7.1.15

"Tallinna Teataja" algusaastad ehk Käbi ei kuku kännust kaugele

Üks sarnane episood minu ja mu vanaisa elust: me mõlemad oleme töötanud Tallinna lehes.

Vanaisa oli teise, mina neljanda põlvkonna tallinlane. Me ei ole teineteist näinud, sest ta suri enne mu sündimist. Oma elukutse valisin suuresti teadmise tõttu, et vanaisa oli ajakirjanik. Eile sattusin lugema tema meenutusi saja aasta taguse Tallinna elu kajastanud lehe kohta.

1909. a "peeti Tallinnas esimene Eesti ajakirjanike kongress, mis andis lehemeestele esimese tõuke ühiseks tegutsemiseks". Ka mu vanaisa osales sellel kongressil, mille järel suurimaks ühisettevõtteks kujunes "Tallinna Teataja" asutamine.

1910. a jaanuaris lahkus toimetuseliikmete ja väljaandja konflikti tagajärjel terves koosseisus ajalehe "Virulane" toimetus. Koos "Virulase" alaliste kaastöötajate-sõnumisaatjatega, kelle hulgas oli ka mu vanaisa, tekkis päevakorrale uue ajalehe asutamise mõte. Uue lehe ellukutsumiseks otsiti kõigepealt rahastajat.

Uue lehe mõtet hinges kandvate tööta jäänud lehemeeste kooskäimisekohaks kujunes trükitöösturi Mihkel Schifferi trükikoja kontoriruum Tallinnas, Rüütli 13. Mihkel Schiffer lubas trükkimise ja ruumide näol ka muud ainelist abi. Lehemehed astusid Eesti laenu- ja hoiuühisuse liikmeks ja võtsid igaüks 300 rubla laenu, mis nad uue lehe tegemisse investeerisid. Sularaha ja garantiiveksleid koguti ka koosolekutel, millest vanaisa oma mälestuses meenutab "Pandorini" seltsi ruumes toimunut.

"Tallinna Teataja" väljaandmiseks loodi osaühisus, mille osamaksu suurus oli 200 rubla. 13. veebruaril 1910 ilmus uue päevalehe "Tallinna Teataja" esimene number, vastutava toimetaja ja väljaandjana kirjutas sellele alla Johannes Reinthal.


Sel "Tallinna Teataja" asutamisajal oli mu vanaisa pere oma teise lapse ootel - lehe esiknumbri ilmumisest möödus veidi üle kuu, kui ilmale tuli minu isa.

Tsiteerin vanaisa kirjutatut: "Toimetuse töö oli jaotatud sääraselt, et kodumaa-osakond jäi vastutava toimetaja redigeerida, Venemaa sõnumeid ja päevakajasid kirjutas J. Mändmets, välismaa-osakond oli P. Olaki vilunud kätes, Ed. Hubel toimetas teatri, kunsti ja kirjanduse ala, A. Kampf - Tallinna sõnumeid, A. Veiler - tööliste elu ja nende ridade kirjutaja - kohtukoda. Peale selle pidid viimased kaks ka see-eest hoolitsema, et lehega kaasaskäiv "jutulisa" oleks alati täidetud huvitavate romaanidega."

Vanaisa kirjutatut tõendab ka lõiguke "Tallinna Teatajast" nr 1, 13. veebr 1910:


Praegusele lugejale on siit ehk kirjanikena tuttavad Jakob Mändmetsa ja Eduard Hubeli (Mait Metsanurga) nimed.

Internetist leidsin kirjandusmuuseumi foto "Tallinna Teataja" toimetusest, millel on lambi juures istumas ka mu siis alles üsna noor vanaisa, kelle nimi tol ajal oli veel Johan Kruberg (KM EKLA, B-181:2616).


Foto allikas: http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?image_id=4454&action=scan&hide_template=1

"Tallinna Teataja" juures hakkas "kohe ilmuma kolm korda nädalas "Tallinna Uudised", mille sisu moodustas "Tallinna Teatajast" võetud maarahva ellu puutuv materjal. /---/ "Tallinna Teataja" ja "Tallinna Uudiste" alaliste lugejate arv tõusis lühikese ajaga mitmele tuhandele, mis andis asjaalgatajaile julgust lehtede edasiarendamiseks. Nii hakati lehele kaasa andma igal laupäeval kunsti< ja kirjanduselisa "Külaline" ning kord kuus pilkelehte "Kaval Hans"."

Ja teinegi pilt (KM EKLA, B-181:2617). Kahjuks ei tunne ma siit peale vanaisa teisi nägupidi.


Foto allikas: http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?image_id=4902&action=scan&hide_template=1

Keda asi huvitab, võib lugeda Juhan Kruustee artiklit "Lehemeeste esimesi ühisalgatusi" (Eesti Ajakirjanike Liidu album "Õitsituled" XVI/ 1938, lk 71-72; leitav ka DIGARIS).

Ja mis puutub siia pealkirjas mainitud käbi. Noh, kaudselt võiks ehk "Tallinna Teatajat" pidada "Õhtulehe" eelkäijaks ja "Õhtulehes" oli Tartu ülikooli ajakirjandust õppiva tudengina mu esimene praktikakoht 1968. a. Veel olin ma "Õhtulehe" toimetuses tööl enne selle tabloidistumist 1994-1999, küll mitte kohtukoja ja järjejutu valdkonnas, vaid juhatades põhiosa sellest ajast linna- ja majandusosakonda.

Vaata ka: Õhtu vanaisaga.

5 comments:

  1. 100 aastat tagasi... nagu oleks kauge minevik. Tegelikult, kui hakata võrdlema tänase päevaga, leiab palju sellist, mida annab võrrelda.
    Ainult nii soliidseid mehi vist sellises koguses ei leia :)... mis ei tähenda, et ma naisi ei imetleks!
    Ilus lugu ja väärikad fotod!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, hea Tegelinski! Üsna paljud mehed on jah oma soliidsust minetamas (võib-olla loevad liiga palju kendereid), aga ühiskonnas tervikuna on ikka vist veel lootusekiiri, mida siis nii mehed-kui naised on kohustet märkama, mille poole ärkama ja elu ilusaks tegema :)

      Fotod, muide, leidsin täitsa juhuslikult kirjandusmuuseumi poolt internetistatuna. See tekitas huvi, kui palju põnevaid pilte võib meie kultuuri (kirjanduse)elu kandjatest nende fotokogudes olla. Kunagi vaatavad meid küsides kellegi targad silmad...

      Delete
  2. Kruberg - Kas Johann/ Juhan käis ka esimeses maailmasõjas - võibolla on hea tutvuda selle teemaga - http://meestelaul.metsatoll.ee/foorum/read.php?9,4658

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kommentaari eest. Minu teada ta I maailmasõjas ei käinud, vaid oli sel ajal põhiliselt ajakirjanik. Värsse sepitses küll juba ammu enne seda ja igasuguste varjunimede all, osa luuletustest võisid tõenäoliselt olla mitmesuguste lorilauludena ka rahva hulgas levinud. Näiteks tema "Väljakohus", mis siin blogis teisal on (http://iltaka.blogspot.com.ee/2015/08/taaskohtumine-vanaisa-luuletusega.html), levis rahva hulgas lorilauluna. Tema kõiki varjunimesid ma ei tea, aga see J. Kuulipilduja ja Vermontus olid sagedasemad. Juhan Lilienbachi pilkelehtedes oli tal neid varjunimesid palju. Nii et laulusõnu võib tema poolt kirjutatuna või üleskirjutatuna veel ette tulla.

      Mu onul olid mitmesugused laulikud, kus vanaisa tehtud või modifitseeritud laulutekste rohkemgi oli, ka see, millele te viitate, kaua alles. Lapsena olen neid näinud, aga pärast onu surma ta pärijad ilmselt ei hoidnud neid enam.

      Delete
  3. Tänan, Linda, vastuse eest! Kui peaks kunagi välja tulema Juhani käsikirjas tehtud lauluparoodiaid või laulukesi, ma arvan, et see oleks päris hindamatu aare!

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails