21.12.14

Talvise pööripäeva eel. 2014 - teistmoodi kokkuvõte

Üks selle blogi traditsioon on olnud teha talvisel pööripäeval kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest ja raamatutoimetamistest. See aasta oli teistsugune ja kokkuvõtegi seetõttu teistsugune.

Kirjatöid - artiklite mõttes - ei ilmunud rohkem kui üks. Teemasid ja mõtteid on, aga tahtmist kirjutada, õigupoolest iga loo puhul toimetustega asjatada pole olnud.

Selle ühe ja ainumasega olen väga rahul. Omamoodi kujunes see ühe suure sisseelamise tulemusena - lugesin väga põhjalikult Ilja Ehrenburgi mõttepäevikuid "Inimesed, aastad, elu" ja tegin igast loetud osast ka blogiteksti, kokku 8 tükki. Eriti elasin sisse Stalini isikukultuse ajastusse. Vaadates ühte selle aasta põnevamat filmi kandusin mõtetes Arhangelski oblastisse. Seejärel jõudsin keeleteadlase Polivanovi teemani ja taas isikukultuse  ajani ja mõjudeni ning Polivanovi eestlannast naise hukkumiseni samuti Arhangelski oblastis asunud surmalaagris. Lisaks veel mõned muud kokkusattumised ja seosed ning teema hakkas elama.

Raamatutoimetamisi ei olnud. Ise ei otsinud võimalusi ja kirjastus, millele viimastel aastatel olen tööd teinud, nähtavasti pahandas selle aasta alguses, et ma ei leppinud töö eest tasumisega mitu kuud lepingutähtajast hiljem.

Eelarvesse on vähene töötegemine muidugi jälje jätnud.

Bloginud olen nagu tavaliselt. Siin selles blogis kõige rohkem loetust, vähem elust-olust, hoopis vähe poliitikast. Teistes blogides muudel teemadel. Aga n-ö blogivargust on eriti paaril viimasel kuul ette tulnud. Ootamatult leidsin ühest fotograafide keskkonnast paar enda kaktusepilti ja poleemika, kas need sinna pannud inimene ikka tohtis nii teha. Nüüd, jõulude eel hakkas kellelegi meeldima mu ammune blogipilt minu vana pabernuku ja tema riietega, mis ilmus välja piparkooginäitusel. Luba selleks ei küsitud. (22. dets: Sain teada selle "kellegi" nimed - Sirje Kadalipp  ja Piret Paat, mõlemad professionaalsed kunstnikud.)

Olengi mõneti ebaleva tundega viivitanud sinna näitusele vaatama minekuga.

Mõned raamatukirjutamise mõtted on olnud. Ei, mitte oma elulooraamatu, vaid millegi muu. Olen nendega ka algust teinud, aga n-ö kriitilist massi pole veel saavutanud. Enesekriitika takistab. Ja kõhklus, et kas see võiks kellelgi huvitav olla. Ses mõttes imetlen nooremaid inimesi, kes oma pähe tulnud idee, mis mõnikord on väärtuslik, mõnikord mitte nii väga, kohe teoks teevad ja ilma igasuguste kahtlusteta raamatu ilmutavad.

Lund ootan. Mitte tuisku toatagusel, vaid kena kriuksuvat lund jalajälgedes, niisugust, mis veel libedaks pole muutunud, vaid kõndijat kogunisti omamoodi toetab, talle kaasa laulab. Ja valgemat aega ootan, ikka teadmisega, et pärast pööripäeva, juba homsest, see tasapisi tulebki ning viib kohatise nukruse ja talveune ära.

Minu foto: 1.dets 2014.

18.12.14

Hommikune ebameeldiv üllatus: minu vana pabernukk on kogu oma garderoobiga piparkookideks saanud ja näitusele jõudnud

Vaatasin hommikul juhuslikult Postimehest PiparkoogiMaania 2014. a näituse "Mänguasjamuuseum" avamisel eile pildistatud galeriid ja selle 31. foto oli mulle kohemaid väga tuttav. Minu pabernukule väga sarnane piparkooginukk vaatas vastu, Maimu oli nimeks pandud. Ja tema 1954. aasta riietus on täpipealt mu blogist pärit, isegi blogipilt all olemas. Üllatus missugune! Aga ebameeldiv...

See siin on 31. foto PM galeriist (fotograaf Toomas Tatar):


See on 1954. a pool sellel fotol olevatest piparkookidest:


Ja see on pilt minu blogist (postitus "Mida ma täna selga panen... 1.", 8. juulil 2011):


Joonistasime neid kleite emaga kahasse tõesti umbkaudu 1954. a: väike nukk, kelle nimi ei olnud Maimu, ja mõned riided on ema joonistatud, enamik riietest minu "looming". Need on mul praegugi alles, kenasti ära pandud vanasse kommikarpi - kodus kapi all, mitte mänguasja- või muus muuseumis.

Piparkoogiglasuuri võis nende järgi küll päris raske teha olla, aga küpsetaja on tubli olnud.

Küll oleks mulle meeldinud, kui ta (ma ei tea veel, kes) ka mulle oleks maininud, et neid piparkoogistada tahab. Ma pole veel surnud ja blogis on mu kontaktandmed ju täitsa olemas. Ka on blogis palve: "Palun minu tekste ja fotosid sellest blogist luba küsimata mitte kasutada või avaldada."

Nägin neid mulle armsaid kleidikesi ja pabernukku nüüd pildil piparkookidena päris juhuslikult, võib-olla polekski näinud, võib-olla oleks parem sellest üldse mitte teada, kuigi iseenesest nagu peaks olema ju vahva, et mu ema ja minu kunagised "kunstitööd" piparkoogimeistri suurde kunsti jõudnud on.

Lähen neid arvatavasti juba lähiajal PiparkoogiMaania näitusele vaatama. Võib-olla on seal viide blogile ja joonistajatele täiesti olemas (ajalehefoto järgi ma seda praegu ei tea).

Võib-olla tuleb sellele postitusele veel ka järg.

EDIT 22. dets 2014: Näitusele pole ma veel tahtnud minna, kuid Postimehe foto alt ja FB-st sain teada, et neid piparkoogikunstnikke on kaks: Sirje Kadalipp ja Piret Paat, mõlemad aastaid töötanud professionaalsed kunstnikud.  Viidet blogile, blogipildile või nuku ja nukuriiete (1954) tegelikele joonistajatele ei ole.

Lisan siia ka pildikese Piret Paadi FB-leheküljelt:


EDIT 23. dets 2014:  Pärast nimede avalikustamist täiendas Piret Paat oma FB-postitust minu nimega ja järgmiste ridadega:

Ka saatis ta mulle vabanduse. Kingituse saamise "aust ja rõõmust" ma siiski loobun.

Selle postituse kommentaarides on muu hulgas PP vabandus ja Sirje Kadalipu selgitus koos minu vastusega.

Teema lõpetuseks panen siia read ühest mulle tulnud kirjast: "Minu arvates on see väga solvav, kui kelleltki varastatakse tema isiklikke asju või mälestusi. Eriti tundlikeks kohtadeks ongi inimesel tema perekond ja lapsepõlv. Ja luba küsimata seda teha - ei leiagi sõnu, mida selle kohta öelda..."

EDIT 29. dets 2014: Et asi oleks arusaadavam, lisasin postituse pealkirja sõna "ebameeldiv" (eelkõige lugejate jaoks, kes teksti läbi tõlke loevad).

Poiste kool

Hästi ammu, 1973. a kirjutasin tollasele ajalehele Noorte Hääl alloleva loo. Täna on selle loo ühel tegelasel sünnipäev. Palju õnne!

Poiste kool

Maailm, kus nad elavad, on praktiliselt mõõtmatu, alates kuskilt tegelikust elust ning lõppedes fantaasiaküllaste tagamaadega.
Olen neid Mustamäel majaesisel tihtipeale vaadanud. Ikka kuidas suuremad väiksemaid utsitavad ja õpetavad ning enamasti paha peale minna ei lase. Endalgi poeg seal hulgas. Tuleb siis see väike liivahunnik (sest tegijal juhtub mõndagi) õhtul tuppa ja ütleb: “Aga mina sain täna Gustaviga (Alariga, Mardiga jne) tuttavaks. Ta õpetas mind palli hästi jalaga lööma (või näitas oma mänguautot või viskas liiva kaela või käis täna isaga Pirital)” kuidas just parajasti…
Mängivad näiteks suured poisid noamängu, kus maapinnale joonistatud ringist enesele “ruumi lõigatakse”. Pisemad tahavad ka.  Aga mis parata, nemad pole veel nö taskunoaealiseks saanud. Lapse kätte nuga ei anta. Puupulk kõlbab küll. Antaksegi siis neile puukilluke pihku, kohendatakse nende joonistatud rõngas ümarikumaks ja “noamäng” läheb lahti. See on üks tund poiste koolist.
Või siis jälle niimoodi:
“Kuhu sa lähed?”
“Vanaema andis mahlaraha.”
“Me tuleme ka…”
Käivad vandersellid kaupluses. See ju siin Mustamäel käepärases kauguses. Tulevad tagasi, mahlamärjad suud herilasi meelitamas. Siis meenub suuremale:
“Sa ei öelnudki aitäh!”
Ja väiksem vudib poe poole tagasi…
Või jalgpallitreening. Kuidas lüüa põlvega, peaga…
“Sina oled veel liiga väike, sina peaga veel ei saa.”
“Nii suur poiss peaks ikka jalgpalli oskama.”
“Aga sina kõlbad juba väravavahiks.” See on kõige väärtuslikum tunnustus.

Nii see poiste kool tegutseb. Asjalikult, omaenese tarkusest, mida ikka suuremalt väiksemale jagatakse. Mõnikord, kui riiuks läheb, antakse võmme ka. Aga viimastega on nii, et kui need riburada pidi kasvult eelviimaselt kõige väiksema pihta jõuavad, tuleb kõige vanem appi:
“Ära löö vähemaid!”
Jälle kord positiivne kogemus.
Kui kiiresti levib sõimusõna? Tuleb näiteks pesamuna tuppa ja kasutab peres seni ütlemata väljendit.
“Kuskohast sa seda kuulsid?”
“Arvo ütles.”
“See on rumal sõna. Niimoodi ei räägita.”
“Aga Arvo isa vist räägib nii, kust ta muidu kuulis?”
Pole parata. Tuleb vaid vaikselt selgitada, milles viga, või jutt kogunisti mujale viia, ehk unustab. Unustabki. Järgmise korrani.
See on negatiivne kogemus. Lapsed on nagu peeglid, millest ümberkaudsete elu paistab. Iseäranis terased on poiste silmad ja kõrvad. Ega asjata ütle inglise lastelaul, mis “Kirju-mirju” vahendusel meiegi mudilastel suus, nõnda:
“Millest küll tehtud on väikesed poisid?
Millest küll tehtud on väikesed poisid?
Tiigrist ja konnast ja kutsika hännast,
Vaat millest tehtud on väikesed poisid.”
Uus ja huvitav pannakse kohe tallele.
“Ema, mis auto see on?”
“Žiguli.”
Aga see? Oi-oi, vaata kui punane ja laiade ratastega!”
“Ma ei tea…”
“Kuidas sa ei tea? Nii suur, ja ei tea? Sina kohe ei jaga seda asja.”
Ja see “kõikejagaja” on alles, noh, ütleme, et nelja- ja pooleaastane. Kraanad olid tema jaoks kaelkirjakud juba siis, kui vanust vaid kaheks aastaks sättis, kolme ja pooleselt arvas ta heaks joonistada “laevat” ja “elikopter” ja veel palju muid asju, sest tehnikameel on ühel poisil vist küll kaasa sündinud.
Toapõrandal ujutas ta laevu ning liivakastis tegi liivalumesadu. Sest miks ei võiks suvel lund sadada?

Üleüldse elavad väikesed poisid ühel suurel Miksi- ja Mismaal.
Mis on ülehomse järel, kas eile või?
Millal päike magab?
Miks roosil on okkad?
Mis aeg on? Miks aega üles kirjutatakse? Kas Ajakirjandusmajas on ajakirjandajad?
Kas supelpääste päästab siis, kui ujud, ja vetelpääste siis, kui juba vee all oled?
Miksi- ja Mismaa poiste koolis kõigile küsimustele vastust ei saa. Siis peavad vastama täiskasvanud. Nii, et kõik selge ja arusaadav on. Siis sünnivad autoriteedid. Algul nõnda:
“Minu isa on kõige pikem” ja “Minu ema on kõige ilusam”, siis aga juba ka nii:
“Küll see poiss jookseb kiiresti” või “Tema on hästi tark”.

Maailm laieneb. Laieneb alates sellest ajast, mil need väiksed poisid mehesammuga ning liivaämbriga oma silmaga maailma “avastama” lähevad.


© Linda Järve. “Noorte Hääl” 14. juulil 1973.

Miski ei muutu, poiste koolid tegutsevad ikka - selle postituse avapildil on inglise kunstniku William E. Rochforti maal "Poisid" (2007).

15.12.14

"Jumalik puudutus"


Kui mõnele inimesele on jõulukinki vaja ja ta armastab raamatuid, ei pelga lugeda vanatüdruku näiliselt igavast, kuid tegelikult põnevast elust, on huvitunud botaanikast, sealhulgas orhideedest ja pehmest samblavaibast, tahab teada, missugused on kahe noore neiu kasvuraskused karmivõitu, kuid see-eest tohuturikka isa peres, tahab oivalise aiarahu kõrval teada ka Tahiti eksootikast, on valmis armuma nii inglitesse kui inimestesse, jälgib huviga inimelude keerdkäike ja neis osalejate vastastikkust mõju, tunneb huvi teadusliku lähenemise ja naiseliku tundeelu vastu ja mida kõike veel, siis soovitan talle soojalt Elizabeth Gilberti romaani "Jumalik puudutus".

Lugesin, nautisin, elasin kaasa. Blogis pole sellest seni kirjutanud, sest raamat on nii hea, et sõnu on raske leida. Ka tõlge (Tiina Viil) on väga hea. Tahaksin sellesse juba õige varsti uuesti süveneda, sest minu tänavustest lugemistest on see üks lummavamaid raamatuid.

Varraku raamatututvustuses on muuseas öeldud: "„Jumalik puudutus“ on suur romaan suurest sajandist. Raamatus tegutsevad erakordsed inimesed  – misjonärid, orjusevastased, seiklejad, astronoomid, laevakaptenid, geeniused ja hullumeelsed – ning nende kõigi kohale kerkib unustamatu Alma Whittaker, valgustussajandi naine, kes seisab trotslikult uue ajastu künnisel."

Jah, kahtlemata on "Jumalik puudutus" (The Signature of All Things, 2013) Elizabeth Gilberti suur õnnestumine.

12.12.14

Õhtu vanaisaga


Eile sain e-kirja Tartust. Üks ülikooli teadur paneb kokku Eesti ajakirjanduse biograafilist leksikoni (kuni 1940. aastani) ja palus, et täpsustaksin andmeid oma isapoolse vanaisa kohta. Teen seda muidugi meelsasti. Kirja mõjul aga mõtlesin õhtul kaua vanaisa tähendusest minu elus.

Olen teda näinud ainult piltidelt. Ta suri mitu aastat enne mu sündi. Aga just tema mõjutas suuresti mu lapselikku tahtmist saada ajakirjanikuks. Tollal oli see amet ju au sees, mitte niimoodi paljuski devalveerunud nagu praegu.

Umbes viiendas klassis kirjutasin vanaisast lookese lastelehele "Säde", kus oli mingi kirjandusvõistlus. Looke märgiti ära või sai mingi preemia, aga see polnud tähtis. Hoopis põnevam oli, et mu kirjutis tõlgiti vene keelde ja saadeti üleliidulisele lasteajakirjanduse näitusele, kust selle võtsid avaldamiseks teiste liiduvabariikide lastelehed. Sain tohutu palju kirju, kirjasõbraks jäin küll ainult pikapatsilise Valjaga kuskilt K-tähega algavast kaugest kohast, aga sain ka maitse suhu, kui paljude inimesteni ja kaugetesse maadesse võib ajakirjandus jõuda. Umbes sellest ajast istus mul kindlalt peas soov saada ajakirjanikuks.

Vanaisa loomingut on vähe säilinud. Ta oli ka luuletaja ja teda oli mainitud mitmeköitelises "Eesti kirjanduse ajaloos". Vanu eestiaegseid ajalehti, pilkelehti jm väljaandeid tema kirjatükkidega ma ju nõukogude ajal kätte ei saanud. Üks raamat tema luuletusega ilmus 1950ndatel aastatel. Rohkem teadis tema kohta rääkida mu onu, kes oli samuti ajakirjanik. Lühemat aega oli oma isa kõrval ajakirjanikuametit pidanud ka minu isa. Nii et mina olen oma suguvõsas kolmanda põlvkonna ajakirjanik, mis on olnud hea teadmine.

Tänu Tartust tulnud kirjale täheldasin õigel ajal ka fakti, et tänavusel jõuluajal saaks mu vanaisa 130-aastaseks. Olen juba ammu palju vanem kui olid mu isapoolsed vanavanemad surres.

Panen siia ühe foto umbes 1913. aastast. Sellel on mu vanaisa koos vanaemaga, kellel on käes üks neist ajalehtedest, mille toimetuses vanaisa töötas. Pildistatud on nende kodus Tallinnas, seinal on ühel pildil nende pojad: minu onu ja isa, teisel (vist) mu vanavanaema.

Varem olen siin blogis vanaisa maininud ja ühe tema luuletuse esmaavaldanud postituses "Üksik kalmuküngas Siberis". Selle põhjal ilmus eelmisel aastal ka mu lugu ajakirjas "Tiiu".

Vaata ka:  "Tallinna Teataja" algusaastad ehk Käbi ei kuku kännust kaugele.

5.12.14

"Oli hästi tore ettevõtmine!"


Fotojahi sildi all on mu blogis 98 postitust. Mõnel, kes Fotojahis selle algusest praeguseni on osalenud, on neid kindlasti palju rohkem. Päris alguses ma osaleda ei saanud, sest mul polnud fotokat. Nii kujunes esimeseks postituseks "Männid" 2008. a mais, siis "Unistamine", siis "A" ja riburada palju muid.

Tegelikult algas blogijate rõõmsameelne ühistegevus Fotojaht varem, Kaja Karuema vahvast ideest, kuigi päris lõpuaastatel on ta ka ise selles osalemisest kõrvale jäänud. Ju siis on professoritööd ja muid kohustusi nii palju olnud, et iganädalast kohustuslikku teemat enam jäädvustada ei jõua. Noist algusaastatest meenuvad Tiia, kes fotojahi vedamise Kajalt üle võttis ja seda (vist) kuni seniajani on teinud, veel Kaamos rules!, Kukupai, Killuke jpt, kes pidevalt osalesid.

Vist oli see Tiia, kes algatas Fotojahi blogi - Fotojahi päeviku, mis senini olemas, kuigi nüüd maadleb mõningate tehniliste probleemidega. 2010. a oktoobris sündis ka Fotojahi lehekülg Facebookis.

Alguses oli osalejaid ju ikka pidevalt rohkesti üle paarikümne (Tiia parandab ehk mind, kui eksin. Ja kuna kirjutan mälu järgi, siis on ka muud parandused ning täpsustused oodatud).

Loobusin pidevast osavõtust 2011. a lõpuks, hiljem olen ka mõnel korral oma fotosid Fotojahi teemadel teinud, aga mingist ajast jäi asi soiku ning sestsaadik, kui mu fotoaparaat üles ütles, pole ma enam osalenud - moblafotod pole mu meelest tehniliselt nii head.

Vist sündis Fotojahist vähemasti üks veebipõhine fotonäitus ka, aga selles ma enam ei osalenud, küll aga meenub, et mingil viisil oli Killuke selle ülespanekuga tegev.

Aga ideena oli Fotojaht vahva asi nagu ka osalejate kokkulepe püüda kommenteerida enam-vähem kõiki teiste fotojahiliste pilte, teha seda toetavalt ja sõbrameelselt, jätta halb ja solvav ütlemata, anda nõu, kus vaja. Praegu on selle välja vahetanud mitmesugused challenge'd, milles praktiliselt juba järgmine blogijatepõlvkond osaleb.

Paar teemat on jäänud, enne kui Fotojaht aasta lõppedes otsad kokku tõmbab. Jääb üle ühineda Killukese mõttega Fotojahi blogi mustri-teema kommentaarides: "Oli hästi tore ettevõtmine! Kunagi ootasin põnevusega uut nädalat ja kõigi postitusi."

Minugi aitäh nii Fotojahi väljamõtlejale, elushoidjatele kui ka kõigile neile, kelle huvitavatest foto- ja blogimaailmadest olen Fotojahi käigus osa saanud.

EDIT /7.dets 2014 /: Killuke leidis Fotojahi kunagise virtuaalnäituse üles. Panen selle lingi kommentaaride hulgast siia teksti lõppu ka.
http://fotojaht.edicypages.com/
Related Posts with Thumbnails