9.5.08

Üksik kalmuküngas Siberis

Kui mõtlen sõjast, siis mõtlen kõigepealt õeraasust, keda ma pole kunagi näinud; isaisast ja isaemast, keda ma pole ka kunagi näinud; oma emast ja isast, keda sõda laiali pillutas, nõnda et pärast teineteise otsimisega vaeva nähti.

Mu õde sündis 1. veebruaril 1941. Poole aasta pärast, 21. juulil, suri ta, kannatamata välja idasse evakueerunute raskusi. Teekond oli talle liiga pikk olnud, ka süüa ei jätkunud. Temast jäi väike salguke beebijuukseid, mida ema läbi kogu oma ülejäänud elu alles hoidis. Veel meenutab seda paberileht mu ajakirjanikust ja luuletajast vanaisa luuletusega (28.VII 1941):

Üksik kalmuküngas Siberis

Mul meeles üksik hauaküngas,
Mis asub karmis Siberis.
Seal minu silmaterakene,
Mu Tiiukene puhkamas.

Ta elu oli üürikene.
Ta tõotas rõõme rohkesti.
Kuid saabus sõda – Tiiukene,
Ta niideti nii karmisti.

Nüüd rahus Ta seal puhkepaiga
On leidnud karmis looduses
Ning vanematel, omastel ka
On süda valust lõhkemas.

Miks saatus meile oli vali
Ja röövis meilt me kaunima.
Miks ei saand Temakesel osaks
Meil silmarõõmu valmista!

Kuid üks on kindel, Tiiu puhkab
Nüüd rahulikult viimast und.
Me teised aga ootma peame
Kuni ka meile tuleb tund.


Aasta hiljem on leinav noor naine kirjutanud selle luuletuse taha: "Tund on saabunud kõigile – ainult mina üksinda olen järel." Selleks ajaks olid surnud ka mu vanaisa ja vanaema. Nad polnud vanad: vanaisa 57- ja vanaema 54-aastane. Aga nad ei pidanud karmile elule vastu. Oma abikaasa, minu tulevase isa saatuse keerdkäikudest ei teadnud mu ema siis midagi.

Nii mu tillukene õeraas kui ka vanavanemad on maetud kuskile Tšeljabinski lähedale. Olen umbes sealkandis ajakirjanikuna ka käinud, aga täpseid kohti ei teadnud otsida. Kohalikud arvasid, et ju on neile kalmuküngastele ammu uued linnaosad rajatud. Needki juba tükk aega tagasi vanaks jäänud.

Ema nägi Siberis raskeid päevi. Minu lapsepõlves ei tahtnud ta mulle sellest rääkida. Küll aga on mul alles üks pisike tekst millalgi 1944. aastal ilmunud "Rahva Häälest", kus kirjutatakse, kuidas mu ema, endine trammikonduktor, nääpsuke 22-aastane naine asus tehasesse tööle evakueeritavate masinate mahalaadijana, seejärel aga tegi tisleritööd. Töö vaheaegadel lappis ta oma kaastöötajate riideid. Võin ainult kujutleda, kui raske nii hingeliselt kui kehaliselt tal oli.

Pärast sõda tuli ema Tallinnasse tagasi. Elas sugulaste juures, kuni kord ootamatult tuli tagasi ka mu isa, kes oli olnud soomepoiss, aga sellestki ei tohtinud tollal rääkida. Ja siis ükskord algas minu elu...

Mai alguse tähtpäevad panevad mind alati neist saatustest mõtlema.

Pilt: See foto, mis mu emale meeldis, kannab allkirja "Millal maksan memme vaeva..." ja on pärit umbes mu sünniaasta ajakirjast "Eesti Naine".

EDIT: Veebruaris 2013 Tšeljabinski piirkonda kukkunud meteoriit andis põhjuse kirjutada selle teksti põhjal loo ajakirjale Tiiu - "Õest jäid salguke juukseid ja luuletus", ajakiri "Tiiu" nr 20, mai 2013. Internetis ei ole.

2 comments:

  1. see luuletus t6i lausa pisara silma.

    ReplyDelete
  2. Jah...
    Unustasin enne kirjutada, et vanaisa luuletus on siin blogis nüüd esimest korda avalikkuse ees. Ehk küll ta luuletusi sõja eel avaldati ja paar tükki ka pärast tema surma, on luuletust mu vanemast õest, kes jäi igavesti õeraasukeseks, seni hoitud sahtlis meie pere reliikviana.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails