Vana aasta päris viimastel päevadel oli üks sibul mu tagavarast otsustanud, et temast praelisandit ei saa: temal on kevad südames ja ta hakkab hoopis kasvama. Teinegi järgnes ta eeskujule.
Panin nad siis aknalauale kevadiselt kosuma ja mühisema. Ise mõtlesin, et niisugust sibula visadust võiks meil uuel aastal kõigil rohkem olla. Ka siis, kui mõni olukord juba täbarana tundub.
Nii ongi sibul mõnusalt roheline - tõeline rõõmsameelsuse eeskuju. Vitamiinipomm arvatavasti ka. Hea uue aasta alguse sümbol.
Jätsin vanal aastal siia blogisse kirjutamise katki jõuluajal. Selleks ajaks olin eelmisel aastal teinud 100 postitust ja see tundus kena ümmarguse numbrina. Aga toredat juhtus aasta lõpupäevalgi. Näärinoor vahetas mu vana arvuti uuema vastu, kuigi ka see uus on kasutatud arvuti. Aga vanaga võrreldes on tal mitu eelist. Nii kirjutasingi vanasse viimased sõnad: "Aitäh, armas arvuti!".
Sestap siis uuel aastal uue hooga!
Head uut aastat... ja ikka seda va visadust tegemistesse, olemisse ning elamisse!
ReplyDeleteAitäh, Tegelinski! Sulle ka elujõulist uut aastat!
DeleteSee sibul lokkab jah lausa silmanähtavalt kasvada, õigemini mõlemad...
:)
DeleteHead uut aastat! Kevadet südames hoides on ka viletsamad päevad helgemad.
ReplyDeleteAitäh! Ja Sullegi niisugust aastat, mil kõik hea võimendub ja kasvab nii hinges, elus kui ka aias.
Delete