Etüüd maist

Üldiselt mulle ei meeldi blogide suured päisepildid - need nagu segaksid kohe jutu juurde asumist. Aga see pilt eilsest enam kui neljatunnisest retkest, mille täna ise blogipeasse panin, meeldib mulle. Selles on praegune raba näiline värvivaesus üle minemas kevadiseks sügavaks roheluseks, mida tuleb juurde lausa iga hetkega. Ja kruusatee on sellel ka, nii et las see mõnda aega siin olla.

Täna hommikul ärkasin päikesetõusu. Üks põõsas, mis tavaliselt on tume, oli värvunud leekivpunaseks. Aga ainult mõneks minutiks. Päike ruttas taevas edasi, põõsas jäi jälle varju, tumenes, nagu ehmununa sellest möödunud hetkelisest särast. Inimestega on mõnikord nõndasamuti: nad otsustavad argirutiinist välja tulla, säravamalt ja suurejoonelisemalt elada, aga siis tuleb ette mõni seik, mis selle sära mõneks ajaks ära võtab ja tagasi on seda juba raskem saada.

Olen tegelnud rohkem oma teiste blogidega. Siia polegi mais veel kirjutanud. Päris kirjutamata pole ma viimasel ajal siiski olnud, ka üks pikem lehelugu - usutlus maailmakirjanduse ja hispaania keele õpetamisest Tartu ülikoolis - ilmus hiljuti. Mõned asjad on mõtetes, aga kui väga kuum suvi tuleb, nagu ilmatargad  ennustavad, siis ei tea, kas kirjutamisest mõnu tunnen.

Lugemislaual on praegu Leonid Mletšini "Brežnev" - tagasivaade ajale, millest oleme läbi tulnud ja isikule, kes seda aega mõjutas ja juhtida püüdis. Vist on aeg juba küps tagasivaateks ka sellele suhteliselt hiljutisele perioodile, mida selle sees viibides üsna raske sügavuti mõista ja analüüsida oli. Huvitav ja faktiderohke lugemine igatahes, sestap ehk kirjutan sellest raamatust siin blogis tulevikus veel.

Mai on ilus kuu - eelmäng suurele suvele...