Solidaarsus

Lisaks ukrainakeelsele otsekanalile ICTV UA vahendab Jupiter sellest nädalast ka venekeelset telekanalit „Current Time“ („Настоящее Время“). See on Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle poolt ellu kutsutud venekeelne telekanal, mis vahendab 24 tundi ööpäevas uudiseid ja reportaaže Ukrainas toimuvast. Jupiter on kanali lisanud otsekanalite valikusse, et pakkuda vene keeles täiendavat infot Ukraina sõja kohta. „Current Time“ on Jupiteri vahendusel nähtav arvutis ja mobiiliseadmetes nii Eestis kui ka välismaal. Kanalit saab jälgida aadressil: https://jupiter.err.ee/otse/ext1.
(ERRi pressiteatest 3. märtsil '22.)

* * *
Natuke sellest, mida arvavad praegusest olukorrast, sõjast ja rahust need välismaa blogijad, keda olen suhteliselt kaua jälginud.

Teisel sõjapäeval alustas soomlanna Marjatta Mentula oma raamatublogis „Marjatan kirjat ja mietteet“ postitust Nobeli rahupreemia saanud peapiiskopi, aparteidi vastu võidelnud Desmond Tutu sõnadega: „Kui elevandi jalg on hiire saba peal ja sa ütled, et oled erapooletu, siis on hiirel raske mõista sinu neutraalsust.“ Edasi kirjutas Marjatta, kuidas helistas eelmisel neljapäeval lapselapsele, et õnnitleda teda 12. sünnipäeval, ja lapse esimesed sõnad olid: „Venemaa on alustanud sõda.“ Küllap mäletab laps kogu oma elu seda sünnipäevahommikut.

Seejärel nägi Marjatta ühe tuttava seinal FBs vana kaarti, millega too tuttav vist tahtis õigustada Venemaa rünnakut Ukraina vastu. „Justkui ajaloo käigus toimunud muudatused õigustaksid tänase päeva sõda. Kuidas küll keegi saab sõda õigustada! Kui olla kaugel kosmoses, siis näeme, et meil on ainult üks maakera.  Olen jahmunud. Olen aeglane ja kurb. Olen kohutavalt pettunud ja vihane,“ kirjutab Marjatta, arutledes, et üheski riigis ei tohiks kellelegi anda  liiga palju võimu, sest kes tahes võib sattuda suurusehullustusse, jääda vaimuhaigeks või muutuda muul kombel ebausaldatavaks, eriti käib see ennast eraldanute ja teistest kõrgemale asetanute kohta. Mürgitaja kardab, et teda mürgitatakse.

Marjatta on veendunud, et ebaõigluse toimepanekut ei või jääda kõrvalt vaatama. Kuidas aga toimida targalt nii, et sõda ei leviks. Albert Einstein ja teised teadlased mõistsid, et nad on loonud kohutava relva ja kirjutasid 1955. a maailma liidritele Russelli-Einsteini manifesti, milles nad hoiatasid tuumarelvade kasutamise ohtude eest ja kutsusid üles otsima rahvusvahelise konflikti lahendamiseks rahumeelseid lahendusi. Aga see juhtus liiga hilja, aega ei saanud tagasi pöörata.

„Meil on pandeemia ja mure keskkonna pärast, midagi halba poleks olnud vaja siia lisada. Kuidas saab kõige selle keskel veel sõda alustada,“ küsib Marjatta oma blogis ja püüab end lohutada vanalooga 1200. a elanud Pärsia kuningast, kes valitses oma kuningriiki ülima tarkusega. Kui kuningalt küsiti tema valitsemiskunsti saladust, näitas ta küsijale oma sõrmuse sissepoole kirjutatud tarkust: „Ka see läheb mööda“. „Selline mõtteviis ei muuda valitsejaid kunagi hirmuvalitsejateks, kelle tõetunnetus kaob,“ tõdeb soomlannast raamatublogija.

Soome kirjanik Hannu Mäkelä avaldas oma blogis igati lugemisväärse arutluse „Putin ja Pandora laegas.“ Selle leiab aadressilt:
https://hannu.mäkelä.net/2022/02/25/putin-ja-pandoran-lipas/

Hulk aastaid olen lugenud DJan-i kahte blogi. Saanud praegu 79aastaselt ameeriklannalt, kelle nime ma ei tea, innustust nii igapäevasteks joogaharjutusteks kui ka osa tema elutarkusest. Iga pühapäeva varahommikul kirjutab ta ühes blogis oma mõtetest seoses möödunud nädalaga ja mediteerib olnu, oleva ja tuleva üle. Viimati (27. veebr) lõpetas ta oma postituse Ukraina lipu fotoga ja kirjutas:

„Enne kui lähen oma tänaste tegemiste juurde tahan austada Ukraina kodanike vaprust võitluses oma õiguse eest elada vabalt. Minu jaoks on vabadus olnud enesestmõistetav. Hommikul ärgates oli mu esimene mõte vaadata uudiseid, näha, et Kiiev ikka veel seisab ja ei ole okupeeritud. Vene pealetung on tugev, kuid Ukraina kaitseb oma õigust olla suveräänne ja otsusekindel. Olen Ukrainaga solidaarne.“

Oma teises blogis „DJan-ity“ kirjutab DJan tavaliselt oma rohketest matkadest koduses Washingtoni osariigis, 28. veebruari postituse pealkiri oli aga „Päevalilled ja pisarad“. Ta sai just teada, et päevalill on Ukraina rahvuslill ja otsis oma fotode hulgast välja päevalille pildi. Siis vaatas ta viimaseid teleuudiseid ja oli pisarateni liigutatud rahvusvahelisest üksmeelest.

„I would like to give a shout out to the Lion of Kyiv: Volodymyr Zelensky. He not only is leading by example, refusing to leave when his country is under attack, but also showing how a much stronger and better armed foe can be, if not defeated, at least held off. The rest of the world is watching this amazing person stand up to tyranny. It does make me wonder if we have anybody with that kind of grit in our own political theater. Surely we must, surely. There are more courageous leaders today because of the example he has shown to the world,“ kirjutab DJan. Ja tsiteerib Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi sõnu:

    „If we come under attack, if we face an attempt to take away our country, our freedom, our lives and the lives of our children, we will defend ourselves. When you attack us, you will see our faces. Not our backs, but our faces.“

Seekordne moblafoto – „maailm“ Ukraina värvides – on Õismäe lähistelt, okt 2021.

Talvine pööripäev – tagasipilk 2021. aasta kirjatöödele

Selle blogi algusest peale olen talvise pööripäeva paiku või vahetult talvehakupäeval teinud kokkuvõtte oma aasta jooksul ilmunud kirjatöödest. Seekord ei ole kuigi palju kirja panna.

Ajakirjanduses ei ilmunud mult tänavu kriimu ridagi. (Seda esimest korda alates aastast 1965.) Eks tulevik näita, kas see on täielik tagasitõmbumine või ajutine mõõn. On nagu on.

Aga rohkem kui mullu kirjutasin siin blogis muljeid kirjastustelt saadud arvustuseksemplaride kohta. Ühtekokku tutvustasin kahtkümmet vastilmunud teost, mille esikaaned on näha pildil.

Varraku raamatutest (12) oli minu jaoks paeluvaim Kristina Sabaliauskaite „Peetri keisrinna“ esimene osa, mille järge ootan põnevusega.

Eesti Raamatu väljaannete (7) puhul ei oskagi öelda, kas huvitavam oli nobelist Peter Handke „Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“ või kolm korda Nobeli preemiast ilma jäänud Sally Salmise „Katrina“, mis on olemuselt väga erinevad raamatud.

Rõõmu tegi Soome kirjastuselt Kirjapaja arvustamiseks saadud Hannu Mäkelä mõtisklus lugemise rõõmust.

On märke, et koostöö kirjastustega jätkub ka tuleval aastal.

Blogimisega jätkan samuti.

* Talvine pööripäev on täna, 21. detsembril, kalendritalv algab kl 17.59. Ja taas võib kilgata, et uus kevadki jõuab järjest lähemale.

Läinud kuu märksõnu: Kaplinskist presidendini

Täna on 1. september, sobiv aeg meenutada läinud augustikuu märksõnu.

80. Kaheksakümneseks sai Helgi Sallo. Kaheksakümneselt läks siitilmast Jaan Kaplinski.

Sallo. Koolitüdrukuna nähtud „West Side Story“ meenus temast mõteldes esimesena. Helgi Sallo ja Harri Vasar. Suurepärane elamus, mis mul küll vist kunagi ei unune. Sestsaati sai Helgi Sallo üheks minu lemmikuks. Ajakirjanikuna olen temaga ka mõnel korral kohtunud. Igati tore inimene nii elus kui ka juubelipuhuses teleusutluses.

Kaplinski. Olen tema loomingut lugenud üsna palju, kuid kaugeltki mitte kõike. Mind on köitnud esseed ja mõtisklused, luule ja romaanid. Meeldis aeg-ajalt käia tema kodulehel, mis vististi läks koos kirjanikuga kaduvikku, vähemasti minu arvutis see enam ei avane. See oli huvitavalt mitmekesine koduleht – suure mõtleja vääriline. Ei teagi kas internetist kadunud kirjaniku või tema lähedaste soovil. Õnneks on alles Jaan Kaplinski blogi Ummamuudu, mida palju aastaid lugenud olen ja mille viimane postitus 11. juulil lausa märgilise, et mitte öelda prohvetliku tähendusega on, kui vaadelda Afganistanis augustis toimunut. Südamlikult meenutas oma blogis kauast sõpra Jaan Kaplinskit põhjanaabrite kirjanik Hannu Mäkelä  ja üks teine Soome tuntud blogija kiitis Kaplinski imetletavalt tabavat ja täpset sõnavara ja kutsus soome lugejaid lugema Kaplinski mälestuseks vähemalt üht tema teost.

Afganistan. Ajaloo kurbloolus. Inimeste hingevalu. Surmad, pagemised ja lahkumised. Plahvatused. Tuleb meelde, kuidas ma lapsena lugesin raamatuid kaugete maade laste elust. Afganistani kohta oli ka päris mitu juttu, mis kõik kokku tekitasid minus juba tol ammusel ajal tunde, et sellele maale oma nina toppijad saavad sealsetelt elanikelt varem või hiljem lüüa ja et sinna sissetungimine ei lõpe kellelegi hästi. Paradoksaalsel moel on ajalugu seda minus lapsena tekkinud mõttekäiku ikka ja jälle toetanud.

President. On tore, et sedapuhku olid valikus teadlased. Aga presidendivalimised ise kujunesid tüütuks ja ebameeldivaks sõuks, kusjuures nii mõnedki riigikogulased ja erakonnad nägid enese korraldatud tsirkuses ilmselt võimalust end kohalike valimiste eel eksponeerida. Palju oli ka ajakirjanduse tegemata jäänud tööd kandidaatide kandidaatide ja muude asjapulkade tutvustamisel. Vastsaadud, kuid alles oktoobris ametisse astuva presidendi kohta ei oska ma midagi arvata, kuid loodan, et ta on asjalik ja tark tegema asjalikke ja tarku otsustusi.

August. Jah, tõepoolest on augusti märksõna august ja puudel peavad augusti lõpul kindlasti punetama pihlad, et järgmine, koolikuu saaks alata. Selles blogis oli augustis palju fotosid tänavakunstist – algelistest kriipseldustest kuni tõeliste kunstitöödeni välja. Nende fotodega jätkan ka edaspidi nii iseseisvate postitustena kui ka illustratsiooniks mu mõttekäikude juurde. Seekordsed fotod on taas külalisesinejalt ja tehtud ühe kooli lähistel mõni päev enne kooliaasta algust.

Moblafotod, august 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest.

Hannu Mäkelä „Lukemisen ilo eli miksi yhä rakastan kirjoja“

Hannu Mäkelä
„Lukemisen ilo
eli miksi yhä rakastan kirjoja“
Kirjastus Kirjapaja Oy. Helsingi, 2021.
190 lehekülge.

Kui sain teada, et juuli keskel ilmub Soomes Hannu Mäkelä järjekordne raamat – sedapuhku lugemisrõõmust, siis tahtsin seda tingimata lugeda. Tänu kirjastuselt saadud arvustuseksemplarile saingi esimeste lugejate seas sellest rõõmu tunda. Niisiis:
Kiitos kustantajalle arvostelukappaleesta.
Tänan kirjastust Kirjapaja Oy raamatu eest.

Raamatu sisu väljendub pealkirjas üsna täpselt: „Lugemise rõõm ehk Miks ma ikka armastan raamatuid“, sest see teos ongi armastusavaldus lugemisele ja raamatutele.
 
Kui lühidalt öelda, siis esimene ja kolmas osa oleksid minu meelest võinud pikemad olla. Esimeses osas kirjutab nüüdne kunstiakadeemik enda kui lugeja arengust, lugema õppimisest ja esimestest  lugemismuljetest, aga ka koolikiusamisest ja vanemate ning õpetajate mõjust alles kujunevale isiksusele. Kolmas osa on raamatutest ja kirjanikest, kes talle teistest rohkem tähendanud on. Muljeid ja mälestusi on alati huvitav lugeda, kõrvutada enda omadega ja enda omi täiendada. Nii pole imeks panna, et minus eriti kajasid vastu leheküljed Tšehhovist ja Puškinist, kelle loominguga olen lapsepõlvest hästi tuttav ja kellest praegusajal paraku vähe räägitakse. Sisutihe  on Mäkelä seos Aleksis Kiviga ja iseäranisti „Seitsme vennaga“. Aga huvitavad on ka tema  tutvuskonda kuulunud soome kirjanikud ja rahvusvahelised kuulsused Bo Carpelan, Paavo Haavikko, Tove Jansson, V. S. Naipaul jt. Või lihtsalt teadasaamine, millises osas minu lugemisvara tema omaga kattunud on ja millises erineb.

Teises osas käsitleb Mäkelä kirjutamise, raamatute ja trükikunsti ajalugu, soome keele arengut, kirjasõna muutumist igaühele kättesaadavaks; väisab raamatukogusid ja antikvariaate, kirjastusi ja raamatupoode. Neljas osa vaatleb raamatut kui imet. Eelkõige on Mäkelä jaoks suure tähendusega trükitud raamatud. Siit leiab ka lühi- ja lähivaateid proosa, luule ja lastekirjanduse olemusse, mis on ka seetõttu huvitavad, et Mäkelä ise on neis kõigis edukalt kätt proovinud.

„Kaiken kirjallisuuden kruununa on edelleen hyvä kaunokirjallisuus, ainakin itselleni. Se säilyy joskus läpi vuosisatojenkin ja siitä voisi huoleti käyttää sanaa korkeakirjallisuus. Juuri se on loputtoman kiinnostukseni kohde.“
/„Kogu kirjanduse krooniks on endiselt ilukirjandus, igatahes minu jaoks. See säilib mõnikord läbi aastasadade ja selle kohta võiks rahulikult kasutada sõna õiliskirjandus. Just see on mu lõputu huvi objekt.“ (Minu tõlge.)/

Neljandas osas oleksin tahtnud autoriga vaielda selles suhtes, mis puudutab e-lugereid. Neil on ju vähemasti üks positiivne omadus veel, mille autor on täiesti märkimata jätnud: nendel saab lugeja sättida enda jaoks sobiva kirja suuruse ja kiri on silmasõbralik, mida viimaste aastate paberraamatute kohta sageli öelda ei saa. Seepärast loobub nii mõnigi eakam või muidu halvema silmanägemisega lugeja ammusest armsaks saanud paberraamatute lehekrabinast ja valib e-lugeri toksimise. Peaasi, et ta lugeda saab.

Kõige huvitavam aga oli minu jaoks viies osa ehk epiloog: seesama, mille kohta Mäkelä raamatu alguses saatesõnades ütleb, et selles kordab ta oma lugeja- ja kirjutajateel kujunenud seisukohti, rõhutades veel kord talle olulist. Lugemise ja raamatu tulevik, lugema õppimise vajadus, erinevad lugemismoodused. Ühiskond kui lugemise kaudu tervenduv ja paranev organism, mida aga halb lugemisvara valik võib hoopiski kuritegudele ja kaosesse tõugata. Balansseerimine hea ja kurja vahel, lootus, et hea võidab alati, kui talle selleks aega antakse. Mäkelä täheldab ka arvutimängude järjest suuremat populaarsust, krimikirjanduse vohamist ja üleüldist lugemise ja lugemuse vähenemist.

Üks mõte, mida olen tihtipeale ka ise vaaginud, terendus raamatust mitut puhku: mis saab siis, kui elekter päriselt ära läheb? Kas inimesed pöörduvad tavaraamatute juurde tagasi või on selleks ajaks lugemisharjumuse minetanud? Kas kõik, mis internetiavarustesse kirja on pandud, niihästi oluline teave kui ka väga mitmekesine lugemisvara ja muu inimteadmiste kogum, kaob siis lihtsalt olematusse või säilib ometi kuskil ning on taastatav ja taas kogetav?

„Paras kirja lienee sellainen, joka punoo arvoituksen, selvittää sen melkein, mutta jättää lopullisen ratkaisun lukijan mietittäväksi.“
/„Parim raamat on see, mis sepitseb mõistatuse, peaaegu harutab selle lahti, kuid jätab lugeja lõpplahenduse üle juurdlema.“ (Minu tõlge.)/

Hea kirjandus on see, mis mõtteid tekitab ja edasi mõtlema innustab. Kirjandusest ja lugemisest kirjutamine suudab seda peaaegu alati. Raamatusõbrale on kirjandusest ja lugemisest lugemine ikka ja alati edasimõtlemise allikas.

Meenus ka, et kui ma 1965. aastal Tartu ülikoolis Paula Palmeose käe all soome keelt õppima hakkasin, andis ta meile n-ö kohustuslikuks kirjanduseks ühe soomekeelse lasteraamatu. Mäletan, et selles oli palju juttu taluloomadest, aga autor ja pealkiri ei ole enam meeles. Raamat ei olnud kuigi huvitav ja edenes visalt nii minul kui ka mu kursusekaaslastel. Aga paremat olnuks raske saada, sest soomekeelseid raamatuid oli siis siinkandis vähevõitu. Nüüd, lugedes Hannu Mäkelä „Lukemisen ilo“ mõtlesin, et kui tollal oleks meil käepärast olnud mingi taoline teos nagu see – lugemisest, soome keelest ja kirjandusest, lugemise kultuurilisest tähendusest ja kirjaniku lapseea ning hilisema elu meeldejäävamatest lugemiselamustest –, küllap siis oleksime oma kohustuslikku kirjandust meelsamini lugenud. Igatahes soovitan „Lukemisen ilo“ kõigile, kes kirjanduse ja soome keele vastu huvi tunnevad või teistes huvi äratada püüavad – niihästi selles vallas algajatele kui ka edasijõudnutele.

* * *

Linke:
Eestiski hästi tuntud Härra Huu isa Hannu Mäkelä koduleheküljelt loetud e-raamatutest olen kirjutanud siin.
Sügavamat huvi tema loomingu vastu hakkasin tundma 2003. a, mil ta käis seoses oma raamatutega külas Tallinnas Soome instituudis. Siis kirjutasin tema kohta ka pikema artikli Õpetajate Lehte (nr. 24, 13. juuni 2003), mida saab lugeda Digarist.
Hannu Mäkelä kodulehekülg, kus ka tema blogi „Vanha mies mutisee – ihmisiä, kirjoja, elämää“.

„Näkymättömät“

Hannu Mäkelä
„Näkymättömät. Romaani pakolaisuudesta 2000 vuotta sitten“
E-raamat. 2018.

Sarnane meelitab sarnast ligi. Aasta lõpus loetud Frank Herberti laialdaselt tuntud ulmelugu „Düün“ ja Mäkelä teos, millega uut aastat alustasin, osutusid ootamatult sarnasteks, sest mõlemas on olulisel kohal noormehe, peaaegu veel poisi pagemine koos emaga läbi kõrbe. Armutu edasirühkimine läbi liiva ja päikesekuumuse, ema tugevus, sest ta ju peab pojale innustuseks ja toeks olema, ja poja vaprus, sest ta on noor ja tal on pagemise ränkusest ja eesootavatest ohtudest hoolimata lootust, et kogu elu on veel ees.

Ja eks ole Mäkelägi raamat teatud mõttes nagu ulme, ainult et tagasivaatav, sest kes ikkagi täpselt teab peale autori kujutlusvõime, kuidas põgenikud 2000 aastat tagasi tegutsesid, millest unistasid ja mida prohvetlikult ette nägid.

Aga sellega ka sarnasus piirdub.

Kui „Düünis“ pääsevad nii poeg Paul kui ka ema Jessica ja nende võimsus suureneb nii, et nad hakkavad oma ulmelisi tegevusi korda saatma, siis Hannu Mäkelä peategelane Kaleb jääb emast ilma, jääb enda arvates ilma ka esimesest kiindumusest – kõrberännakul kohatud tüdrukust nimega Ester.

Ta ei tea enam, kas uskuda Päikest, mille usku oli ta ema, või Kuud ja pimedust – seda nähtamatust, mille usku oli olnud ta isa ja on ka kõrberännaku kaaslased. Ta järgib vana Jeremia õpetusi ja ennustusi, kuid kahtleb neis.

Mäkke uuristatud koobastemplis, kus osa pagulastest varju leiab, mõtiskleb Kaleb palju sealsetest jumalakujudest, saatusest ja jumalatest üldse ning tunnetab, et ema on taevastki talle toeks ja juhendab tema käitumist.

Tegelased nagu põgenike juht Jeremia oma palvetega, noor Johannes oma aramea keele oskusega ja salapärane Matteus oma uue jumala veendumusega viivad juba oma nimedega lugeja mõttekäigu üsna kindlale rajale. Kuhu aga suundub autori mõte?

Kas ootamatult leitud aare hävitab põgenike ühtekuuluvustunde, muutub kõigest ülemaks või on sellel miski muu tähendus? Kas Kalebi lubadused Matteusele jäävad kehtima või muutub noormehe meel? Kas Matteuse pikal jutul endast ja oma vanavanaisast on tõetera sees või on see eksleva meele pelk ettekujutus?

Kõike seda saab lugeja teada, kui on piisavalt kannatlik läbima autori kohati ehk liigagi pikki arutlusi jumalaist, uskumisest, tõest, armastusest ja veel paljust muust, millest mõtleb meheks kujunev Kaleb. 

Tekstinäiteid:
„Meillä on enää jäljellä tämä vapaus, vapaus pysyä hengissä.“

„Ihmisen sydän ja hänen mielensä ovat aina vapaita, jos me vain itse niin tahdomme. Itse me myös päätämme, mihin uskomme ja mihin suuntaan uskon avulla omin jaloin ja ajatuksin kuljemme.“

„Erämaassa vihreä on väreistä tärkein ja pyhin. Pyhä on myös sininen, onhan vesi usein tietyssä valossa sinistä. Molemmat värit ovat kullan arvoisia ja kaltaisia. Indigo on kuninkaitten kultaa, muistan isän sanoneen. Ja juuri veden sinisyys yhdistyneenä auringon kultaan saa aikaan kasvien vihreän.“

„Aloittaminen on tärkeää, lopettamisesta pitävät aika ja kohtalo huolen.“

Romaani lõpupoole sisu ma siia kirja ei pane. Kellel lugemishuvi, saab Hannu Mäkelä e-raamatu tasuta alla laadida kirjaniku kodulehelt, kust on pärit ka romaani kaanepilt.

Siin blogis veel:
„Myös huomenna on päivä“
„Ääni joka etsi Laulua“

„Ääni joka etsi Laulua“

Sel aasta kõige valgemal ajal lugesin muinasjuttu.

Hannu Mäkelä kodulehelt saab tasuta alla laadida e-raamatu „Ääni joka etsi Laulua“. See on tuntud Soome kirjaniku kunstmuinasjutt, mille puhul mul tõlkijana oleks raskusi juba pealkirja edasiandmisega. „Ääni“ on soome keeles „Hääl“, aga kirjanik on selle nime andnud väikesele poisile. Nimesid ju üldiselt ei tõlgita. Nii tekib dilemma, kas tõlkida siis „Hääl, kes otsis Laulu“ või „Ääni, kes otsis Laulu“. Kohati mõistuloona mõjuva teksti mõtte annaks paremini edasi „Hääl, kes otsis Laulu“.

Hääl elas üksildasena kaljukoopas, mille põhjas voolava ojakese sulin tundus Häälele ema lohutusena. Isana aga kujutles Hääl päikest, sest vajas selle kauget ja kuidagi kutsuvat sära. Ühel ilusal päeval ronis Hääl oma urust välja ja vaatas mäest alla. Mida rohkem ta vaatas, seda avaramaks muutus maastik. Ja Hääl sai aru, et mida rohkem leiad, seda enamat otsid.

„Sillä kaipuu hänen sisällään kasvoi saman tien Lauluksi, oikein suurella kirjaimella. Siinä oli hänen tehtävänsä, tämä oli äkkiä täysin selvää. Puron kanssa se oli laulanut, sitten lapsuuden Laulu oli loppunut, puro vaiennut. Mutta juuri Laulu oli saanut Äänen aina tuntemaan itsensä eläväksi. Laulu piti nyt löytää taas, sillä yksin Ääni ei halunnut enää olla. Yksin Ääni oli pelkkä ääni, mutta jos Laulu löytyisi, saataisi yhdessä aikaan mitä vain.“

Ronga seljas lendab Hääl laia maailma. Tänu koopast kaasa võetud kalliskividele paneb Ronk ta elama suure Kuldi võõrastemajja ja saades ekslikult aru, et Hääl otsib mitte Laulu, vaid Lulut, viib ta Lulu juurde. Edasi suundub Hääl vabastama Pimeduse vangist Lulu kaunihäälset õde Aidat, kelle pilti ta on näinud võõrastemaja seinal.

„Minä olen Yön kuningas, tämän valtakunnan hallitsija, elämän ja kuoleman herra, Pimeys murahti.“
Aga Hääl teadis, et elu ja selle pikkuse üle ei otsustanud ükski olevus, isegi mitte Pimedus, vaid elu ise. Ta leidis üles Aida ja päästis vabaks tolle hääle, leides niiviisi ka Laulu, mis oli korraks ja kadus siis jälle, et taas ilmuda.

Raamatuna ilmus „Ääni joka etsi Laulua“ 2013. a, illustraator Marika Maijala. Mäkelä ise nimetab seda jutuks lastele ja täiskasvanutele. Soome raamatublogides kirjutatakse, et kuigi esialgu tundub, et lugu on lastele raskesti mõistetav, on üllatav, kui paljust lapsed aru saavad ja kuidas nende arusaamad ka täiskasvanud lugejate seisukohti mõjutavad ja muudavad. Loomad räägivad, väikesed poisid võivad lennata ronkade ja kurgede seljas, ajada juttu luikede ja pimedusega ning kõike seda põnevust soojendab loo autori tark ja filosoofiline esituslaad.

Teost saab alla laadida siit: https://www.hannumakela.com/e-kirjat/

Siin blogis veel:
„Myös huomenna on päivä“
„Näkymättömät“

 

Ka homme on päev

Viimase aja huvitavamaid blogileide on minu jaoks soome kirjaniku Hannu Mäkelä mõttetihe ja südamlik blogi „Vanha mies mutisee – ihmisiä, kirjoja, elämää“. Ta kirjutab oma igapäevaelust, raamatutest ja kultuurikogemustest, juhtumustest ja seikadest, sõpradest ja tuttavatest, veidike ka oma praegusest elukaaslasest, kes ta ellu uue lootuskiire ja armastuse tõi ning kelle tehtud loodusfotosid blogis palju on. Blogi täieneb uue postitusega iga nädal ja need kõik on väga hea kirjaniku väga head lood.

Sedakaudu jõudsin ka tema jutustuseni „Myös huomenna on päivä“ (2018), mida ta oma koduleheküljel koos veel kahe teosega tasuta e-raamatuna lugemiseks pakub. 

Hannu Mäkelä „Myös huomenna on päivä“ on jutustus vanast mehest. Ta on umbes minuvanune – võib-olla just sellepärast elasin tema saatusele nii tugevasti kaasa. Aga küllap poeb see lugu hinge ka minust vanematele või noorematele inimestele, sest nii nagu jutustuse peategelase Viljoga võib juhtuda igaühega meist. Või meie lähedastega või tuttavatega. Elu keerdkäike ei tea meist keegi ette ja ka seda mitte, millised sündmused, mured või segadused, selgus või meeleähmasus ootavad meid ees enne elu lõppjaama.

Viljo ei mäleta, et ta on Viljo, kuigi selles nimes on midagi tuttavlikku. Ta ei hooma enam kuigi täpselt, kus viibib, mida teeb ja kuhu kulgeb. Ta ärkab hommikul voodis, mis justkui oleks tema oma, aga võib-olla ka pole, ajab selga riided, mis samuti justkui oleksid tema omad, aga võib-olla ka pole. Ta astub õue, naudib päeva pehmust ja otsustab siis juhuslikult nähtud punase autoga sõitma minna.

Auto justkui oleks tema oma, aga võib-olla ka pole, autot juhtida ta justkui oskaks, aga võib-olla ikka ei oska, teed  ja seda linnagi, kuhu oma eksirännakul saabub, justkui teaks, aga võib-olla ka ei tea. Ja kõike seda tehes on ta nii väsinud, et hea meelega suigataks kuskil. Vahetevahel suigatabki ja on raskustes vahetegemisega unenägude ja ärkveloleku vahel. Kõige rohkem tahab ta koju. Oma koju, aga ei mäleta, kuidas sinna minna.

Talle meenuvad igasugused katkendid ja sõnad, mida ta ilmselt pika elu jooksul lugenud on, aga needki on vaid hämuselt tuttavad. Ta ei mõista, miks talle millegi poolest justkui tuttavad inimesed paluvad tervitada kedagi Liisat, kui tema naise nimi on Maria. Mariat mäletab ta hästi, aga ei tea, kuskohast teda leida, kuigi igatsus teda naist otsima kehutab. Oma ema õpetusi mäletab ta ka, kuigi kahtleb kas too on elus või surnud. Oma tütart või oli see poeg arvab ta ka mäletavat, aga kahtleb selle nimeski. Elavad ja surnud, olnu ja olevik on tema meeltes ja mõtetes segiläbi.

Päev Viljo elus, millest Hannu Mäkelä leebe kaastundlikkusega pajatab, on vana mehe jaoks täis seiklusi. Ta kohtub müüjatega kohvikus ja turul, saab trahvi, jõuab politseinike abil haiglasse, kogu aeg aga valitseb tema ümber ebaselgus, millest tungivad läbi vaid üksikud mälestused, neist enamik lapsepõlveaegsed. Viljol on meeles looduse ilu, millalgi nähtud paigad, taevasina, linnulaul, punased autod ja madalad maamajad, aga ta ei mäleta, kus need kõik on ja kuidas nende juurde saab. Lõpuks kohtub ta Liisaga, kes võib-olla on talle tuttav, sest ütleb end olevat Viljo naine. Aga kuna mees arvab, et pole Viljo, ei saa tal omast arust ka Liisa-nimelist naist olla...

Ääretult kurb on see jutustus, aga samas nii helge ja elujaatav. Pealkirjast kuni lõpuni välja. Ka homme on päev.

Mõned tekstijupid:
„Tuon minä aina muistan! Väittävät että muisti huononee iän myötä, saapuu tohtori Alz ja sitten se Heimer ja lopuksi Dear Mister Dement. Joku näin on pilaillut.“

„Siitä muistan kyllä yhden asian, joka usein unohtuu, sen, että minun pitää ottaa lääkkeet. Verenpaine, veren ohennus, mitä niitä kaikkia kremppoja oli. Krempoiksi niitä Maria kutsuu. Mutta missä lääkkeet ovat. Kotona tietysti. Pitää siis lähteä kotiin.“

„Kauan olin nuori, kunnes vanhenin äkisti ja sain kaikki sairaudet kumppaneikseen. Ja samalla ne toiset toverit, oikeat ja elävämmät katosivat, kuolivat pois. Niinkö siinä kävi? Niin.“

„Minne menee kaikki tieto ja kokemus, koko se elämä mikä ihmisessä on ollut?“

„Myös huomenna on päivä. Hyvä niin. Aamulla saan silmäni taas auki ja pääsen pystyyn. Kun uni karisee silmistä, kun juon kahvin, tumman ja väkevän, alan kyllä tajuta missä olen. Silloin näen myös, millainen maailma minua tuolla ikkunankin takana taas oikein odottaa.“

Mõni meie kirjastus võiks selle südamliku jutustuse ka eesti keeles välja anda. On ju ligi 150 raamatut kirjutanud Hannu Mäkelä eesti lugejatele ammune sõber ja tuttav, seda eelkõige nii lastele kui ka täiskasvanutele meeldinud härra Huu lugude kaudu. 1995. a pälvis aga tema raamat „Meister. Eino Leino elu ja surm“ Finlandia auhinna, olles kaalukas sõna Soome kirjanduses ja tõeline kunstisündmus.

2003. aasta maikuust mäletan kohtumist Hannu Mäkeläga Tallinnas Soome Instituudis, kus ta oli külas seoses oma „Meistri“ ilmumisega eesti keeles. Kirjutasin siis temast ja ta raamatutest Õpetajate Lehte ka päris pika loo („Kahe meistri ja härra Huu kohtumine“, ÕpL 13. juuni 2003. Võib-olla panen selle kunagi ka siia blogisse). Tollest kohtumisest jäid mulle nii head muljed, et nüüd Hannu Mäkelä blogi ja teoseid lugedes tunnen, et olen kohtunud vana hea tuttavaga.

Raamatu kaanepilt on pärit Hannu Mäkelä kodulehelt. Kodulehe aadress on https://www.hannumakela.com/ ja sealt leiab lisaks blogile ja e-raamatutele veel palju lugemisväärset.

Siin blogis veel:
„Näkymättömät“
„Ääni joka etsi Laulua“