Vaatamisi: veebruaris on silma jäänud...

 Veebruaris olen põhiliselt vaadanud ... talilinnukaamerat. Kõikvõimalikke linde, oravat, kes söögilauda hommikuti külastab, kassi, kes rähni pekitükki maha rabamas käis, ühesõnaga kogu seda külmetavat lendlevat elu. Siinne ekraanitõmmis Vabariigi aastapäeva peolaua ajakohastes värvides külalisest on ka sealt. >>>

Laskesuusatamise MMi vaatasin samuti. Norralane Sturla Holm Lægreid on hooaja algusest saati minu üheks laskesuusalemmikuks saanud ja mul oli tema kuldade üle hea meel. Meie omadest olid Johanna Talihärm ja Rene Zahkna täitsa tublid, kui viimase prohmakas meeskondliku teatesõidu esimeses tiirus maha arvata. Meil on laskesuusatamise tippudega konkureerivaid sportlasi vähe, haigestunuid või muidu kehvas vormis võistlejaid ei ole kellegagi asendada, sestap pidi ka Tuuli Tomingas vaatamata halvale tervisele tugevasti sõitma, kuigi ta jalgade seisund minu arvates vajaks põhjalikumat uurimist ja ravi.

Eesti Laulu ei vaadanud üle paari minuti. Mulle ei istu see kila-kola, tulevärk ja tramburai, mis selle võistlusega kaasas käib. Laulud kui niisugused ei võistle enam ammu, muusika ei ole esikohal ega pääse mõnede esitajate puhul üldse mõjule.

Filme olen vaadanud vähe, vaid kaht linnaruumikuu dokki, millest üks mulle väga meeldis. Olen neist kirjutanud siin ja siin. Samuti vaatasin Woody Alleni „Ilmaratast“ („Wonder Wheel“; 2017, USA). Osades Kate Winslet, Justin Timberlake ja Jim Belushi. Armastusest ja pereelust Coney Islandi lõbustuspargi kärarikkuses 1950. aastatel. Väga ameerikalik film, mis kohati meenutab rohkem arthurmillerlikku närvilist teatritükki kui filmi, aga lõppkokkuvõttes haaras mind kaasa elama oma tegelaskujude lohutamatule saatusele ja väljapääsmatusele. Woody Allen oli seda kirjutades ja lavastades 81aastane. Varem mulle tema filmid ei meeldinud, aga viimasel ajal olen neid vaadanud päris suure huviga: neis on alati mingi konks, mille otsa vaataja jääb kinni.

Sarjad, mida veebruaris näinud olen, on ilmselt need, mida vaatab suur osa Eesti rahvast. „Anne, lõpus E“  ja „Salateenistuse“ sarjadest olen juba jaanuaris kirjutanud. Nendega jätkasin. Lisandusid „Ääremaa“ ja „Babülon-Berliin“. Mõlema esimesse osasse suhtusin väga ebalevalt, aga olen neid edasi vaadanud ja vist harjumas.

„Ääremaa“ („Hinterland – Y Gwyll“, 2013-2016) puhul on huvitav see, et filmiti korraga nii inglis- kui ka kõmrikeelset varianti: iga kaadrit kaks korda. Ingliskeelses variandis on sees ka kõmrikeelseid stseene, näiteks loeb uurija abiline katkendi kõmrikeelsest raamatust. Sarja enda kohta arvan pärast esimest nelja osa, et „Shetland“ koos sümpaatse Jimmy Pereziga oli parem vaatamine.

„Babülon-Berliin“ on väga detailirohke ja ka tegelasi on selles küllaga. Väidetavalt on see kõige kallim mitte-ingliskeelne teleseriaal – hinnalipikul 40 miljonit eurot. Mul tuleb selle sarjaga veel harjuda. Neli osa vaadanuna ei ole ma kindel, kas jätkan. 1920. aastate Berliin oma kontrastidega nii poliitilises kui ka majanduselus ja noore uurija Gereon Rathi sammud põrandaaluse pornotööstuse jälitamisel ei ole mind seni suutnud veel eriti kaasa haarata.

Muide, märts tõotab filmide poolest huvitav kuu tulla, sest see on ETV2s frankofooniakuu, millest kirjutan vist juba järgmises blogipostituses.

Vaatamisi: „Maailm jalge ees“

Vaatasin mõni päev tagasi ETV2 linnaruumidokkide kuu raames dokfilmi „Maailm jalge ees“ ja kirjutasin sellest esialgu koondpostituses, mida täiendan sedamööda, kuidas teemakuu jooksul filme vaatan. Et aga paljud blogilugejad neid täiendatavaid postitusi uuesti ei loe, otsustasin sellest dokist teha uue, eraldi postituse. Põhjus on lihtne: see dokk meeldis mulle väga ja ma tahaksin, et kõik need, kellele see võib huvitav olla, seda kindlasti näeksid. Praegu on selleks Jupiteris ja ETV2 järelvaatamises võimalus.

Eelteate kohaselt kulgeb see film koos peategelase Matt Greeniga mööda New Yorki. Matt on otsustanud läbi käia kõik New Yorgi tänavad – ühtekokku kõvasti üle 12 000 km. Ta ei oska seletada, miks ta seda teeb, kuid on selle nimel loobunud tööst, korterist ja varast. Avastused, mida ta linnas kõndides teeb, on talle parim tasu.

Eelteate põhjal tahtsin seda filmi kindlasti näha.  Ja see oli väga hea otsus!

„Maailm jalge ees" („The World Before Your Feet“, 2018, rež Jeremy Workman) on sõna otseses mõttes suurepärane film, lihtne, aga väga mõjuv. Minu jaoks igatahes, seejuures sai sellest mu viimase aja parim filmielamus.

Matt Green on kuue aastaga kõndinud New Yorgis ligi 12 000 km tänavatel, parkides ja randades. Ta on tähelepanelik vaatleja ja hea suhtleja. Tema New York on teistmoodi, kui oleme harjunud nägema.

Soovitan seda dokki kõigile neile, kellele meeldib uidata oma kodulinna või muude linnade tänavatel ja mõtestatult vaadata kõikjal ringi. Matt Green on ühtaegu nii turist oma linnas kui ka filosoof oma aruteludes.

Natuke on tutvustatud peategelase elu (37aastane endine insener, ööbinud oma uitamistel 50 eri paigas, põhiliselt sõprade juures või kassihoidjana, kulutab päevas 15 dollarit, uurib põhjalikult nähtud kohtade, ka pisiasjade ajalugu, kirjutab sellest oma blogis „I'm just Walkin'“, mille samuti üles otsisin ja mis süvenenud lugemist väärib).

Matt käib koolides lastele oma retkedest kõnelemas ja lapsed on väga innustunud kuulajad. Matti kõndimist ja vaatamisi võrreldakse teiste kõndijatega ja nende tähelepanekutega. Tal on kombeks nähtut pildistada ja pilte on tuhandeid. Mõned sajad neist on põnevatel teemadel (Z-täht juuksuriäride siltidel, traagilise 11. septembri mälestusmärgid ja tänavakunst, kalmistud, lilled...)

Niisugune film, mida kavatsen veel vähemasti korra vaadata.

ERRi pressiteatele lisatud foto autorina on nimetatud Michael Bermanit.
1400.

Caroline Bernard „Frida Kahlo ja elu värvid“

Caroline Bernard
„Frida Kahlo ja elu värvid“
Varraku ajaviiteromaan
Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke.
Kirjastus Varrak, 2021.

Romaan „Frida Kahlo ja elu värvid“ („Frida Kahlo und die Farben des Lebens“, 2019) on kirjutatud lähtudes Mehhiko kuulsa ja mõneti sensatsioonilise kunstniku Frida Kahlo eluloost, millesse kirjanik on suhtunud üsna omatahtsi. Ajaviiteromaanina võib seda raamatut pidada täitsa heaks.

Millegipärast jäi Frida mulle selles teoses kuidagi kaugvaates kirjeldatuks, domineerima hakkas hoopiski tema armastatud abikaasa, Mehhiko kuulsamaid kunstnikke Diego Rivera. Aga võib-olla on see mõnevõrra taotluslikki, sest Frida jäi elus paljudel juhtudel Diego varju. Oli see ju tuvi ja elevandi kooselu. Esimesena pandi ikka elevanti tähele. Pealegi oli see mees „Minotaurus, kes meelitab naised oma labürinti ja õgib siis ära.“

Frida Kahlo elu värvid on erksad. Iseloomult oli ta kange ja sageli ekstsentriline naine, kes ennast niisama lihtsalt ära õgida ei lasknud. Haigustest, õnnetustest ja vigastustest hoolimata suutis ta nii oma elus kui ka loominguga mõjule pääseda ja tihti ka ümbritsejaid ning vaatajaid šokeerida.

Raamatututvustus tagakaanelt

Romaani autor jälgib Frida käekäiku tähelepanelikult, hindab seda, kuidas ta raskustest hoolimata suutis ikka ja jälle taastuda ja tugevneda, kirjeldab seda, kuidas ta armus, armastas, armukadetses ja hingeliseltki armistus. Kirjeldab ka, kuidas sündisid Frida olulisemad maalid, kuidas ta oli kiindunud oma maasse, rahvasse ja rahvakunsti, kuidas ta oli oma vaimulaadi poolest revolutsionäär nii elus kui kunstis.

Kõik see on lugejale paeluv ka siis ja võib-olla eriti siis, kui ta enne selle armastusromaani lugemist Frida Kahlost ja Diego Riverast miskit ei tea. Nii et maailma ja kunsti mõistmise arendajana võib seda teost soovitada ning lugemisele lisaks tasub vähemasti interneti vahendusel selle eripärase kunstnikepaari loominguga ka tutvust teha.

Tõlge on ladus, kuid mitte pisivigadeta, millest märgatavaim oli “kopskorsett“ „kipskorseti“ asemel (lk 25).

Tuleb tunnistada, et Varraku ajaviiteromaani sarjas on aeg-ajalt päris tuumakaid raamatuid ilmunud.

Muide, kui mu tuttav seda raamatut nägi, küsis ta, miks kirjaniku nimi esikaanel nii suurelt on ja raamatu pealkiri nii väiksena. Vastasin, et ajaviiteromaanisarja üldkujundus on selline. Aga ma ise arvan ka, et nii raamatu müügile kui ka selle mõjule tulnuks kasuks pealkirja kirjutamine autori nimest suuremalt. Sest Frida Kahlo nimi peibutab ka meiemaist lugejat, Caroline Bernardi nimi, mis liiatigi on Tania Schlie vähekasutatav varjunimi, on aga veel või peaaegu tundmatu.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

PS Mõlema kunstniku pärisnimed on hirmuäratavalt pikad:
Magdalena Carmen Frida Kahlo y Calderón (6. juuli 1907 - 13. juuli 1954);
Diego María de la Concepción Juan Nepomuceno Estanislao de la Rivera y Barrientos Acosta y Rodríguez (8. detsember 1886 - 24. november 1957).

Viltuvedamistest

 Hiljuti tuli mu aadressile postisaadetise saabumise teade. Peaaegu, et oleksin selle ära visanud. Olen harjunud, et need teated on varem olnud valgele paberile trükitud ja ka teate tagakülg on valge. Nüüd on aga valge tagakülje asemel reklaam ja kui seda paberilehte pöörama ei hakka, siis võib juhtuda, et reklaam läheb sinna, kuhu reklaam enamasti läheb, kas vanapaberi kogumiskasti või tulehakatuseks. Võib-olla on see Omnivale väike mõttekoht?

Seekord läks siiski õnneks, keerasin paberil ka teatise külje ette ja minu üllatuseks sellenimelist isikut, nagu kirjas oli, meie korteris küll ei ela ega pole kunagi elanud. Arvatavasti oli teate saatja postkontoris saadetiselt aadressi valesti vaadanud. Aga pakisaaja jaoks oli paki hoiutähtajast juba mitu päeva möödunud.

Teatasin sellest Omniva info meiliaadressile ja sain esialgu vastuseks, et mulle vastatakse paari päeva jooksul, aga enne paari päeva möödumist tuli klienditoe konsultandilt uus vastus: „Täname Teid teavitamast. Tegemist on tõepoolest valesti sisestatud andmetega, võtame õige saajaga ühendust.“

Tore, et Omniva kiiresti reageeris. Mina usun küll, et kaugelt saabunud pakike nüüdseks õigel saajal käes on.

* * *
Täna vedas mul enesel viltu. Vaatasin, et üks Eesti kirjastus müüb oma veebipoes odavalt seda e-raamatut, mida olen hulk aega tahtnud osta. Mõtlesin, et teen ostu kiiresti ära, saan veel sel nädalavahetusel lugeda.

Algul läks kõik hästi, aga kui olin pangas arve tasunud ja pangalehelt tagasi kaupmehe juurde läksin, ei tulnud mulle seal ette mingisugust infot, et ost on õnnestunud ja e-raamatut saab alla laadida. Ei tulnud ka vastavat teavet ja laadimisvõimalust meilile.

Nüüdseks on sellest mitu tundi möödas. Pangas on kontolt raha maha võetud, aga mulle pole endiselt kippu ega kõppu tulnud. Võib-olla kogu see ostu- ja müügisüsteem millegipärast laupäeviti ei tööta? Aga siis võiks müüja kodulehel vastav teade olla. Võib-olla kirjutasin oma meiliaadressi valesti? Aga siis oleks ju ikkagi pidanud tulema ostuteade ja laadimisvõimalus tagasi kaupmehe juurde minnes?

Praeguse seisuga igatahes tundub, et kõige targem on oodata esmaspäevani, mil kõik on tööl ja ehk oskavad selgitusi anda ja asja lahendada. Oijah!

EDIT: 10. veebr. Asi lahendatud ja e-raamat käes. Oli tõesti minu enda viga, sest meiliaadressist oli üks punktikene puudu jäänud. Pean tulevikus hoolsam olema. Igatahes suur aitäh nii kirjastusele kui ka tema e-raamatute müügiteenuse pakkujale!

Lumivalgel rahu mäel

Paari päeva tagused fotod. Praeguseks on lund veel rohkem. Veebruari ilu ja võlu: valge vaikus.

"Milline rahu!
Taevas ja maa
seisavad sõnata.
Päikese lee
külma kollendust puistab mändide vahele."
/Hendrik Visnapuu/

Moblafotod, 2. veebr 2021.

Vaatamisi: linnaruumidokid, millest üks mulle väga meeldis

Täna kl 21.30 algab ETV2-s teemakuu, mille tähelepanu keskmes on linnaruum, teatas ERR pressiteates EALi liikmetele. Dokid tele-esilinastuvad ETV2-s veebruari teisipäevadel kell pool kümme õhtul.

Panen pakutava siia kirja ka oma blogi lugejate jaoks. Muljed (kaldkirjas) lisanduvad siis, kui filme vaatan.

Tänaõhtune teemakuu esimene dokk „Elutud elamispinnad“ uurib aina paisuvat globaalset kinnisvaraäri ning selle võitjaid ja kaotajaid. Võrrandi ühele poole jäävad raha, arendajad ja ärimehed, teisele poole aga inimesed, kel napib vahendeid selle ralliga kaasa minna.

„Elutud elamispinnad“ („Push“, Rootsi, 2019, rež Fredrik Gertten)  vaatleb ÜRO inimõiguste eriraportööri Leilani Farha tööd, mõjudes veidi ka isikupromona. Olulisemal kohal on siiski eluaseme ja inimõiguste probleemid kogu maailmas (näit Torontos, Valparaisos, Londonis, New Yorgis, Uppsalas, Milanos, Barcelonas jm). Eluase kallineb kiires tempos, palgad ei jõua sellele kuidagi järele; tugevneb suurarenduste surve inimeste lahkumiseks kodust, rohkeneb maa ülesostmine ja suureneb luksuskorterite ehitamine. Kortereid ei müüda neis elamiseks, vaid investeeringuks. Kahtlased põlengud, näiteks Grenfill Toweri tulekahju 2017. aasta juunis. Milton Friedmani majandusteooria kriitika. Keskpärane film, aga pani mõtlema.

Teisena on 9. veebruaril kavas dokk „Maailm jalge ees“, mis kulgeb koos selle peategelase Matt Greeniga mööda New Yorki. Matt on otsustanud läbi käia kõik New Yorgi tänavad – ühtekokku kõvasti üle 12 000 km. Ta ei oska seletada, miks ta seda teeb, kuid on selle nimel loobunud tööst, korterist ja varast. Avastused, mida ta linnas kõndides teeb, on talle parim tasu.

Eelteate põhjal otsustasin seda filmi kindlasti vaadata. Ja see oli väga hea otsus!

„Maailm jalge ees" („The World Before Your Feet“, 2018, rež Jeremy Workman) on sõna otseses mõttes suurepärane film. Minu jaoks kindlasti, seejuures sai sellest mu viimase aja parim filmielamus.

Kirjutasin sellest lihtsast, aga väga mõjuvast filmist eraldi blogipostituse.

Ei vaadanud kaht dokki. Üks neist („Miks me sõidame jalgrattaga?“) käsitleb Hollandi jalgrattakultuuri ning rattasõidu mõju linnaplaneerimisele ja -arengule, linnaelanikele ja ühiskonnale tervikuna. Teises („Kass Amsterdamis“) viib kass Abatutu vaataja retkele oma kodulinna tänavate varjatud soppidesse, kus kõrvuti inimestega kohtab ka metsikuid loomi. Pressiteade lubas naljakat ja kaasahaaravat elamust kogu perele.

Selles postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja sellele lisatud fotosid. „Maailm jalge ees“ foto autor on ERRi andmetel Michael Berman.