Kui õues on libedavõitu, siis ma sinna eriti ei kipu. Kõndides on varbad saabastes konksus, justkui püüdes klammerduda millessegi, mis saapataldade jaoks libe poleks. Olen põlvkonnast, kelle jaoks libedale tänavale liiva puistamine loomulik oli. Viimastel aastatel liiva ei panda, vähemasti Tallinnas mitte.
Igal pool pole ka seda graniidipuru, mis kiiresti lume sisse vajub, et siis oma pealispinnale ikkagi libeda kihi jätta. Oi, kuidas ma seda graniidipuru ei salli. Nii et selle puudumine on pigem meeldiv. Kui see lumest välja sulab, siis torgib läbi saapataldade ja lõhub jalanõusid. Liiv oli parem.
Mõnel pool, kus ahjust või pliidi alt tuhka võeti, kasutati vanasti ka seda teede "liivatamiseks". Ja nii liiva kui ka tuha puhul olid majahoidjad ja kojamehed vanasti üsna hoolsad seda ära pühkima, kui see välja sulas.
Mingil ajal olid koristajad siiski oma hoolsuse minetanud ja linnas hakati kevaditi kaebama liivatuisu üle. Aga seda tuisku oli vaid lühikest aega ja selle ärahoidmise nimel mina küll libedaga mööda ebamugavaid teid komberdada ei taha. Nii et oleksin väga poolt, et liivatamine libedatele tänavatele tagasi tuleks.
Ei tea, kuidas teistes linnades on, kas ka liiv libedatelt tänavatelt keelatud või kadunud?
Näib siiski, et eelnevate põlvkondade liivatamise kogemus on hoopiski kadunud. Niisama, nagu ka välistreppide puhastamise kogemus. Viimaste puhul loodetakse ikka kojamehele, kui kojameest on, et küll tema teeb, ja ollakse valmis kukkuma, kui ta ei tee. Blogidestki olen viimasel ajal lugenud ohtratest kukkujatest. Mõnigi neist pahandab endaga tagantjärele, et jättis tee liivatamata. Nii näibki, et ega eelnenute kogemused maksa midagi. Alles siis oled targem, kui ise vopsu saad.
Illustratsioon: "Kojamees", O. Nettelgorsti ja V. Timi joonistus 20. saj algusest.
Kuigi ma eriti ei arva, et Tallinna libedustõrje alasest nõupidamisest osavõtjad mu blogist seda postitust lugenud on, siiski teeb mulle rõõmu nende tänane otsus, et Tallinnas võib libedusetõrjeks erandkorras ka liiva kasutada.
ReplyDelete