Esimene on liilia Shakespeare´i sünnikodu aiast Stratford-upon-Avonis. Liiliatest on Shakespeare kindlasti kuskil ka kirjutanud, aga mulle meenus Ophelia lillejagamisstseen:
"Siin on rosmariini, see on mälestuseks, palun, armsam, pea meeles; ja siin on käoorvikuid, need on mõlgutuseks...
Siin on teile venklit, ja kurekelli ka. ... Siin on ruuti teie jaoks, ja muist on minu jagu: me võime hüüda neid pühapäeva armulilledeks;...Siin on maarjalill. Annaksin teile mõned kannikesed, aga need närtsisid kõik ära, kui mu isa suri..." ...
Ja neiu kurb lõpp:
"Kui lookas okstele ta ronis riputama vanikut, siis murdus reetlik oks ja pillas neiu koos lilledega nutva oja rüppe."
Õied Blenheimi palee aedadest lõhnavad aristokraatiast...
... ja Suurbritannia Eedeni aedadest pakuvad lopsakust ja rahvalikkust.
Päris kodu lähedalt... pidulikult ja igapäevaselt korraga.
Ja ongi taas sügis... Aastaaegade vaheldumine on meie elupaiga õnnistus. Igavene suvi või jäine talv oleksid igavad, aga nii saame osa looduse karusselli uudsust toovast ja alati mõistatuslikust keerlemisest...
Aitàh, Iltaka!
ReplyDeleteTundub nagu see liilia oleks oma elupaiga eripàrast teadlik... Poseeriv ja fotogeeniline :)))) Aga liiliad ongi vist veidi edevad XD
Ju neil on selleks põhjust ka.
ReplyDelete(Muide, Sulekeses on ka kuskil ammu üks liiliapostitus, vist leiab otsingusõnaga "liilia" või "liiliad".)