Kopli tramm - 3. Konduktori palk ja häbitahvlid

Kolmas ja viimane katkend minu isa mälestustest „Ühest kaduvast elukutsest ja Tallinna trammist“, mis ilmusid 1983. aasta 3. oktoobril Õhtulehe rubriigis „Kodulinna ajaloost“.

3.
Kuidas elasid trammikonduktorid, kui seda ametit pidama hakkasin? 

Palgad olid viletsad: konduktoritel 60 krooni kuus, juhtidel 120 krooni. Võrdluseks: 10 trammipiletit maksis ühe krooni. Kuigi palgad olid viletsad, loeti meid tööliseliidi hulka, sest meie töökohta peeti peaaegu sama kindlaks kui riigitöölistel, igatahes kindlamaks kui eraettevõtetes.

Kopli liinil kasutati 9 sorti pileteid. Liinipikkune sõit maksis 12 senti. Ühte sõidusuunda sõideti lillat, teist suunda kollast värvi piletiga. Balti jaamast Sitsi peatusse (või vastupidi) sõit maksis 10 senti. Õpilase pilet oli 5-sendine. Hommikul enne kella kaheksat kehtis madalam sõidutasu: tervel liinil 10 senti, pooles pikkuses 5 senti. Olid ka edasi-tagasi-piletid ja piletiraamatud.

Et töötasud olid napid, püüdsid konduktorid lisarahaks vanu pileteid müüa. Selle ärahoidmiseks seadis administratsioon sisse nn. häbitahvlid, kuhu konduktor pidi iga reisi algul märkima liinil kehtivate piletite esimese numbri. Nii said sõitjad kontrollida, et neile ikka õige pilet anti.

Tööajal oli kohustuslik kanda  vormiriietust, mida pidi eeskujulikult korras hoidma. Suvelgi oli keelatud palja peaga sõita. Samuti ei tohtinud konduktor tööajal vagunis istuda. Karistused olid karmid: esimesel korral hoiatus, teisel eksimusel vallandamine.

Reisijatega pidi käituma viisakalt. Selleks korraldati konduktoritele nn. viisakuskursused. Trammijuhtide suhtes olid nõudmised palju leebemad. Autoinspektsiooni tol ajal ei olnud. Liiklusapse pidid lahendama trammijuhid. Juht oli kohustatud esimesel võimalusel juhtunust politseijaoskonda teatama, kus koostati protokoll.

Esimene tramm lahkus depoost kell 4.50 ja viimane saabus depoosse kell 2.30. Kuidas trammitöötajad varahommikul tööle said või öösel sealt lahkusid, see administratsiooni ei huvitanud. Mingisugust bussidega tööletoomist või kojuviimist siis ei korraldatud. /- - -/

1939. aastast võeti Kopli liini trammitöötajateks ka naisi. 
 

Varahommikuti sõitsid trammiga töölised, keskhommikuti kooliõpilased ja koduperenaised. Keskpäeval oli sõitjaid vähe, nii et järelvagunid pärastlõunani maha jäeti. Siis tulid jälle õpilased ja töölised. Õhtuti sõitsid Kopli elanikud linna lõbutsema, öösel jälle koju tagasi. Trammijuhid, eriti aga konduktorid, tundsid peaaegu kõiki sõitjaid, teadsid, kes kuhu ja kui tihti sõidab.

Statistika järgi oli Tallinnas aastail 1922–1925 trammikasutajaid ligi 3,4 miljonit, 1926–1930 7,4 miljonit ning 1930–1935 8,3 miljonit inimest aastas.

© Hengo Kruustee, Linda Järve

Fotod on pärit osta.ee oksjonikeskkonnast, esimene pilt on 1928. aastast, trammiõnnetust Tartu mnt lõpus on pildistatud 1950. aasta paiku.

Vaata ka:
Kopli tramm - 1. Omaaegsed  konduktorikatsed.
Kopli tramm - 2. Hobu-, auru- ja elektrijõul.