Seitse aastat

Tänase seisuga olen seda blogi pidanud seitse aastat. Ja ülehomme on samasugune sünnipäev mu Sulekese blogil. Alustasin nendega üsna ühel ajal ja nüüd on asjad nii kaugel, et neis mõlemas saab lähikuudel ka tuhat postitust täis. Teemad ja  lugejaskond aga on neil täiesti erinevad.

Mõlemate puhul tuleb nüüd mõtelda, mis edasi saab. Kas pidada 1000. postitust piiriks, millest enam edasi ei lähe, või siiski jätkata? Kui jätkata, kas siis kaheksandalgi blogimisaastal samamoodi või midagi otsustavalt muutes?

Aga hetkel ma nende mõtetega tegelda veel eriti ei taha, sest ümmarguse suure numbrini on neis mõlemas siiski aega ja mu mõttelendu kipub ahendama talveune sündroom. Kuid see väärib küll mainimist, et blogimisaastate jooksul olen leidnud endale lugemiseks väga palju huvitavaid blogisid nii Eestis kui ka mujal ning avastanud hiiglama suurel hulgal põnevaid, koguni väga põnevaid inimesi, kes neid blogisid kirjutavad, pildistavad, joonistavad, kujundavad. Tänu neile on mu maailmapilt palju rikkamaks saanud.

Ning nüüd tuleb jälle iga sünnipäevaga seotud tähtis tänukoht: kõigile neile, kes siin käivad, loevad ja kaasa mõtlevad ning aeg-ajalt ka kommenteerivad, SUUR AITÄH! Tore, et te kõik olete olemas.

Pildiks on sedapuhku vana postkaart. Kes meist ei armastaks lilli...

Päevakajaliseks lauluks lisan siia aga midagi hoopis nukramat: 25. jaanuaril 68-aastasena surnud Demis Roussose kauni hüvastijätulaulu "Goodbye, My Love, Goodbye", mis minu noorusaastatel kõlas raadios ja kõikvõimalikes ajaviitekohtades ülisageli. Olime enam-vähem ühevanused, ta sündis 15. juunil 1946. Aga ma arvasin kogu aeg, et ta on minust palju vanem. Ei olnud, napilt noorem koguni. On tähenduslik, et tema lahkumise päeval otsustas ta kodumaa Kreeka ka oma senist poliitilis-majanduslikku suunda muuta, mis viib ei tea milleni...

Seda videot tasub vaadata päris lõpuni, kuigi laul ise varem otsa saab.