12.12.14

Õhtu vanaisaga


Eile sain e-kirja Tartust. Üks ülikooli teadur paneb kokku Eesti ajakirjanduse biograafilist leksikoni (kuni 1940. aastani) ja palus, et täpsustaksin andmeid oma isapoolse vanaisa kohta. Teen seda muidugi meelsasti. Kirja mõjul aga mõtlesin õhtul kaua vanaisa tähendusest minu elus.

Olen teda näinud ainult piltidelt. Ta suri mitu aastat enne mu sündi. Aga just tema mõjutas suuresti mu lapselikku tahtmist saada ajakirjanikuks. Tollal oli see amet ju au sees, mitte niimoodi paljuski devalveerunud nagu praegu.

Umbes viiendas klassis kirjutasin vanaisast lookese lastelehele "Säde", kus oli mingi kirjandusvõistlus. Looke märgiti ära või sai mingi preemia, aga see polnud tähtis. Hoopis põnevam oli, et mu kirjutis tõlgiti vene keelde ja saadeti üleliidulisele lasteajakirjanduse näitusele, kust selle võtsid avaldamiseks teiste liiduvabariikide lastelehed. Sain tohutu palju kirju, kirjasõbraks jäin küll ainult pikapatsilise Valjaga kuskilt K-tähega algavast kaugest kohast, aga sain ka maitse suhu, kui paljude inimesteni ja kaugetesse maadesse võib ajakirjandus jõuda. Umbes sellest ajast istus mul kindlalt peas soov saada ajakirjanikuks.

Vanaisa loomingut on vähe säilinud. Ta oli ka luuletaja ja teda oli mainitud mitmeköitelises "Eesti kirjanduse ajaloos". Vanu eestiaegseid ajalehti, pilkelehti jm väljaandeid tema kirjatükkidega ma ju nõukogude ajal kätte ei saanud. Üks raamat tema luuletusega ilmus 1950ndatel aastatel. Rohkem teadis tema kohta rääkida mu onu, kes oli samuti ajakirjanik. Lühemat aega oli oma isa kõrval ajakirjanikuametit pidanud ka minu isa. Nii et mina olen oma suguvõsas kolmanda põlvkonna ajakirjanik, mis on olnud hea teadmine.

Tänu Tartust tulnud kirjale täheldasin õigel ajal ka fakti, et tänavusel jõuluajal saaks mu vanaisa 130-aastaseks. Olen juba ammu palju vanem kui olid mu isapoolsed vanavanemad surres.

Panen siia ühe foto umbes 1913. aastast. Sellel on mu vanaisa koos vanaemaga, kellel on käes üks neist ajalehtedest, mille toimetuses vanaisa töötas. Pildistatud on nende kodus Tallinnas, seinal on ühel pildil nende pojad: minu onu ja isa, teisel (vist) mu vanavanaema.

Varem olen siin blogis vanaisa maininud ja ühe tema luuletuse esmaavaldanud postituses "Üksik kalmuküngas Siberis". Selle põhjal ilmus eelmisel aastal ka mu lugu ajakirjas "Tiiu".

Vaata ka:  "Tallinna Teataja" algusaastad ehk Käbi ei kuku kännust kaugele.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails