tarkust ja tõelist asjatundlikkust ei panda tähelegi. Tegelikult pole see ainult Eesti küsimus, vaid hakkab üha rohkem silma paistma ka muu maailma tele- ja isegi parlamendisõnavõttudes ja -kaklustes. Üldse igal pool.

Lollusel on omadus laieneda.

Eile leidsin, et see mõte haakub KT blogis kirjutatuga: "Eestis loeb ju nende arvamus, kes valjemalt avalikult kisada oskavad, kellel on võimu ja raha, ja kes on niisama eputised..."

Fotojaht - külm

Õiget külma veel pole, aga külma ilma lubavaid märke võib looduses tähele panna. Siin siis kaks pilti külma aja söögilaudadest.

Marjadest lookas pihlakad pidavat külma ja pakaselist talve tähendama.

Minu lapsepõlves oli pihlakatel tihti ka leevikesi näha. Nüüd pole ma leevikesi enam ammu näinud. Aga pihlakamaitsemise hoos on praegu varesed - ju läheb neil ületalve-vitamiine vaja.

Pihlaka puhul võib külma sööja sõbraks pidada, sest külm aitab leevendada marjade mõrusust. Sestap oodati vanasti marjade korjamisega esimeste miinuskraadide saabumiseni, tänapäeval saab nad pista sügavkülma.




Teised külmaotsijad leiab sedakaudu.

"The Glitter & the Gold"

Consuelo Vanderbilt Balsani elulooraamatust "The Glitter & the Gold" olen mõni aeg tagasi juba kirjutanud. Siis küll rohkem sellest, mida raamatu autor lapsena luges. Nüüd veel mõned mõtted.

Raamatu autorist, oma aja ühest kaunimast, haritumast ja rikkamast daamist ei teadnud ma enne sellesuvist Blenheimi palees käimist mitte midagi. Oxfordi-haridusega juristist giid oli vaimustuses Marlborough´ 9. hertsoginnast ja osutas kogu aeg temast tehtud portreepiltidele ja fotodele.

Silmapaistvalt kaunis ja väga rikas ameeriklanna abiellus Marlborough´ hertsogiga üsna vastu oma tahtmist, võimuka ema käsul, ja tema missioon pidi olema sünnitada hertsogile pärija, et hertsogitiitel ei läheks suguvõsa kõrvalharru Winston Churchillile. Selle kohustuse Consuelo ka täitis, kuid see ei takistanud teda tulevikus Winstoniga sõber olemast. Marlborough´ hertsoginna oli ta aastatel 1895 - 1921, kuni oma abielu lahutamiseni.

Sealtsamast Blenheimi palee raamatupoest Consuelo mälestused ostsingi. Need on valminud 1953. aastal ja esmakordselt avaldatud 1973. aastal. Ma ei oska arvata, miks nii huvitavast elust kauni mõjuka naise ja ühiskonnategelasena pole filmi tehtud. Selles filmis võiks olla koht nii glamuursel seltskonnaelul, Inglise kõrgklassi aristokraatial, ärihaidel, poliitikutel, kultuuritegelastel, kui ka seiklustel, põnevusel, mida rikkus ja positsioon võimaldasid, armastusel ja armastuse puudumisel, praegu nii moodsal feminismil, sõja- ja rahuteemal.

Ameerika miljonäri tütre elu oleks vastandatud vaestele ja haigetele lastele, kelle varjupaika ja sanatooriumi Consuelo koos oma teise abikaasa Jacques Balsaniga Prantsusmaal enne Teist maailmasõda pidas. Maailma olulisemate riikide võimukandjad olid vaimustunud selle naise ilust ja seltskondliku keskustelu oskusest, aga ka tema kõrgest kultuuritasemest.

Raamatus on palju tabavaid kirjeldusi tollaste seltskonnadaamide elust, nende riietusest, kodudest, huvidest. Need kõik näitavad, et Consuelol oli terav silm.

Minu jaoks on kohtumistest võimukandjate ja poliitikutega kahe maailmasõja vahelisel ajal aga huvitavamad Consuelo kirjeldused värvikatest koosolemistest Bernard Shaw, Henry Jamesi, Charlie Chaplini jt kultuuriinimestega, nende repliigid ja vaimukused.

Raamat on väga peene- ja taktitundeline, ükskõik kas kirjutatud on mõnest seltskonnategelasest või teenijannast, tipp-poliitikust või varjupaigalapsest. Mingit nüüdisajale nii omast "ärapanemist" sellest ei leia. Aga selle, et kõik pole kuld, mis hiilgab, sai Consuelo küll elus hästi selgeks.

Pildil on Marlborough´ hertsoginna 1903. a.