Tänu ühest blogist leitud viitele sattusin YouTube'ist vaatama täispikkuses filmi, mis mul veel nägemata oli, kuigi eelmisel aastal olnuks selleks võimalus ka Tallinnas:
"Как я провел этим летом" / "How I Ended This Summer", Venemaa 2010. Rež. Aleksei Popogrebski, osades Grigori Dobrõgin ja Sergei Puskepalis.
Jäin väga rahule. Arktikaga seonduvad paljud head raamatud ja filmid. Kaug-Põhjas toimuv pakub karme, kuid kirkaid elamusi. Kirkaid elamusi pakub ka see film, mille kaks tegelast suudavad pinget luua ja ülal hoida rohkem kui kahe tunni jooksul.
See olevat paljude arvates mullustest Venemaal tehtud filmidest parim, ka rahvusvaheliselt on saanud tõhusa tunnustuse nii Berlinalel kui muudel filmivõistlustel.
Retsensendid on filmi nimetanud vägevaks eetiliseks uurimuseks, vana ja uue kooli meeste vastanduseks, allegooriaks Vene elust, Tarkovski "Stalkeri" ja "Solarise" sarnaseks jne. Aga ka kõiki neid suuri kõlavaid sõnu teadmata on see film, mis vaatajat haarab, tõmbab endasse ja enam lahti ei lase, ka pärast lõppu mitte.
Karm ja napp, kaunis ja romantiline, tõde ja vale, kohusetunne ja minnalaskmine, inimene ja loodus - niisuguseid sõnapaare võiks selle filmi iseloomustamiseks palju moodustada ja need kõik kehtiksid täies ulatuses. Ja veel on see film järjest suuremaks paisuvast hirmust, mis sunnib tegema järjest mõttetumaid ja valusamaid tegusid. Või manitseb: "Ära valeta. Ära karda. Ära jookse."
Kas keerulistes oludes rutiinset tööd tegevatest meestest võiksid saada sõbrad või kujunevad neist vaenlased? Kas on üldse võimalik kogu mitmetahulist sündmustikku ja peategelaste vaimset vastasseisu mingi ammendava lühikirjeldusega kokku võtta? Kahtlen selles. Karmile lõpetatusele vaatamata jääb vaataja jaoks nii palju lahtiseid otsi, mis edasi mõtlema panevad.
Ma ei hakka siin ümber jutustama tegevuskäiku, panen vaid tollesama viite, mis mind ärgitas seda filmi vaatama. Neile, kes vene keelt ei mõista, on all ingliskeelsed subtiitrid. Kui kauaks see YouTube'is täispikkuses vaadata jääb, pole teada.
oli tõesti hea, aitäh!
ReplyDelete