Otsisin hiljuti internetist andmestikku Cannes'is tänavu üliedukalt linastunud filmi "The Tree of Life" kohta, millest oma blogis mõni aeg tagasi väga hästi kirjutas USA tuntud filmikriitik Roger Ebert. Neil otsingutel sattusin eelmisel aastal Cannes'is festivali lõpetamisel näidatud Austraalia-Prantsuse ühistöö peale, mille pealkirjaks lihtsalt "The Tree" (Puu) oli, ja vaatasin selle nüüd ära.
Mees sureb ootamatult autoroolis ja auto sõidab vastu tema koduõuel kasvavat puud. Mehe hirmunud tütar, autokastis eluga pääsenud 8-aastane Simone hakkab uskuma, et isa elab puus edasi. Ta käib isaga juttu ajamas ja veenab tema olemasolus ka oma ema ning kolme venda. Samal ajal elab hiigelpuu oma elu ja kujuneb ohuks nende kodumajale. Perel seevastu ei õnnestu oma elu elamine pärast isa surma kuigi hästi, ka ema lootused uuele armuõnnele purunevad. On tormi ja on põnevust, on armastust ja on kurbust. On looduse tarka püsivust ja hävitavat püsimatust.
Aga vist kõige rohkem on see suure, lausa müstilise puu lugu film leinast, sellest ülesaamisest või mittesaamisest ja takerdumisest mõnda elu ajajärku.
Filmi aluseks on Judy Pascoe romaan "Our Father Who Art in The Tree". Lavastaja Julie Bertucelli filmi peaosades on Charlotte Gainsbourg ja Marton Csokas. Filmitud on see Boonah' väikelinnas Queenslandis (Austraalia). Omaette väärtus on laste toimetulek oma osadega, eriti muidugi Morgana Davies Simone'ina, aga ka kõik ülejäänud on väga tublid.
Südamlik film. Ma ei oska öelda, kas see on masenduses olijatele toeks või mitte, aga omamoodi elujaatust on selles ometigi.
No comments:
Post a Comment