Blogides kirjutatakse praegu palju koondamisest (eriti ajakirjandusväljaannetest koondamisest). Noortest ja vanadest, kes selle ohvriks langevad. Muredest sellega seoses.
Olen selle 1999. aastal üle elanud. Rõhk oli küll teine, koondati mitte kardetava või juba saabunud majandussurutise pärast, vaid siis, kui Õhtulehest "kollast" väljaannet kujundama hakati, kui ilmale hakkas tulema tabloid SL Õhtuleht. Majandus- ja linnatoimetust, mis oli mu selleaegne töökoht, siis enam ei vajatud, nagu ei vajatud ka kultuuritoimetust ja veel paljusid häid kirjutajaid.
Leidsin uue töökoha üsna ruttu. Läksin ajutiselt, aga jäin seitsmeks aastaks. Pärast seda koondamiskogemuse saamist kirjutasin probleemi kokkuvõtva loo Terviselehele. Tundus, et seda on tarvis, sest ka tollal oli koondamise pärast muretsejaid palju, mitmetel elualadel. Põhiliselt need, kelle vanus hakkas kuhugi 45-50 kanti tiksuma ja kellel pensionilejäämiseni veel aega oli, kuid keda töökohad ühel või teisel põhjusel vanaks pidasid.
Otsisin selle loo nüüd üles. Võib-olla on sellest ka noorematele tuge. Koondamine ei ole elu ots, kuigi esialgu võib nii tunduda.
Koondamisele järgnevad päevad
Tavaline töönädal. Esmaspäev tõi Annile kaasa kiituse tubli töö eest, kolmapäeva pärastlõunal aga ilmus paarikümne inimese arvutisse teade, et poole tunni pärast oodatakse neid koosolekule firma optimeerimise küsimustes. Pool tundi hiljem istusid karmist sõnast "optimeerimine" heitunud kolleegid koosolekul ja kuulasid firmajuhi sõnumit neid hõlmava koondamise kohta.
Koondamisteated olid juba valmis ja, mis iseenesest päris meeldiv, kõik seaduses ettenähtud rahasummad välja arvestatud. Ka etteütlemata jäänud päevade eest. Reede õhtuks pidid koondatud olema firmast ja selle arvutitest kadunud.
Protesteerima ei hakanud keegi. Kuigi ehk oleks pidanud. Aga esimeste päevade masendus, et neid enam vaja polnud, ei lasknud mõtteid nii palju koguda. Nooremad inimesed, kellel kohe kuskilt uus töökoht paistis, olid isegi rõõmsad nagu taevast kukkunud raha üle. Vanematel oli raskem. Kui sul ikka on aastaid üle 50 ja pensionieani veel tubli tükk aega, siis ei taha sind eriti keegi, sõltumata su oskustest, kogemustest, lojaalsusest ja muust tublidusest. Selle tunnetamine on valus ja väsitav.
Anni, üle viiekümnene koondatu, oli alguses endast täiesti väljas. Väsinud, solvunud, kurb. Ühe päeva. Siis helistas vanem naissugulane ja kutsus teda hapukapsasuppi sööma. Supi kõrval oli hea rääkida. Ei olnud sugulaselgi tööd pakkuda, kuid asja rahulikult arutades jõudis Anni äratundmisele, et sugugi mitte kõik hea pole tema elust kadunud.
Kodus võttis Anni paberi ette ja tegi mitu nimekirja. Esimesele lehele said kirja kolleegid ja tuttavad, kelle poole võiks tööotsingul pöörduda. Päris pikk nimekiri tuli. Enamasti nendest, kelle abil võiks leida erialase töö, mida Anni üle 28 aasta teinud oli.
Teine nimekiri oli tuttavatest, kelle abil võiks leida mingi muu töö. Kolmandale lehele pani Anni kirja kõik oskused, mis ta endal mingi töö leidmiseks arvas olevat. Neljandale lehele kirjutas ta ajalehtede nimed, kust töökuulutusi otsima hakata. Sellega ta esialgu piirdus.
Kolmanda tööta oleku päeva hommikul helistas sõbranna. Kui ta kuulis, et Anni hoolimata mitut kuud katvast koondamisrahast juba tööd on valmis otsima, kiitis ta Annit. "See on õige, et sa kohe ennast liigutama hakkad. Statistika näitab, et need, kes kohe tegutsema hakkavad, leiavad enamasti ka uue töökoha. Kui kauemaks koju vahtima ja võib-olla ka ennast haletsema jäädakse, siis murdutakse, tuleb mingi hingeline väsimus ja uut kohta otsida on palju raskem. Vahel ka lootusetum."
Anni jõudis helistada vaid mõnele oma esimeses nimekirjas kirjapandule, sest tal vedas. Üks noorem koondatud kolleeg sai tööpakkumisi nii palju, et ütles ühest kohast ära ja pakkus seda omakorda Annile. Anni ei peljanud, et palk oli koondamiseelse töökoha omast väiksem ja amet tõenäoliselt ajutine. Keegi oli lihtsalt lapsepuhkusele läinud.
Anni leidis, et sügise pimedatel päevadel on tööl parem käia kui kodus istuda. Pealegi saab tööle sisse elades ehk ka mujal midagi teha. Tööl käies on ka parem järgmist kohta otsida, sest keegi ei vaata sulle pikalt otsa ega mõtle, mis sul viga on, et sind ei tahetud. Suhtlemisvõimalus peale selle. Üle viiekümnestele on suhtlemine väga tähtis - aitab kauem noor püsida.
Anni läks tööle. Esimestel koondamisjärgsetel päevadel justkui jupsima hakanud süda ei andnud enam ennast tunda. Uute töökaaslaste hulgas oli ta reibas ja tundis end hästigi. Julge pealehakkamine on pool võitu, tuli talle meelde paljuräägitud vanasõna.
Kõige tähtsam oli, et koondamisest heitumise asemel suutis ta hakata mõtlema ootamatult süllelangenud vabadusest. Nende asjadega, mis vanas töökohas talle ei meeldinud, ei puutunud ta enam kokku. Mõni inimene, kes pikale tutvusele vaatamata vaid mokaotsast tervitada mõistis, kadus nüüd tema tutvusringkonnast ära. Asemele tuli uusi tutvusi, uusi võimalusi. Juba uus teekond tööle, mis väljakujunenud tänavatel käimise rutiinist erines, tähendas rohkeid uusi pisiavastusi.
Koondatud Annisid on praegusajal palju. Omaenese tervise huvides peavad nad ka rasketel päevadel suutma mõtelda lootusrikkalt. Kõigil ei laabu elu pärast koondamist suhteliselt valutult nagu selle loo peategelasel, kuid kurbade mõtetega oma tervist rikkuda ka ei maksa. Enesekindlus ja eneseusaldus on palju väärt.
Terviseleht 43, 1999
