Onu Giljai

Lõppeva aasta üheks olulisemaks kirjandussündmuseks pean Vladimir Giljarovski kuulsaima teose „Moskva ja moskvalased“ ilmumist eesti keelde tõlgituna. See on suurepärasemaid olukirjelduste ehk, nagu varem tavatseti öelda, publitsistikaraamatuid vene kirjanduses, aga võib-olla ka kogu maailmas.

Giljarovskit (26. nov /8. dets/ 1855 - 1.okt 1935) soovitas mulle juba eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel lugemiseks hea sõber Noorte Hääle toimetusest, tollal kirjanikuna esimesi samme astuv Rein Põder, kelle üks lemmikraamatuid see oli.

Kuigi Giljarovski teoseid NLiidus pidevalt välja anti, oli neid raske kätte saada. Endale sain selle alles 1981. aastal ja sest saati on „Москва и москвичи“ (1926) mul riiulis käeulatuses. Olen seda tõeliselt nauditavat kirjapanekut korduvalt lugenud ja lapanud.

Eestikeelne väljaanne jääb minust tõenäoliselt lugemata (niihästi sellepärast, et raamat mul venekeelsena olemas on, kui ka mu kitsa eelarve tõttu) kuid neile, kes vene keelt ei mõista, soovitan „Moskvat ja moskvalasi“ küll. See ilmus kirjastuselt Tänapäev Veronika Einbergi tõlkes. Internetist nägin selle sisukorda ja panin tähele, et päris tervikuna pole Giljarovski „Moskvat ja moskvalasi“ eesti keelde tõlgitud – tegemist on valitud peatükkidega. Puudu oli näiteks Moskva Hiinalinna peatükk.

Mul olemasoleva venekeelse väljaande eessõnas ütleb tuntud vene kirjanik, andekas sõnameister Konstantin Paustovski, et Giljarovski oli ammendamatu energia ja ammendamatu headusega inimene. Ta ei olnud pelk vaatleja, talle meeldis sekkuda, kui võimalik, siis teha kõike oma kätega; ta oli omamoodi kärsitu ja tabamatu. Välimuselt oli ta Zaporožje vuntsilise kasaka moodi, keelepruugilt lopsakas ja mahlakas, ellusuhtumise poolest aga kohati lapselik. Kõik need omadused aitasid tal saada sõbraks Moskva all-ilmaga, mõista eluheidikute raskusi ja igakülgselt tundma õppida Moskva olemust ja elulaadi. Ta pajatab oma raamatus nii moskvalaste seostest ajalooga kui ka nende igapäevaolmest, ta naudib mõnikord rikkalikke söömaaegu, aga teinekord annab vaesele viimase leivaviilu.

Kirjastuse Tänapäev sisututvustusest: „... on unikaalne teos, milles jutustatakse meelelahutuslikus vormis 19. sajandi lõpu ja 20. alguse moskvalaste elust. Minevik rullub lugeja ees lahti kogu oma mitmekesisuses: hiilguses ja viletsuses, rõõmus ja mures. Tuntud tolleaegne olukirjanik Vladimir Giljarovski ei jäta tähelepanuta ühtegi Moskva elu külge. Siin on lärmakad peod ja vaiksed jalutuskäigud hämaratel bulvaritel, šikid kauplused ja räpased ohtlikud agulid, voorimehed ja esimesed trammid.“

Giljarovski jõudmine eesti keelde on väga kaua aega võtnud. Näiteks kirjutas Lilli Promet juba augustis 1965 Sirbis ja Vasaras (nr 32): „Tahaksin väga, et Giljarovski populaarsus ulatuks tagantjärele ka Eestisse ja et minu kompileeritud jutt temast suudaks äratada meie lugejas tahtmise tutvuda ise tema eluloo ja loominguga. Need toovad meie ette isiksuse, kelleta on mõeldamatu 19. s lõpu ja 20. s alguse Moskva, isiksuse, kelle Repin jäädvustas oma maalil kasakana, kes Türgi sultanile kirja kirjutab, ning kujur Andrejev oma Gogoli monumendi madalreljeefil Tarass Bulbana."

Täpsustuseks lisan, et Ilja Repini maalil „Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas“(1891) on Giljarovski järgi maalitud naerulagistav suurevuntsiline valge mütsi ja punase kuuega kasakas.

Ja veel Prometilt: „Elu põhjani tundmine tegi Giljarovskist Venemaa reporterite kuninga. Tema teosed on hämmastavalt koloriitsete inimeste elu- ja kannatuselood. Neis on tsaristliku Venemaa rikast toredust ja kerjuslikku vaesust, metsikust, halastamatust ja piiritut südameheadust, rumalust ja kavalust, süngust ja lõbusust.“

Moskvalased armastasid oma Giljarovskit. Nad kõik, nii sõbrad kui ka juhututtavad kutsusid teda onu Giljaiks (Дядя Гиляй) ja olid temaga kohtumiste üle alati rõõmsad. Talle anti meelsasti igasugust infot, sest teati, et ta aitab abivajajaid alati. Kui vaja, siis laenab raha või tutvustab tarvilike inimestega. Pealegi oskas ta inimestest niimoodi kirjutada, et need tundsid end kuulsatena. Onu Giljai Moskva ja moskvalaste lood said alguse juba 1873. a, mil ta esmakordselt sellesse suurlinna saabus.

Giljarovski raamatuid on palju, minul on neist veel loetud „Мои скитания. Люди театра“ ja lugemisjärjekorras „Москва газетная“.

Piltidel: Vladimir Giljarovski (foto Vikipediast); „Москва и москвичи“ 1981. a väljaande esikaas; postkaart Ilja Repini maaliga „Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas“(1891); „Moskva ja moskvalased“ eestikeelse väljaande esikaas.

https://kultuur.err.ee/1018813/linda-jarve-onu-giljai

Vaatamisi: Yayoi Kusama mummulised maailmad

TV2st saab veel mõnda aega järelvaadata dokfilmi, mida ma ei tahaks küll kuidagi oma blogi lugejatele soovitamata jätta. See film on „Kusama. Lõpmatus“ („Kusama: Infinity“: USA, 2018, režissöör Heather Lenz.
https://etv2.err.ee/1013376/kusama-lopmatus

Yayoi Kusama (sünd 22. märtsil 1929) on maailmakuulus jaapani kunstnik, kes oma sõnul alustas juba lapsena oma hallutsinatsioonide joonistamisega, enamasti olid need mummulised. Täpiline temaatika on talle läbi kogu elu väga omane.

Film sisaldabki hapra jaapanlanna kasvamist laialdast tähelepanu pälvinud kunstnikuks. Aeg-ajalt on teda maailma jaoks liiga omapäraseks peetud, seda suhtumist võimendab ka tema geniaalsusele sarnanev vaimuhaigus või vaimuhaigusele sarnanev geniaalsus. Tohutu töövõime ja enesekehtestamisvõitlus, seda isegi veel 90aastaselt.

Üle 60 aasta on teda peetud avangardistliku kunsti tippesindajaks, popkunsti ja minimalismi edasikandjaks, psühhedeelse kunsti olulisemaks meistriks. Kunstiga on ta tegelnud niihästi New Yorgis kui ka Jaapanis. Filmitutvustusest: „Meisterlikkusega, mis kompab pidevalt piire, on ta kõhklematult liikunud maalikunsti ja skulptuuri, kunsti ja disaini, ida ja lääne vahet.“

Kusamat on elus saatnud probleemid ja skandaalid, kuid see väike naine on uskumatult vastupidav. Tema omapärast kunsti sai mõni aasta tagasi näha ka näitusel Soomes.

Filmiplakat internetist.

Talvise pööripäeva tagasipilk 2019. aasta kirjatöödele

Selle blogi traditsioon nõuab talvisel pööripäeva paiku kokkuvõtte tegemist minu aasta jooksul ilmunud kirjatöödest, aga et mult ajakirjanduses ei ilmunud mitte kriimu ridagi, siis tuleb ka kokkuvõte lühike.

Mõni mu blogipostitus oleks ju teema ja kirjapaneku poolest ajalehe- või ajakirjakõlbulik, aga ma ei saatnud neid kuskile. Mammi-tüüpi heietada ajalehes ma ei taha, ka on mulle vastukarva ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera tasapidine muutumine verekoeraks. Aga ma ei välista mõnel järgmisel aastal taas lehte kirjutamist.

Toimetajana vaatasin aasta alguses uuesti üle Kristel Kaaberi 2012. aastal ilmunud e-raamatu „Iga teekond saab alguse südamest“, mille Rahva Raamatu kirjastus seejärel päris-raamatuna välja andis. Mul on hea meel, et Kristeli esikteos on lugejatelt palju kiita saanud. Tema kirglik Itaalia-armastus ning nõtkelt väljendusrikas ja tundeküllane kirjapanek on seda igati väärt.

Bloginud olen vähem kui eelmistel aastatel ning suure osa blogipostitustest moodustavad raamatumuljed. Mõned neist on kirjutatud koostöös kirjastustega, kes on mulle pakkunud tänuväärset võimalust ilmuva hulgast mind huvitavat lugemisvara valida. Nende raamatute kaanepildid on siin:

Koostöös Varrakuga olen tänavu tutvustanud kümmet raamatut. Neist kümnest meeldis mulle kõige rohkem Marc Hameri „Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses“. Küllap on meeldimise põhjus täiesti subjektiivne, sest see hästi tore raamat jõudis minuni just siis, kui niisugust lugemist ja sellist meeleolu vajasin.
Varraku raamatututvustused on siin.

Koostöös Postimehe kirjastusega (Post Factum) lugesin viit ülevaadet sarjast „EV 100“ ja muljetasin ka neist.
Raamatumuljed leiab siit.

Loodetavasti jätkub selline koostöö kirjastustega ka edaspidi. 

Järgmiseks aastaks ma konkreetseid loomelubadusi ei anna, kuigi on üsna kindel, et üht-teist ikka kirjutan ja/või toimetan.

Täpsuse huvides tuleb kirja panna ka see, et tänavu on talvine pööripäev 22. detsember, talv algab kl 6.19. Päike tõuseb kl 9.09 ja loojub 15.22.

Alberto Mussa „Qāfi mõistatus“

Alberto Mussa
„Qāfi mõistatus“
Sari „Moodne aeg“.
Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.
Kujundanud Maris Kaskmann.
Kirjastus Varrak, 2019.

Küllap on õigus erudiit Kalle Kasemaal, kes raamatuümbrisel sõnab: „Hämmastava elegantsiga on teoses põimitud elemente araabia folkloorist ning vana-aja luuletajate elulugudest. Teos meenutab kuulsa argentiinlase Borgese fantaasiaküllaseid mõtteuidanguid, samuti keskaegse müstiku ibn 'Arabi arutlusi ning on kohane esmaseks sissevaateks araablaste käitumis-, mõtte- ja luulemaailma.“

Neile, kes tavaliselt raamatute eessõnu ei loe, soovitaksin küll kindlasti lugeda autori eelhoiatust, milles ta selgitab raamatu ülesehitust ja annab üsna täpsed juhised, kuidas lugeda põhiloo peatükke ja vahepeatükkides antud parameetreid ning ekskursse. Selleta võib olla raskevõitu seda väga tihedat ja täpset teost mõista.

See on ilus raamat. Minu arvates väga õnnestunud kaanekujundus annab edasi ühtaegu olemist ja olematust, araablaste jaoks kõige tähtsamate – kaamelite – sarnasust luiteharjadega, mis omakorda võivad mõnes petlikus miraažis ükskõik millisteks soovkujutelmadeks muutuda ja nendena inimsaatusi mõjutada. Ilus on ka Alberto Mussa mõtte- ja väljenduslaadi täpsus, vanadest allikatest ja rahvapärimustest võrsunud teabe edasiandmine kõikvõimalike tähendussõnade, muinas- ja mõistujuttude kaudu.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Hästi huvitavad on kõikvõimalikud arvamused jäävusest ja olemisest kaduviku ja mitteolemiseni välja. Näiteks võib teosest leida inimese, „kes suutis järjepanu kasutada sõnu, et leida üks, mis oleks semantiliselt eelmisega sama ja millel oleks ainult üks tähendus.“ Võib leida ka arusaama, et kõige suuremaks tõendiks millegi olemasolust on see, et „tänapäeval ei leidu sellest ainsatki jälge, samuti pole ühtegi märki, ühtegi asitõendit et /see/ üldse kunagi olemas oli.“

„Sest Aladin teadis, et igast loost saab alguse uus ja sellest järgmine ja järgmine ja nii järgemööda kuni jõutakse uuesti esimese loo jutustamiseni ja kogu tegevus kordub lõpmatult. Tegelikult on olemasolevate lugude arv lõplik, kuid mitte ükski neist ei ole esimene ega viimane.“

Autor väidab, et on õppinud „klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, kuni Jeemeni väljasurnud raidkirjani välja. Samuti tudeerisin Lähis-Ida arheoloogiat, uurisin üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvusin beduiini etnograafiaga ja õppisin pähe pea kogu islamieelse luule.“ Kuid teose kirjutamiseni jõudnud ta alles siis, kui pühendus täheteadusele selles primitiivses vormis, nagu seda olid harrastanud kaldealased.

Ühe Brasiilia kirjaniku jaoks on need ehk mõnevõrra üllatuslikud teadmised, kuid Alberto Mussa perekonna juured asuvad osaliselt Lähis-Idas ja seetõttu on „Qāfi mõistatus“ ka lugu autori jõudmisest oma juurte juurde. Ühtlasi on märgata autori sügavaid teadmisi matemaatikast ja lingvistikast. Võib-olla on tema filigraanne täpsus sündmuste ja nähtuste kirjeldamisel just sulam nii araabia kalligraafilisest kujundlikkusest kui ka matemaatiku reaalsusele tuginemisest.

Olgu kuidas on, mina pean tunnistama, et see üsna õbluke raamat, veidi üle 170 lehekülje, on salakaval, sest selle läbilugenuna tunnen, et peaksin loetu juurde veel tagasi pöörduma, et märgata märkamatuks jäänud seoseid ja varjundeid ning saada veel suurema elamuse.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1019552/linda-jarve-araabia-maailm-jaavusest-kaduvikuni

Pilte koolimaja uuendamisest - 2.

Paar päeva tagasi võeti koolimaja renoveerimisala ümbert tara maha. Eilse päikeselise pühapäevaga oli hea maja ümbrust uudistada. Ehitajad, kes siin 18. jaanuarist alates ametis on olnud (vt mu blogipostitust „Pilte koolimaja uuendamisest - 1.“), on väga tublilt tööd teinud ja praegu näib kõrvaltvaatajale küll, et lubadus anda kool lastele üle jõuluajal saab täidetud. Koolihoone ümbrus on enam-vähem korrastatud, sees käivad veel viimistlus- ja paigaldustööd. Tulemus on üsna huvitav. Kool oleks justkui täiesti uus.

Koolimaja keskosa sai kaks korrust juurde. Tundmatuseni on uuenenud ka aula ja söökla osa. Alajaamamajakesel aga säilitati koolilaste ammune graffiti mereelust. Ümbrus on koristatud ja konteinerisse pandud ehituspraht ootab järgmisel päeval minemaviimist.

Sellel küljel oli varem koolimaja peasissekäik. Kui seda ei mäletaks, siis ei oskaks arvatagi.

Uus Tallinna Saksa Gümnaasiumi peasissekäik on niisugune:

Tundmatuseni on uuenenud vanade korvpalliplatside ala, õigupoolest neid enam polegi...

Pinnastikureljeef on muutunud, palju suuri kive ja liivakoormaid tuli enne minema vedada, kui keldriruumide aknad maapealseteks muutusid.

Minu moblafotod, 8. dets 2019.

EDIT: Uuendatud koolihoone avati pidulikult ja koolitöö selles algas 6. jaanuaril 2020.

„Elizabeth and her German Garden“

Eks ole ju praegusel rõskelt pimedal ajal tore mõtelda ennast õiterohkesse värvikirevasse ja lopsakasse aeda, kus päikeselaigud vahelduvad varjurikkamate kohtadega ja mis oleks kui pelgupaik maailma kõigi murede eest.

Just niisugusesse aeda viib Elizabeth von Arnimi esimene teos, romaan „Elizabeth and her German Garden“ (1898), mis praegu tundub ehk üsna pretensioonitu raamatuna, lihtsalt ühe daami, kolme lapse ema ja võimuka mehe abikaasa, suure aiakiindumuse kirjeldusena. Kuid omas ajas tekitas see kaunilt kirja pandud romaan rohket vastukaja, andes ühtlasi autorile alatiseks nime Elizabeth.

„All that was here, – peace, and happiness, and a reasonable life, – and yet it never struck me to come and live in it. Looking back I am astonished, and can in no way account for the tardiness of my discovery that here, in this far-away corner, was my kingdom of heaven.“

Naine, kes on oma aeda armunud. Kõikide muude lillede kõrval isegi võililledesse, mida paljud tänapäeval tüütuks umbrohuks peavad. Naine, kes tahaks oma aia eest ise hoolitseda, ise käsi mullaga määrida, kuid seda peetakse krahvinnale kohatuks. Naine, kes käib salaja külastamas oma kunagist koduaeda, lapsepõlveaeda, mille iga nurka ta tundis, kuid millest ta ilma jäi, sest vastavalt tollasele pärimisseadusele päris tolle lapsepõlvekodu meessoost sugulane.

„...even in a sad condition it is the dearest.“

Elizabeth von Arnim kirjeldab ka krahvinna kohustusi külaliste vastuvõtmisel. Mõned neist jäävad kauemaks ja siis pole peategelasest päevikupidajal aega aia jaoks. Nii jõuabki ta järeldusele, et külalised – eriti kaks kauemaks jäänud daami – on eriti armsad siis, kui nad end minekule sätivad, sest siis saab Elizabeth jälle aega aia jaoks.

Ehkki tegu on kirjaniku esimese raamatuga, lugesin mina seda alles kolmandana. Teistest olen kirjutanud nii:
„The Enchanted April“ – http://iltaka.blogspot.com/2019/08/the-enchanted-april.html
„In the Mountains“ – http://iltaka.blogspot.com/2019/11/in-mountains.html

Kõiki kolme romaani lugesin e-raamatuna Project Gutenbergist.
Kaanepilt internetist.

Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest? (Täiendatud)

Maja, kus ma elan, sai novembris 50aastaseks. Täpset siiakolimise kuupäeva ma ei mäleta, aga küllap on see mul kuskil kirjas. Mäletan, kuidas käisime 1969. aasta sügisel üheskoos vaatamas valmivat maja, mäletan, kuidas selle tulevastele elanikele jagati kätte korterivõtmed. Mäletan rõõmsat sissekolimist. Sestsaati olen juba 50 aastat olnud mustamäelane. Mõni ehk peab luuseriks, et nii kaua olen ühes kohas püsinud, aga mulle meeldib siin. Enne elasin Nõmmel, nii et kolmandiku oma elust olen olnud nõmmelane, kaks kolmandikku mustamäelane.

On väga küsitav, kas see maja peab vastu veel viiskümmend aastat. Mina küll kindlasti mitte, sest maailma vanima inimese tiitlile ma ilmselt ei pretendeeri.

Aga tõenäoliselt saab see maja järgmiseks viiekümneks aastaks või kauemaks endale uue naabri. Olen sellest kirjutanud siin (http://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html) ja ei ole oma seisukohta muutnud.

Eile tuli teade, et meie lähikonnas hakatakse detsembri alguses lammutama endise haldusjuhtide instituudi maja (ehitatud 1977), mille praegune peremees on PERH. Kavas on selle asemele järgmisel kevadel esialgu parkimisplats rajada ja seejärel millalgi algab uue psühhiaatriahaigla ehitamine. Lähedalasuvate elamute korteriühistuid hoiatati võimaliku müra ja vibratsiooni eest.

Aga...

Lammutatava hoone peasissekäigu kõrval on Mustamäe ilusamaid ja huvitavamaid suuremõõtmelisi kunstiteoseid – keraamik Leo Rohlini pannoo. 1979. a sai see väärika autasu, Kristjan Raua preemia. Aastate jooksul pole hoone vaheldunud omanikud selle eest eriti hoolt kandnud, kuid värvid on päris hästi säilinud. Praegu nimetatakse seda pannood lammutamisdokumendis amortiseerunuks.

Huvitav, milliseks kujuneb selle taiese saatus? Püüdsin eile teada saada, kas pannoo loojat on maja lammutamisest informeeritud, ja küsisin, mida pannooga tehakse. Vastust pole veel saanud.

Minu moblafotod, pannoo 30. nov 2019, lammutatav hoone 15. okt 2019.

EDIT: 3. detsember 2019. Professor Leo Rohlini tänasest vastusest jäi mulle mulje, et teda ei oldud hoone lammutamisest informeeritud. Pannoo saatusest kirjutab ta aga nii: "Paraku on selle töö saamislugu ja edasine saatus õnnetu. Kujundasin selle 1978 a. seinale, mis pidi olema kaitstud monoliitse varikatusega (näiteks analoogiliselt kino "Kosmos" omaga), kuid ilmselt kokkuhoiu tõttu jäi selline katus ehituse käigus tegemata (avastasime selle kevadel, mil hoone oli juba valmis ning valmis ka pannooplokid). Tehases valminud töö monteeriti siiski objektile, mingi ajutine kate oleks töö olemuse nullinud. Nii selle pealispind lagunes ajapikku. Seetõttu on töö sisuliselt hävinud, millega pean leppima. Muidugi on omalaadne hävingu käigus tekkinud faktuur (nagu seda näha Teie fotol - ise olen vältinud kohapeal käimist), mis siiski ei ole kooskõlas hoone olemusega. Kokkuvõttes tuleb olla fakti ees, et koos hoonega kaob ka see pannoo, mis oli konkreetselt mõeldud just sellele objektile ning on vaevalt kohandatav kuhugi mujale."

Kuidagi väga kurb on mõelda, et see töö täiesti kaob. Iseenesest oleks see ju ka ilus esisein samale kohale kavandatavale psühhiaatriakliinikule ja kindlasti annaks taiese pealispinda nüüdisaegsete vahenditega parandada. PERHi esialgsete ajakirjanduses ilmunud pressiteadete põhjal jäi vähemasti mulle küll alguses mulje, et hoonet maani ei lammutata, vaid renoveeritakse või tehakse ümberehitus. Nüüd siis maani maha...

EDIT: 4. dets 2019. Lootuskiir siiski paistab. Sain muinsuskaitseametist teate, milles muu hulgas öeldakse, et nüüd tegeldakse aktiivselt selle pannooga ja loodetakse leida parima lahenduse sellele.
Kui see aset leiab, jätkan teemat ka blogis.

EDIT: 5. veebr 2020. Teema jätkub blogipostituses "Lammutamine on jõudmas pannooni"
https://iltaka.blogspot.com/2020/02/lammutamine-on-joudmas-pannooni.html

„Аргонавт" – „Argonaut“

Andrei Ivanovi romaanis „Аргонавт“ (2015)  on minu meelest imeliselt täpne ja paljuütlev kujund: „võõraste elude päikesejänkud“ – „Солнечные зайчики чужих жизней“.

Teiste elud mõjuvad meile oma päikesejänkude, oma peegelduste kaudu, samamoodi mõjume meie teistele. Päikesejänkud hüplevad, tekitavad kiusatust neid püüda. Silma sattudes võivad nad pimestada. Mida kõike veel…

Ivanov ise ütleb „Argonaudis“, et kogu maailmakirjanduse kauneim sümbol on Don Quijote'i võitlus tuuleveskitega: „Бросался на мельницы, как Дон Кихот. Символ, самый прекрасный во всей мировой литературе. Ехал бороться со спрутом, левиафаном, колесом рабства, а оказалось – мельницы, все те же мельницы, на которых мелют человеческие кости, медленно, неумолимо, обращая усилия и страсти в муку…“

Tuuleveskitega võitlevad ka tema tegelased. „Argonaudis“ on veel rohkelt viiteid kirjandusele ja muusikale. Enamasti räägivad kriitikud selle raamatu puhul Joyce'i ja Nabokovi mõjust (seda pole eitanud ka kirjanik ise), samuti olevat neiuohtu peategelase Aelita nimi otsene vihje Lolitale. Nii Joyce'i kui ka Nabokovit olen lugenud põgusalt. Minu jaoks ei seostunud „Argonaut“ Nabokoviga, vaid hakkas just tänu Aelitale kõlama teistmoodi: tema nimi seostus mulle ühe mu lapsepõlvelemmiku, Aleksei Tolstoi ulmejutuga „Aeliita“ ja lõpmatu unistusega kauguste ja armastuse järele. Usun küll, et selle seose tõttu mõjus „Argonaut“ mulle  igatsus- ja armastusromaanina. Kuid mitte ainult...

Omamoodi huvitavat vaadet pakub „Argonaut“ Tallinna venelaste arusaamade ja otsingute kohta. Nende kohta, kes ei oska oma elu mõtestada ilma Eestita, kus on nende kodu. Nad küll kipuvad mujale, kuid pöörduvad sageli tagasi. Neile tundub, et kusagil mujal on parem ja nad otsivad seda paremat, kuid kas leiavad, seda võib ainult oletada. Nende mälestused – meie kõigi mälestused – on nagu üksteisele kuhjunud slaidide kihid. Pole olemas mingit üldist mälu, vaid iga slaid mõjub sellest kuhjast välja tõmmatuna omamoodi, arutleb Ivanov. Mõni toob meelde meenutuse mingist hetkest, lõhnast, puudutusest, naeratusest, tundetoonist, mõni teine midagi muud, aga ikka sellest teistelt peegelduvast ja teistele peegelduvast elu päikesejänkust.

„Argonaut“ on kirjutatud varem kui Andrei Ivanovi seni viimane romaan „Isevärki kalmistu asukad“. Mina lugesin „Argonauti“ pärast „kalmistuasukaid“ ja seetõttu oli mul kerge märgata nende kahe teose kokkupuuteid nende kohati kakofooniliste häälte hulgas, mis raamatuis kajavad. Nii oli näiteks kergem aru saada „Argonaudi“ ühe peategelase Pariisist tulnud isast, neist mõjuritest ja teguritest, mis tema viltukiskunud saatust suunasid, ja seeläbi mõistsin ka poega paremini. Küllap polegi lugemisjärjekord oluline, sest Ivanovi teostest nähtub, et kõik maailmas, ükskõik, kus me ka ei elaks, kuhu ei rändaks, kus ei peatuks, on omavahel seoses. On lõputu argonautlus, otsing, mille tulemuseks võib olla niihästi oma elu kuldvillaku leidmine kui ka lohutamatu pettumus ja üksildus.

„Argonaut“ on tõlgitud eesti keelde (Varrak, 2016) ja siinseid ridu kirja pannes märkasin, et see on kirjastuses praegu müügil vaid 2 euro eest. Mina lugesin „Argonauti“ vene keeles ja olin samuti kui „kalmistuasukaid“ lugedes vaimustuses autori keelekasutusest.

Siinne kaanefoto on Moskva kirjastuse „Эксмо“ 2018. aasta väljaande oma.

Vaata ka: „Обитатели потешного кладбища“ – „Isevärki kalmistu asukad“
http://iltaka.blogspot.com/2019/09/blog-post.html

1300.

Kirjaread kursuseraamatusse

Sügisel kolm aastat tagasi palusid mu endised kursusekaaslased Tartu Ülikoolist, et kirjutaksin kavandatavasse kursuseraamatusse oma meenutustest (ülikoolis õppisin aastatel 1965—1971). Mul oli sel ajal kiirem periood, sest kirjutasin parasjagu oma raamatut „Nooruse lugu“, ja ma haakusin selle palvega kuidagi vaevaliselt. Ilmselt ei vastanud mu meenutused kuigivõrd elulookirjelduslikele kaanonitele. Saanud teada, et esialgu raamatuna kavandatud väljaande asemel pidi kursuseraamat pandama internetti (või ilmuma e-raamatuna – ei teagi täpselt), panin oma teksti palju viiteid ja linke varem kirjutatule, et hõlbustada nende leidmist. Sest oma kursusekaaslastest olen varem kirjutanud päris palju.

See tekst valmis 2017. aasta varakevadel ja täiendanud olen seda märtsis 2018. Nüüd on aeg edasi läinud, kursuseraamatust pole enam kippu ega kõppu, ja seetõttu panen toona kirjutatu ilma muutusteta oma blogisse. Siin on see vähemasti mulle endale käepärast.

KIRJARIDADEST

Esialgu tundus ettepanek kirjutada kursuseraamatusse mulle ahvatlevana, aga mida rohkem sellesse süvenesin, seda keerulisemaks asi muutus. Otsisin üles kaks vana kulunud kaantega kaustikut. Ühte, hallikaanelisse, on kleebitud mu esimesed kirjutised, mis ilmusid lapsepõlves Sädemes ja veidi hiljem tudengina nii ülikoolilehes kui ka mujal. Teine, sinisekaaneline, oli mu esimeste ülikooliaastate päevik – üsna detailne, kuupäevadega dateeritud ülevaade toimunust, kuid eelkõige neist tundmustest ja mõtisklustest, mis tollal minus valdavad olid.

Vanadesse kirjaridadesse süvenedes taipasin, et millalgi pikal eluteel olen sellest kunagisest tütarlapsest, kes need ülikooli esimeste aastate mälestused kirja pani, tohutult kaugenenud. Teiseks muutunud, aga kas ka paremaks, seda ei tea. Olnut nüüd kaugvaatena taas kirja panna pole õigupoolest tahtmist, ka ei tahaks ma, nagu igasugustel endiste õpingukaaslaste kokkusaamistel tavaks, esineda aruandega, kuidas mul elus läinud on, mida olen saavutanud või saavutamata jätnud, kellega end ümbritsenud või ümbritsemata jätnud, kuhu, kui üldse kusagile, jõudnud.

Foto on pärit ühelt meie esimese kursuse luuleõhtult
(Urve, Mart, Tõnu, Vaike, Linda).
Pildistajat ma ei mäleta.
Esimest korda ilmus see Elukirjas juulis 2006.

Kursus näib mulle tagasivaates üsna juhusliku kaaslusena. Lihtsalt sünniaasta, koolilõpp ja järgnenud sisseastumiseksamid tõid meid kokku, aga me kõik olime erinevad. Mõnel viivul, nagu siis, kui esimese kursuse sügisel poole kursusega Järvesalu kolhoosis olles oma peatuspaigas Käo talus videvikku pidasime ja maailma asjadest kõnelesime ning kursuse esimestel luuleõhtutel, võis ehk kokku- ja ühtesulamist tunnetada, aga muidu olime minu meelest kõik üsna isepäised olevused. Igaühel oma suundumused ja soovid, mis meist algul, enne kitsamale erialale spetsialiseerumist ehk konkurendidki tegid.

Ei, ma ei saa öelda, et just kursus oleks mind suuresti mõjutanud. Oli päris häid sõpru, oli neid, kellega vaid põgusalt tutvusime. Pärast erialadeks jagunemist läksid teed üsna harali laiali, igaüks tegutses omasoodu – elas, armus, õppis, seikles, süvenes; me nautisime erinevaid asju ja suhtlesime erinevate sõpradega.

Suhtlemist ehk õpetaski ülikool kõige enam, kui loobuda siinkohal õppeainete, -jõudude ja -plaanide tänulikust kirjeldamisest. Suhtlemist omavahel ja õppejõududega. Suhtlemist ülikoolis ja väljaspool seda. Suhtlemist nendega, kes meile vaba aja kaaslasteks olid või kellega ühised huvid köitsid. Suhtlemist nendegagi, kes meile ei sobinud. Aga need suhtlemiseõpingud oli siiski peaaegu tabamatud, ebateadlikud, suunamata. Hilisemas elus, kui tuli oma töökaaslastega lävida, oli neist ometigi kasu, ehkki ka siis tuli katse-eksituse-meetodit rakendada.

Üldse ei olnud ülikooliaegsest suhtlemiskogemusest kasu siis, kui tuli teisi juhtima hakata. Juhtimist ei olnud me ju õppinud. Võib-olla oli see nendega, kes pedagoogipraktika olid läbinud, teistmoodi – nemad oskasid vähemasti klassis korda luua. Aga mina ei tahtnud õpetajaks. Oleksin selle tahtmatuse tõttu ka pärast üsna hästi tehtud sisseastumiseksameid peaaegu et ülikooli vastu võtmata jäänud. Õpetajapraktikast jäin puutumata ja ma ei olnud õppinud ennast teiste silmis maksma panema. Nii olid mu esimesed juhikogemused üsna valusad.

Õppisin eriplaani alusel lisaks ajakirjandusele sotsioloogiat ja sotsiaalpsühholoogiat. Sotsioloogina ei ole ma siiski päevagi töötanud, kuigi neist õpingutest on elus palju kasu olnud. Nii nagu ülikooli minnes soovinud olin, sai minust ajakirjanik ja seda kogu mu tööeluks: Noorte Hääl 1971—1980; Rahva Hääl 1980—1984; ajakiri Noorus /peatoimetaja/ 1984—1994; Õhtuleht 1994—1999; Õpetajate Leht 1999—2006. Minu artikleid on ilmunud ka paljudes teistes väljaannetes. Kokku olen ajakirjanikuleiba maitsnud üle 40 aasta. Enam iga päev tööl ei käi, aga kirjatööd teen mõnikord ikka (kirjutan ajakirjandusväljaannetesse, kogumikesse ja blogidesse, toimetan...).

Olen oma ülikooliaastaid ja -kaaslasi mitmel korral varem meenutanud, seegi on põhjus, miks seekord kidakeelseks jään ja panen siia lihtsalt mõned viited. Tsitaate lisama ei hakka, sest iga kirjutis on omamoodi tervik, kust midagi eraldi välja rebida ei tahaks.

Oma ajakirjanikuaastatest olen kirjutanud ajakirjanike mälestuskogumikus „Kuidas vaatad, nõnda näed. Eesti ajakirjanike elulood III“ pealkirja all „Minu aastad on minu rikkus“, lk 446—464, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009.

Erilisi õppejõude oli meil palju, kõige kõigemana on meeles muidugi Juhan Peegel. Kogumikus „Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist“ on avaldatud ka minu tekst „Ääremärkused Õpetajast ja õpinguaastatest“, lk 62—66, Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2012.

Oma raamatus „Nooruse lugu“ (kirjastus Petrone Print, 2017) meenutan kümmet tööaastat ajakirja Noorus peatoimetajana ja ajakirja ajalugu selle tekkest kuni ilmumise lõpuni. Mõnevõrra käsitlesin sellega seoses oma  õpiaastaid ülikoolis. (Osaliselt kasutasin ka juba eespool nimetatud teksti ajakirjanike elulugude raamatust.)

Nüüd mõned lood, mis olen kirjutanud kursusekaaslastest.

„Toivo Aare armastab naisi, autosid ja ajakirjandust“ – see ühe ajalehekülje pikkune intervjuu ilmus  Õhtulehes 17. veebruaril 1995. Ma ei tea, kas see ka internetis lugeda on, aga vanade Õhtulehtede kaustu peaks raamatukogudes veel leiduma.

12. novembril 1999 ilmus Õpetajate Lehes artikkel „Andrus Saar teab, mida ühiskond mõtleb“. See on lisaks tollele lehenumbrile mu isikulugude kogumikus „Eestimaa ilu“ lk 19—23 (kirjastus Kentaur, 2008) ja pärast Andruse surma panin selle koos väikese sissejuhatusega ka oma blogisse Kruusatee aadressil: https://iltaka.blogspot.com/2015/05/andrus-kursusekaaslane.html

2008. aasta mais aga kirjutasin blogis Urve Bruni mälestuseks meenutusekillu „Vaid vaikne tuuleõhk“: https://iltaka.blogspot.com/2008/05/vaid-vaikne-tuulehk.html

12. septembril 2003 ilmus Õpetajate Lehes mu lugu „Klassikalist kultuuri tundmata jääme Euroopa vaimsesse vaesterajooni“, milles kirjutasin Anne Lille (Laansoo) elust ja tööst TÜ klassikalise filoloogia õppetooli professorina. Ka see lugu on mu raamatus „Eestimaa ilu“, lk 165—174.

Mart Siimannist olen kirjutanud mitu korda ja mitmes väljaandes. Siin viitan 2006. a juulis ajakirjas Elukiri ilmunud loole „Mart Siimann otsib elus väärtusi“, mis on samuti mu raamatus „Eestimaa ilu“, lk 265—271. Veidi varem, 15. aprillil 2006 arutlesime Õpetajate Lehes Mardiga tema spordilembuse ja Eesti Olümpiakomitee presidendi töö üle. Selle arutelu pealkiri oli „Juhtimine on mõtlemisülesannete lahendamine“. Mart pani osa neist kirjutistest ka oma raamatusse „Subjektiivselt“, 2012.

(Nii Õpetajate Lehe kui ka Elukirja lugude puhul ei saa ma panna veebilinki, kuid Õpetajate Leht peaks olema Digaris, Elukirja varasemate aastate arhiiv on aga minu teada läinud internetist kuhugi teadmata suunas jalutama.)

Võib-olla pakuvad kellelegi huvi ka mu meenutused Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevast, kus 1966. a suvel olin Muhu rühmas. Meie kursuselt olid seal tol suvel ka Leili Padevest ja Ellen Poolma. 1967. a suvel olin Kabli rühmas, Leili oli siis Tori rühmas.  Minu mälestused „Eesti esimesed üliõpilasmalevasuved“ ilmusid Maalehes 26. juulil 2007, lk. 26—27.

Üht-teist ülikooliaastate kohta leiab mu blogist Kruusatee (https://iltaka.blogspot.com), mida olen pidanud üle kümne aasta. Näiteks meenutasin selles 2012. a ülikooli peahoone põlemist meie esimese kursuse talvel: https://iltaka.blogspot.com/2012/02/uks-valus-malestus.html  Olen kirjutanud ka ülikooli kohvikust jms.

© Linda Järve

OOZ – ühe sügispäeva faunat ja floorat

Olen iseendale võlgu blogimise ühest nüüd juba ligi kahe nädala tagusest uitamisest. Saagu see viimane oktoobrivõlg siinkohal ära õiendatud.

Sügisene õhtupoolik Tallinna loomaaias. Niisugune veidi karge, ehe ja ere. Puudel viipavad tuules viimased leheräbalad.

Loomad on kes kuidas, mõned oma pidevas liikumises, teised jällegi stoilises rahus. Nad justkui aimaksid, et ühes looduse muudatustega hakkab ka külastajaid vähemaks jääma, ja tulevad ennast päris meelsasti näitama või siinseid uitajaid vaatama.

Aga mis siin ikka pikalt pajatada. Kes soovib, vaatab pilte. (Paremini näeb neid siis, kui fotole klõpsata.) Keda pikk pildirida tüütab, võib ju alati endale mõne teise, meeldivama tegevuse leida.

Seda lisan ka, et avapilt pole tagurpidi keeratud: õiget ZOO'd ei saanud pildistada lihtsalt selle ette istutatud põõsarivi pärast.

Moblafotod, 24. okt 2019.

Paar pilti hingedepäevaks.

Surnuaias käisin mõni aeg enne hingedepäeva. Ilus oli, kuigi väga niiske, ometigi esimene kuivem ja tuulevaiksem päev pärast vihma- ja lehesadu. Kallite kalmud said talvekorda, lehti tuli neilt riisuda kottide kaupa. Sama mõttega oli kalmistule tulnud palju inimesi, kuigi oli argipäev.

Hingedepäevaga sobivatele piltidele jäi sedapuhku Rahumäe kalmistu see osa, mida Tuletõrjeühingu kalmistuks kutsutakse. Siia on maetud üle 200 tuletõrjuja ja tuletõrjeveterani. 1927. aastal avatud kalmistule kujundas arhitekt Karl Lüüs 1935. aastal ligi 4 m kõrguse punasest graniidist mälestussamba, mille teostamist ta ise juhtis.

Mälestussammas avati pidulikult 13. juulil 1937. Päike segas sellest selgema foto saamist, aga igatahes on tegemist väärika sambaga väärikatele meestele, kes tegutsesid Jumala auks ligimese kaitseks, nagu ütleb kiri kalmistu peaväraval.

Tuletõrjujate puhkepaiga piirdepostid ja peavärav on kellegi hoolitsevate käte abil valeva värvikatte saanud.

Moblafotod, 28. okt 2019.

„In the Mountains“

Elizabeth von Arnimi romaan „In the Mountains“ on kirjutatud 1920. aastal ja selle tegevus hargneb täpselt 100 aastat tagasi juulist novembrini. Nagu von Arnimil juba esimesest romaanist alates sagedaseks kombeks oli, on ka see kirjutatud peategelase päevikuna. 1914. aastal, Esimese maailmasõja eel oma mägimajas Šveitsis nii rõõmsalt koos sõpradega aega veetnud inglanna on viis aastat hiljem mägedesse tagasi pöördunud, et südamelähedases paigas toibuda sõjaahistusest ja sõprade ning lähedaste kaotusest.

Tinglikult võiks selle romaani kolmeks jagada. Esimeses kolmandikus, mis mulle kõige rohkem meeldis oma mõtiskleva olemuse tõttu, on peategelane läbielatust masendunud ja nukker. Ta harjub tasapisi eluga mägimajas, suheldes ainult oma majapidaja ning tolle abikaasaga.

„The war passed over me, as it did over everybody, like some awful cyclone, flattening out hope and fruitfulness, leaving blood and ruins behind it. /- - -/ The world is very horrible still, but nothing can ever be so horrible as killing.“

Kõik on teisiti kui enne sõda: mägimajas pole enam kunagisi sõpru, kellest on jäänud ainult mälestused. Ka looduse ilu hakkab inglanna oma vabatahtlikus paguluses taas märkama aeglaselt ja tasapisi. Seda virgumist kirjeldab von Arnim nii, et see mind lugedes haaras. Samuti oli huvitav jälgida inglanna arusaamu elust ning tema suurt kiindumust kirjandusse ja mälestusi sõjaeelsetest kohtumistest ning kirjavahetustest kirjanikega. Näiteks Henry Jamesiga, keda meie tunneme Varamu sarjas ilmunud „Daami portree“ kaudu.

Teises kolmandikus kirjeldab von Arnim ootamatult mägimaja juurde sattunud kaht naist mustas, kes, oh üllatust, on samuti inglannad ja kellega romaani peategelane peab kohustuseks suhtlema hakata. Šveitsi Alpid näikse olevat olnud möödunud sajandi alguse inglannade meelispaik, sest kuidas muidu juba ainuüksi ühe mägimaja juurde neid koguni kolm kokku juhtub. See selleks, aga igatahes palub peategelane ootamatud võõrad enda juurde elama.

„Every day we do exactly the same things: breakfast, read aloud; lunch, read aloud; tea, go for a walk; supper, read aloud; exhaustion; bed. How quick and short it is to write down, and how endless to live.“

Romaani algusosas nii hästi kirjeldatud kaunite mägede tervendavalt mõjult suundub rõhuasetus nüüd omavaheliste suhete raskele ja ebamugavale kujunemisele, mida mägimaja perenaine oma päevikus ikka endise soravusega ja kohati üsnagi skeptilis-sarkastiliselt kirjeldab.

„I want to see somebody who doesn't knit.“

Ehkki naised talle kummalistena tunduvad, hakkab ta nendega tasapisi harjuma ja tahaks nende kohta rohkem teada. See teadasaamine on aga mõnevõrra raskendatud.

Lõpukolmandikus on mägimajas üks inimene veel juures. Lõpplahendus on ajastule omaselt veidi naiivsevõitu, aga kõigile asjaosalistele üpris soodne. Lugeda oli seda kolmandikku kõige igavam, kuid ega see romaani ka halvemaks teinud. Eriliselt hindan siiski von Arnimi oskust kirjeldada loodust ja selle mõju inimeste hingedele.

„The sun dropped behind the mountains along to the west, and out went the light; with a flick; in an instant. And the crocuses, left standing in their drab field, looked like so many blown-out candles.“

Aeg-ajalt pöördub peategelane päevikus oma tuleviku-mina poole, kujutledes, kuidas ta vana naisena oma päevikut loeb. Need lõigud on hästi südamlikud.

„She will be so very comfortable herself, so done with everything, so entirely an impartial looker-on, that the rebellions and contortions and woes of the creature who used to be herself will only make her laugh. She will be blithe in her security. Besides, she will know the sequel, she will know what came next, and will see, I daresay, how vain the expense of trouble and emotions was. So that naturally she will laugh. 'You silly little thing!' I can imagine her exclaiming, 'If only you had known how it all wasn't going to matter!' And she will laugh very heartily; for I am sure she will be a gay old lady.“

Varem olen selles blogis kirjutanud Elizabeth von Arnimist ja tema romaanist „The Enchanted April“. Vt: http://iltaka.blogspot.com/2019/08/the-enchanted-april.html

Mõlemat romaani lugesin e-raamatuna Project Gutenbergist.

„In the Mountains“ on ilmunud paljudes väljaannetes ja erineva kujundusega; kaanepilte on internetis palju, ka siinsed kaks.

Tunnel 2.

Nende moblafotodega jätkan sealt, kus eelmine postitus pooleli jäi. Torutunnel paigaldati Ehitajate tee alla, seejärel tegeldi tunneli viimistlemisega, treppide ja kaldteede rajamisega, juurdepääsuteede ja ümbruse korrastamisega. Pildid alates 16. augustist kuni 22. oktoobrini.

Tunneli kaudu on plaanis Sütiste parkmetsa terviserada ühendada Glehni pargi ja Harku metsa radadega. Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala terviserajad kavatsetakse päris valmis saada 2022. aastaks, võib-olla varemgi. Kavas on rajada koostöös RMK-ga ka looduse õpperajad ning renoveerida Sütiste parkmetsa suur kivitrepp, mis praegu on lagunemas.

Nn suusatunneli projektdokumentatsiooni koostas SA Eesti Terviserajad tellimusel Teedeprojekt OÜ. Ehitas YIT Eesti AS. Ehitustööde lepinguline maksumus oli 533 000 eurot.

Vaata ka:  http://iltaka.blogspot.com/2019/10/tunnel-1.html