Hinge pidu

Lugesin tänase Postimehe veebi esiuudist "Tallinna tänavaid kaunistavad vanad helbekesed" ja tajusin selles tagamõtet iga hinna eest Tallinna juhtidele ära panna. Et kui on vanad, siis on halvasti, sest ei austa pühi piisavalt, ja kui oleksid uued, siis ka oleks halvasti, sest kogu see krempel majanduslangusest jne. Minu arvates on see tegelikult hea uudis, et linn ei larista, vaid kasutab seda, mis igati kasutuskõlbulik.

Kodust jõulupuud kaunistades lappasin läbi kogu karbitäie vanu ehteid, mõned neist minu lapsepõlvest, mõned isetehtud, enamasti igaga mingi mälestus seotud. Miks ma siis peaksin iga hinna eest uusi ehteid taga ajama? Oleks päris patt ka hää tuttava ja omase jõuluvana asemel mingit jõulu-uut külla oodata...

Aitäh armsale jõuluvanale, kes mulle ootamatu kingituse tegi ja ei lasknud liiga pikalt kahekümne aasta taguseid kurbi jõule meenutada.

Eile olin köögis askeldamas, aken veidi lahti, kui nägin, et naabrid tulid jõulujumalateenistuselt. Väljas juba hämardus. Minu akendest mõlemal pool asuvatele akendele on naabrid pannud kolmnurksed jõuluküünlaalused. Need ilmselt särasid. Minul neid pole, sest ega need mulle eriti ei meeldi ja paljud pühade välised atribuudid pole mulle olulised. Ju vist köitis see aknasäratise puudumine tulijate tähelepanu, kuna üks neist ütles: "Ma saan niimoodi aru, et X-l polegi jõulupühi."

Minu meelest ei pea kõigi pühad olema kohustuslikus korras üht nägu ja tegu. Mulle on välisest särast, mille järgi inimesi kiputakse tihti paika panema, tähtsam see, mis mu hinges toimub.

Kuuse asemel on mul juba kümmekond aastat piduehtes suur laeni ulatuv sidrunipuu (või on see apelsin, täpselt ei teagi, juhuslikult mulda pistetud seemnest kasvanud). Pole surnud puud, on elus; pole pudenevaid okkaid, on lehtede rohelus. Telemelu mul ka tänavu polnud, sest telekas on katki ja otsustasime, et enne uut aastat selle probleemiga ei tegele. Aga raadiost saab samuti pühadejutte ja muusikat kuulata ning kui see ei sobi, pole midagi lihtsamat, kui raadio kinni panna ja lihtsalt vaikust nautida.

Tundub, et meie vana paneelmaja on muutunud järjest rohkem kõiksuguseid lõhnu ja aure läbilaskvaks. Jõululaupäeval lõhnas kogu trepikoda kõikvõimalikest lihatoitude aroomidest, eile õhtul oli joomaaurune. Eestlased olid eile märksa lärmakamad kui muud rahvused, aga see oli vähemasti mu majanaabrite juures selline hea seltskondlik lõbusus.

Paugutajaid on meie kandis jõulu ajal olnud väga vähe, needki üsna ilmselt mitte mingisugused matsid, kes jäävad matsideks, või pahategijad, vaid inimesed, kelle jaoks jõulude tähendus nende eneste jaoks pole veel paika loksunud. On ju üsna raske igaühel enda jaoks aru saada, kas jõulud on usupüha, Jeesuse sünnipäev (aga kui sünnipäev, miks siis peaks vaikne ja kurblik/rahulik olema), valguse taassünni püha (mis ka ju rõõmustamist eeldab), verivorstide söömaaeg (mille vastu mul pole midagi :)) jne.

Selle ja eelmise postituse piltidel on fragmendid minu jõulusidrunipuust.