Michael Crichtoni hiljutine surm ajendas mind üle lugema tema "Andromedat" (1969, e. k 1975). Selles oli kõige muu hulgas ka üks huvitav ja praegust aega väga selgitav tähelepanek kõikide kriiside ühesugususest.
"... on kriis olukord, kus tingimuste kompleks, mis oli varem vastuvõetav, muutub äkki mingi uue teguri ilmumise tagajärjel täiesti vastuvõetamatuks. Seejuures ei oma asjaolu, kas see uus tegur on poliitiline, majanduslik või teaduslik, mingit olulist tähtsust. Rahvuskangelase surm, hindade kõikumine, mõni tehniline avastus - kõik need võivad esile kutsuda sündmuste ahela, mille tulemuseks on kriis."
"Kriisi tekitavad inimesed, kes toovad kriisi kaasa oma eelarvamused, isikupärad ja kiindumused. Kriis on ettenägelikkuse ja nõmeduste summa, hoomatud ja tähelepanemata jäänud faktide segu.
Ja siiski - nii ainulaadne kui iga kriis ka on, on kriisid samal ajal hämmastavalt sarnased. Kõigi omapäraks on see, et nad on retrospektiivselt ennustatavad. Ka näivad kriisid olevat teatava määrani paratamatud..."
Väga õige kõik - kriis on ahelreaktsioon või selle tagajärg.
ReplyDelete