Lugu hälbinud raketist

Eilne teade sellest, et Hispaania õhuturbe hävitaja tulistas Otepää lähistel kogemata välja lahingraketi ning kaitsevägi on käivitanud otsinguoperatsiooni, tekitas kõiksugustes teavet väljastavates asutustes ja organisatsioonides paraja kaose. Küll ei klapi aeg, küll ei suudeta tuvastada raketi võimalikku asukohta ega seda, kas rakett plahvatas või ei plahvatanud. Paljudele on seoses selle ebameeldiva vahejuhtumiga meelde tulnud varasemad rakettidega juhtunud õnnetused, millest online-väljaannete kommentaarides kirjutatakse.

Panen siia selle intsidendiga sobiva katkendi oma aasta tagasi, augustis 2017, ilmunud raamatust „Nooruse lugu“. Jutt on  sellest, kuidas ajakirjas Noorus üks lugu avaldamata jäi. Mõeldud oli see lugu Nooruses läbi 1985. aasta ilmunud rubriiki „Rahust nooremad“, mis pidi tähistama sõjavõidu 40. aastapäeva.

„Keerulisemaks kujunes tsensorisaaga seoses Harri Kingo kirjutisega. Kingo kirjutas enda läbielatud seigast väeõppustel Taga-Kaukaasias, kus üks mürsk ootamatult oma teekonnalt kõrvale hälbis ja ohtlikul kombel plahvatas. Lausele „Eksitust ei olnud, oli vaid juhus…“ vedas tsensor alla jämeda joone ja käskis selle välja võtta. Nõukogude armees ei tohtinud ju olla eksitusi ega juhuseid. Hälbimisi samuti.

Lubamatu oli, et kirja oli pandud juhtunu toimumise aeg ja geograafiline piirkond. Sellest võinuks järeldada, et kirjapanekuajast kümmekond aastat varem oli Taga-Kaukaasias olnud sõjaväeosa, kus toimus õppusi ja esines juhuseid. Nii tuli sõna „mälestus“ tsensori nõudel asendada sõnaga „kujutlus“ ja Taga-Kaukaasiat ei tohtinud ka nimetada.

Trükikoja tsensor – kohaliku Glavliti esindaja igapäevatöös – pidas siiski vajalikuks ka pärast nende paranduste tegemist kirjatükki tõlkida ja Balti sõjaväeringkonna tsensoriga kooskõlastada. See omakorda saatis loo kooskõlastuse saamiseks Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna ametivennale. Kuhu ja kellele see sealt edasi rändas, ei õnnestunud mul tuvastada, aga laotud lugu saigi Glavlitilt ja juba ka asjasse segatud EKP KK propagandaosakonnalt ilmumiskeelu.

Niisugust absurdsust oli nii Harri Kingol kui tema teksti toimetanud Rimmelil raske mõista. Kingo minu teada katkestas Noorusega tükiks ajaks igasugused sidemed, nii et tundsin end tema ees kaua aega süüdi, kuigi minust selle otsuse tegemise juures midagi ei olenenud.“

* * *
Minu raamatus „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017) on juttu populaarsest ja legendaarsest ajakirjast Noorus, aga ka meie noormeeste elust Nõukogude armee kohustuslikus ajateenistuses, Glavliti ehk tsensoriga seotud vahejuhtumitest, mitmesugustest noorte elu- ja kultuurisündmustest, kunagise komsomoliajakirja ümberkujunemisest eesti keele ja meele eest seisvaks ajakirjaks, murranguaastatest Eesti ajaloos seoses taasiseseisvumisega ja veel paljust muust meie ajaloo ja kultuuriga seonduvast.

„Nooruse loo“ kohta saad rohkem teavet siinse blogi sellelt leheküljelt, kus on kirjas ka raamatu sisukord, lugejate arvamused, raamatus leiduvate isikunimede loend ja müügi ning laenutusega seonduv.