Elukirja lugejaid pole mu blogi lugejate hulgas kuigi palju. See lugu, mille läheneva kosmonautikapäeva (12. apr) puhul siia panen, ilmus Elukirjas 2006. aastal. Internetis seda pole, aga see on mulle oluline lugu. Las talletub siis ka siin.
***
- Poolteist tundi German Titoviga -
Sellest kohtumisest pole ma kunagi varem ajakirjanduses kirjutanud ega rääkinud. Need on read minu vanast päevikust, nii nagu nad toona kirjutasin.
"11. jaan. 1974. Kl 13.10 kohtusin German Titoviga Kalinini prospektil Rahvaste Sõpruse Majas. Ta tuli täpselt, erariides – must mantel, tume ülikond, sinine pallon, läkiläki. Naeratav nagu naabrimees Mustamäelt. Meelekohtades halli. Kaasas helerohelised plastmasskaaned, nende vahel minu kiri toimetuse blanketil, tema vastused, veel mingi käsikiri. Sosin: Titov tuli.
Vestles kellegagi, siis tuli üles, "eta võ, eto ja". Istusime vestibüüli ümmarguse laua taha rohelistesse tugitoolidesse. "Ütlen otse, olid teil alles küsimused. Aga ma tegin nad ümber, vaadake, ise teate paremini, ei – kõigile ma ei vastanud.” Vahepeal vabandab, vestleb teistega.
Luges ette vastused, tegi parandused, küsib, miks just 13. küsimus on kosmonautide naiste kohta. “Ma märkasin kohe, mõtlesin, millele te vihjate…”
Istusime kaugemasse nurka. Naeran, et austerlased tulevad(saalist), tunnevad ära… “Ei siin majas meid ei reedeta,” vastab ta.
“Kas kosmonaudid söövad ka Põltsamaa tuubidest?” “Ei tea, tõesti ei tea” – naeratab.
Räägib endast, vastab minu jultunud täpsustustele nagu:
“U nas hodjat sluhi, sto ne vsjo v porjadke s vašim…”. “…zdorovjem”, jätkab ta ise. Siis vastab.
Kas ta on Eestis rohkem käinud? (Siinkohal pidasin silmas, kas ta on käinud ka pärast 1965. aasta laulupidu.) Jah, palju. Sõbrad? Endel Puusepp, ta on suurepärane tagasihoidlik inimene – kirjutan eessõna tema raamatule… Kalmer Tennosaar. Jah! Hiiumaal… Räägime Tallinna Inseneride Majast jne, jne.
(Hakkasin naerma Jessenini luuletuses väljendi) “Zadrav štanõ” üle (vastuses komsomoli kohta käivale küsimusele).
(Ütleb kohmetult) “See on Jessenin. Arvate, et ei sobi? Noh võtke siis välja…” ja muud redaktsioonilised parandused.
"Ei, kõik pole avaldamiseks" (ütleb asjade kohta, millest veel oleme rääkinud). Annab sulepea minu kahe tühja pastaka asemel.
Väga lihtne. Kasutab palju tsitaate. Mulle ei tule kordagi ette, et räägin nii kuulsa inimesega! Siis hakkame ära minema. Vaatab esimest korda kella, peab veel minema Rahvaste Sõpruse Liitu kõrvalmajas. Rääkinud oleme rohkem kui poolteist tundi.
“Ei, eesti keelt ma veel ei oska,” naerab, kui luban saata lehe.
Räägime piltidest. Annan ajalehe vimpli. “Muide, kui teil raskusi Glavlitiga tuleb, siis helistage "Aviatsija i Kosmonavtika" peatoimetajale, number teil on,” ütleb ta.
Tõuseme. Vanamees riietehoius (kes mind enne sisse lasta ei tahtnud) tahab mulle riided selga aidata.
Titov: “Davaite ja eto sdelaju. A võ mnje,” (ütleb seda vanamehele. Tõstab üles mu mahakukkunud bareti, salli.)
Tuleme koos õue. Jätame jumalaga.
Ilus oli."
Kohtumise tagapõhi
Töötasin 1974. aastal "Noorte Hääle" toimetuses. Selle populaarse ajalehe üks huvitavamaid rubriike oli kollektiivsete intervjuude sari "Meie sõbrad, meie tuttavad". Ajakirjanikud vahendasid lugejate küsimusi tollastele nimekatele inimestele. "Meie sõprade..." idee pärines ajakirjanik Malev Kitselt, lehes avaldatud intervjuudest ilmus ka mitu kogumikku. Mina vahendasin sellesse sarja intervjuud kosmonaut German Titovi, filmimehe Grigori Kromanovi ("Viimne reliikvia"!), tollase NLiidu kõige tuntuma ajakirjaniku Vassili Peskovi, sõjateaduste doktori Vello Vare ja veel mõne inimesega..
Tänavu möödub inimeste esimestest kosmoselendudest 45 aastat. Seetõttu tundus, et nüüd on õige aeg meenutada ka seda ammust kohtumist German Titoviga.
12. aprillil 1961 oli ühe tunni 48 minuti jooksul kosmoselaevaga Vostok-1 oma ajaloolisel lennul maailma esimene kosmonaut Juri Gagarin. Siis teadsid vaid vähesed sellest, et tema asemel võinuks olla mees, keda hiljem tunti, kui Gagarini dublanti ja NLiidu teist kosmonauti German Titovi. Paljud tollal noore kosmonautikaga seotud inimesed olid üllatunud, et silmapaistvalt vapral ja nutikal Titovil ei lastud esimesena lennata. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et ta oli pärit intelligentsi hulgast, õpetaja perest. Võib-olla ei meeldinud tema võõrapärane eesnimi. Igatahes veel paar päeva enne Gagarini lendu ei teadnud Titov, et tema saatus on jääda "igaveseks teiseks".
German Titov lendas kosmosse 6. augustil 1961 Vostok-2-ga. Ta sooritas 25-tunnise lennu, tehes enam kui 17 tiiru ümber maakera ja läbides üle 700 000 km, peaaegu kahekordse Maa ja Kuu vahemaa.
Enne 1974. aastat oli Titov mitu korda Eestis käinud. Temast teati, et ta on kuulanud eesti laule nii 1965. aasta üldlaulupeol kui ka oma hea sõbra Kalmer Tennosaare esituses nii päris- kui ka saunapidudel; joonud eesti õlu, pidanud jahti Eesti metsades. Eesti ajakirjanikud reeglina tema juurde ei pääsenud, sest temast kirjutamiseks tuli esmalt hankida luba tollasel kõige kõrgemal tasemel ja hiljem kirjutatu Glavlitiga kooskõlastada – ka seda mitte Tallinnas, vaid Moskvas.
Mina olin stažeerinud mõned kuud Moskvas "Komsomolskaja Pravda" toimetuse teaduse osakonnas, kuhu sattusin seetõttu, et tegin "Noorte Hääles" teaduselehekülge "Orbis Scientiarum". Selles osakonnas töötas mitu väga tunnustatud ajakirjanikku, kes olid spetsialiseerunud kosmoseteemadele: Vladimir Gubarev ja Jaroslav Golovanov olid kosmodroomil omainimesed. Just nemad aitasidki mul Titoviga ühendust võtta, ta nõustus meie lugejate küsimustele vastama, saatsin need talle kirjalikult, siis rääkisime mitu korda telefonis ja 11. jaanuaril 1974 kohtusimegi Moskvas
.
Vana käsikiri ja riigisaladused
Nagu toonast päevikut, nõnda olen seni alles hoidnud ka vana käsikirja, täpsemini öeldes kirja, mille saatsin Titovile ja mis tal meie kohtumisel kaasas oli. See oli 9 lehekülje pikkune ja sisaldas 35 küsimust. Titov (ja käekirja järgi otsustades vist veel keegi) oli teinud oma märkused, kohati küsimusi täpsustanud ja täiendanud, mõne küsimuse hoopis maha tõmmanud, servadele vastusevariandid kirjutanud. Näiteks oli maha tõmmatud küsimus, kas kosmonaudikandidaatide hulgas on eestlasi; mida ta arvab filmist "Solaris"; kas ja kuidas on muutunud tema suhtumine Maasse ja inimestesse pärast kosmoselendu.
Ka kohati üsna pikad vastused on sellel lehel kirjas. Meie vestluses ta täiendas neid, mõne kohta aga ütles, et seda ei tahaks lehes näha. Näiteks küsisid lugejad, kas Titov kosmoses ka hirmu tundis. Ta oli sellele küsimusele vastanud, et ei tundnud, kuid meie jutuajamises palus seda vastust mitte avaldada, sest muidu mõeldakse ehk, et ta kiitleb.
Ka küsimusele, kuidas on muutunud suhtumine Maasse, oli ta tegelikult vastanud, kuid hiljem selle ilusa vastuse maha tõmmanud. See vastus oli: "Igaüks, kes kaugeneb Maast, teab, et pärast tagasitulekut koduplaneedile muutub see veel kallimaks ja lähemaks."
Küllap olid nende vastamatajätmiste põhjuseks ühelt poolt kosmonaudi tagasihoidlikkus, teisalt aga tollased ranged riiklikke saladusi (mis suuresti areneva kosmonautikaga seostusid) määratlevad eeskirjad. Kosmonautide kohta ei tohtinud tollal kirjutada peaaegu midagi. Titovi Eesti sõpru ei tohtinud mainidagi. Pealegi palus ta ka ise neist mitte kirjutada, et neil sekeldusi ei tuleks. Meie jutuajamise lõpus kirjutas ta käsikirjale allkirja ja kuupäeva.
Tollal oli Titov ka ajakirja "Aviatsija i Kosmonavtika" peatoimetaja asetäitja. Ma ei tea, kui suurel määral ta seda tööd tegelikult tegi või oli see lihtsalt auamet. Igatahes aitas ta mind saada kõik vajalikud kooskõlastused, tema vastustele anti Moskvast Glavlitist avaldamisluba ja Tallinnas saime siinsetele Glavliti töötajatele lihtsalt öelda, et Moskva luba on ka eesti keeles avaldamiseks olemas.
"Noorte Hääles" ilmusid 12. aprillil 1974 koos Titovi vastustega ka kaks spetsiaalselt meie lehe jaoks pildistatud fotot kosmonaudist töölaua taga. Nendegi avaldamisloa muretses ta meile ise. Käisin neil fotodel Moskvas kosmonautikaajakirja toimetuses järel – toimetus asus rangelt sõjaväestatud majas, sissepääsuks tuli võtta mitu varem kokkulepitud telefonikõnet.
Kahjuks on 1980. aastal ilmunud kogumikus "Meie sõbrad, meie tuttavad III" Titovi vastuste juures üks teine, juhuslik pilt. Toona temalt saadud unikaalsed fotod on võib-olla kuskil arhiivis siiski veel alles.
Lahkumine
Hiljem õnnestus mul mõned korrad ka Tähelinnas käia. Ühel korral kohtusin Titoviga juhuslikult veel. See juhtus Tähelinna muuseumis, kus mina olin ajakirjanike grupiga ja tema mingite oma külalistega. Ta tundis mu ära, tuli tere ütlema ja rääkis veel mõne sõna, aga oli tunda, et ta kiirustab. Siiski oli ta endiselt samasugune südamlik inimene, millisena teda meie kohtumiselt mäletasin
.
Eestis käis ta veel hiljemgi. Legenditaoliselt mõjuvad siin-seal ajakirjanduses ilmunud meenutused sellest, kuidas ta Koluvere lossi vaatas, kuidas KuKu klubis käis, kuidas Standardist või Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadist Moskva korteri jaoks mööblit tellis. Mingid sidemed olid tal ka Tõravere teadlastega.
1980. aastatel osales Titov NLiidu kosmoseprogrammi Buran väljatöötamisel. Elu lõpuaastatel olnud ta üsna kurb, et Venemaal kosmoseuuringuteks raha ei jätku ja et palju varasemast tööst on tühja jooksnud. Ta oli ka Riigiduuma liige kommunistide ridades, kuigi poliitikategemises kunagi rahuldust ei leidnud.
65-aastane Titov suri 20. septembril 2000 oma kodus saunas. Surma põhjusena nimetati nii võimalikku südameatakki kui ka vingumürgitust. "Igavese teise" järelehüüetes rõhutati, et tema lend, mis oli Gagarini omast märksa pikem, oli esimene täiemahuline kosmosemissioon ja et Titov on olnud noorim kosmoses käinud inimene – ta oli oma lennu ajal 25-aastane, kõik varasemad ja hilisemad lendajad on olnud vanemad.
* Ühe Elukirjas ilmunud pildi allkiri:´´
Käsikirja viimasele leheküljele kirjutas Titov oma allkirja ja meie kohtumise kuupäeva. Küsimusele ajakirjandusest ja sensatsioonist vastas ta: "Ajakirjandus pole mitte ainult informatsioon elusündmustest ja faktidest, vaid relv võitluses meie ideaalide eest. Tema peamine väärtus peaks olema mitte ainult vaimuvalgustamises, vaid ka südame ülendamises. Ning muidugi ei saa ajakirjandus elu kirkamaid ilminguid peegeldades läbi sensatsioonita. Kõige mälestusväärsemad sensatsioonid olid ju raadio ja ajakirjanduse teated esimesest sputnikust ning inimese esimesest kosmoselennust." Mahatõmmatud vastus 36. küsimusele on vastus küsimusele, kas ta kosmoses ka hirmu tundis.
Ilmunud Elukirjas nr 9/2006
© Linda Järve
Veel kosmonautikateemadel sellest blogist:
Lennä, Juri Gagarin, lennä!
Kosmonautika päeva puhul
Pildid:
Kosmoselendur major G. S. Titov tervitab lennuväljal vastuvõtjaid. Pilt raamatust "700 000 kilomeetrit kosmoses", ERK, Tallinn, 1961, vahetult pärast Titovi lendu.
