Mõttepaus

Kanarbik

Fotojaht - Inimene on looduse kroon: inimesed kroonidel

Fotojahi tähtaeg on küll alles homme, kuid et pildid on valmis, panen need ka siia juba ära.

Valisin seekordse fotojahi pealkirjast sõnad "inimene" ja "kroon" ning pildistasin inimesi, kes on Eesti kroonidel. Kõigile tuntud, kõigile teada.

Karl Ernst von Baer ja Kristjan Raud



Rudolf Tobias ja Paul Keres



Anton Hansen Tammsaare ja Jakob Hurt



Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson



Päris tänaval nad mulle vastu ei tulnud. Pildid on tehtud Eesti Panga muuseumis.

Ja milline seos on neil piltidel loodusega ning looduse krooniga?

Aga see, et peaaegu kõikide meie rahatähtede tagaküljel on motiive Eesti kaunist loodusest.
Veelgi rohkem see, et kroonidest (rahast) sõltub otseselt, kas meie loodus säilib või ei. Raha võib loodust hoida, aga ka ohjeldamatult rikkuda; kaitsta või rünnata...

Sunniviisil alkoholipoodi

Viisin täna tühje kaljapudeleid ära. Taarapunkt on ühe Mustamäe uuema kaubanduskeskuse tagaküljel. Sinna saab pudelid automaati pista. Samast ruumist avanes veel mõned nädalad tagasi kassaluuk, kust siis vastavalt pudelite eest saadud tšeki näidule raha anti.

Täna oli teisiti. Pudelid automaati, tšekk vastu, aga kassaluuk ei avanenud. Kassaluugi peale oli pandud teade, et tšekiga tuleb minna kaubanduskeskuse alkoholipoodi, kust siis tšeki vastu kas raha või kaupa saab. Poe asukohaplaan oli ka selgituseks lisatud.

See on päris uus alkoholipood ja võib-olla on niisugune sundkäigu süsteem välja mõeldud reklaamiks.

Alkoholisõltlane, kes võib-olla tahaks ühelgi korral ära antud pudelite eest hoopiski makarone osta, võib alkoholipoe sundmarsruudil jällegi joomapudeli kasuks otsustada. Aga seda ehk just tahetaksegi? Ka tavaline kodanik võib ennast alkoholipoest leides ostu kasuks otsustada.

See sundkülastus on ebameeldiv.

Lähemate majade elanikud saadavad mõnikord pudeleid ära viima lapsi - kas siis ka nemad peavad nüüd alkoholileti taha jõudma? Vanainimestele ja alkoholi mittetarbijatele on selline käik samuti igati vastumeelne.

Pudeleid aga koguneb aeg-ajalt igas majapidamises...

Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal

Oma elevandiluust tornis on mulle praegu üpris ükstapuha, kas ilm on ilus või kole. Minu pärast võiks sadada. Toimetamistööd see ei sega ja mul on lugeda päris mahukas käsikiri. Mitte mu enda oma. Aga niisugune, millest midagi ka õppida on. Mis ei tee lollimaks, vaid targemaks - vähemalt natuke. Või tuletab midagi meelde, mida ammu tean.

Näiteks Maslow´soovitatud eneseteostuse moodused. Strateegiad, mida saab elus kasutada.

• Arvestage, et elu koosneb valikutejadast, mis võib viia kasvamise suunas.
• Olge teisitimõtleja.
• Looge keskkond, milles tõenäoliselt esinevad tippelamused. Enamasti tekkivad tippelamused siis, kui oskused vastavad ülesandele. Selliste ülesannete leidmine aitab luua tippelamuste jaoks sobivaid tingimusi.
• Loobuge igasugusest alateadvuslikust kaitsest. (Mina peaksin seda ettepanekuks leida enda jaoks sobiv, edasiviiv eluvool.)
• Olge aus, eriti iseendaga.
• Leidke ennast (olles aus).
• Pühenduge siiralt igale kogemusele.
• Tehke oma parim selle suhtes, mida soovite saavutada.

Tundub lihtne? Siis proovige.

Blogimine on minu jaoks hetkel see, mis võib oodata. Mitte peamine. Valikutejadas vist kuskil lõpupoolel, aga olemas kui vaheldust pakkuv võimalus...

Kuidas ennast kaotada

Teised ütlevad, et sa oled ilus. Sa püüad olla veel ilusam ja ei märkagi, et muutud selles püüdluses juba koledamaks.

Teised ütlevad, et oled tavaline. Sa püüad olla ebatavaline. Teised ütlevad, et oled ebatavaline. Sa püüad olla tavaline.

Teised ütlevad, et oled tark. Sa püüad näida rumalamana, et mitte neid ära ehmatada. Teised ütlevad, et oled rumal. Sa püüad näida targem.

Teised kiidavad takka, et sa oled rikas. Sa püüad näida vaesemana. Teised ütlevad, et sa oled vaene. Sa püüad näida rikkamana.

Teised ütlevad, et sinuga on lõbus. Sa püüad olla veel lõbusam ja muutud tüütavaks. Teised ütlevad, et sa oled tüütav. Sa püüad olla tagasihoidlikum.

Teised ütlevad, et sa oled tagasihoidlik. Sa püüad olla silmapaistvam.
Teised ütlevad, et sa oled hea. Sa püüad olla veel parem.

Teised ütlevad, et sa oled... sa püüad olla...
Teised riputavad sulle sildi kaela, kuni see sind pooma hakkab.

Sa lahustad ennast, püüdes teistele meele järgi olla.
Millal sa oled sina ise?

Suved veedan põhiliselt Schwarzbergis

Hundi ulg kirjutas oma suvevõõrast, kes teda pehmelt öeldes ahistab. Karuema kirjutas suvekülalistest, kellel tõttu tal kontroll oma aja üle kaob. Lugesin neid tekste ja mõtlesin, et pole varsti oma paarkümmend aastat maale saanud ega suvekülaline olnud. Seda maadki pole.

Lapsena olin suviti tihti koos vanematega Läänemaa talus, mis oli kuulunud mu vanavanaisale ja vanavanaemale. Seal oli oma vanaema juures üles kasvanud mu ema. See maal oldud aeg on minu jaoks senini täis intensiivseid mälestusi.

Lakas magamine, heina niitmine, kirsside puna puude otsas, valged klaarid, murtudsüdamed, mäemaasikad, kassipoegade äratoomine naabri lakast, oma aedikust pidevalt plehku panev siga, teekond mere äärde hobuste järele, suitsusaun, madal tare oma kambritega, kärbsepüüdmine hapupiimakausi juures, leivaküpsetamine ahjus, vibulaskmine taluõuel, vankrisõit, okstest onni ehitamine suure puu alla, punases kastis või tegemine...

Oo ja, palju on mälestusi...

Mu poeg sai ka veel lapsena seal käia. Samuti ühes teises talus, seenerohkete metsade lähedal, põldmarjarohkete ahervarede lähedal, kreegipuude aluse söögilauaga ja kookuskaelalise kaevuga kohas.

Aga nende talude vanad elanikud läksid sinna, kuhu vanad ikka lähevad. Noorematega pole meil praktiliselt sidet. Ei tulegi vist kunagi. Selle teise talu saatusest ei tea ma enam midagi.

Mu ema lapsepõlvetalusse on meile tee nüüd kinni. Sestsaadik, kui ema loobus oma päranduseosast, õigusest sellele talule, teise osapoole kasuks, kes seal pidevalt elada tahtis...
Nii polegi mul võimalust omade juurde suvekülaliseks minna.

Võõramad - kunagised kolleegid ja lihtsalt tuttavad - on küll mõnikord külla kutsunud. Muhumaale, kus veetsin ühe oma EÜE-suve, Hiiumaale, paari kohta veel. Võib-olla on need kutsed südamest tulnud. Aga ma pole tahtnud kellelegi kaela peale suvevõõraks minna. Ehk olen teinud valesti ja seepärast jäänud paljust ilma...

Mitu ammust suve veetsin koos pojaga Aegviidus trükitööliste puhkekodus. See oli vahva koht lähedal asuvate järvedega ja Nelijärvelt Jänedale viiva matkarajaga. Aga sealsed eriti verejanulised sääsed tekitasid mul allergiat. Sestap sai seal käimisest loobutud. Kas sealne hoone nüüd erastatud on või ikka mõne puhkeasutusena tegutseb, seda ma ei tea.

Kui küsitakse, kus ma suved veedan, olen vastanud, et põhiliselt Tšernogorskis, Montenegros, Schwarzbergis, Blackmountainis... Valik on suur. Kuidas kunagi. Kedagi tülitamata. Nii kuidas just tuju on.

Pilt: Selle suve Schwarzbergi vaade.

Fotojaht - veider: teod ja teod

"Ärgake, krahvid, teid ootavad suured teod!"

Ei mäleta, milline suurkuju niimoodi hõikas. Hüüdlause on Mustamäel ajakohane. Ühel ilusal päeval tegid tegijad siin mõned teod - tõid teod ette kohtadesse, kus autod omavolitsema kipuvad.

Mõnda aega seisid teod kenasti oma kohtadel. Siis ärkasid krahvid ja tormasid tigude kallal tegutsema. Enamasti on need ümber lükatud, vahel ka uude kohta veditud. Ühesõnaga - tigude kallal on püütud tegusid teha.

Veidrad on teod, veel veidramad nende kallal toime pandud teod.

Inimesed on üldse veidrad - üks loob, teeb ja toimetab, teine lõhub, purustab, lükkab ümber, ajab sassi, sodib ära... mis kõike veel. Teod ja teod...

Pärast lahingut...



Langenu. Tähelepanelikul vaatamisel paistab kaugemalt veel üks langenu...



Kes vankriga, kes (teo)karbiga...



Teiste fotojahiliste veidrused on siin.

Roosipadi

Minu naabritüdruku vanaema armastas teha roosipatju. Just niisuguseid, nagu on pildil näha: roosidel õielehed kenasti puhevil. Selle padja siin kinkis ta mu emale. Nad olid head sõbrannad, omavaheliste juttude põhiteemaks muidugi lapselapsed.

Naabrivanaema elu muutus pärast seda, kui ta meie majast ära kolis. Lapselapsed olid laiali lennanud ja vanaemale üksinda jäi korter suureks. Nii kolitigi ta väiksemasse elamisse - ühiskorteri ühte tuppa Kadriorus. Ta oli juba üsna vana inimene, tundis endiste majanaabrite järele igatsust. Käisin teda mõnikord vaatamas. Siis kõneles ta oma ühiskorteri naabritest, kes va viinuskat viskasid.

Kord näitas ta mulle päris samasugust roosipatja nagu siin, ainult siniste roosidega. Heledamate ja tumedamatega. Ilus oli. Ütles, et on seda kokkuhoitud lõngajuppidest juba hulk aega teinud ja tahab mulle kinkida. Natuke oli veel teha ja padjakese tahtis ta kattele ka ise sisse panna.

Kui mõned nädalad hiljem teda uuesti vaatama läksin, siis oli ta õnnetu. Keegi viinaviskajatest naabritest oli ta toas käinud ja sinise roosipadja ära varastanud. Ju tehti see joomarahaks. Vanainimese valutavate käte töö oli kaduma läinud. Uut ta enam tegema ei hakanud...

Õnneks sai ta varsti sellest üpris ebasõbralikust ühiskorterist ära, esialgu vanadekodusse, siis tütretütre juurde ja nüüd on juba aastaid Mulla-Madisel külas.

Asjad, mida tahame teha, kulgevad mõnikord omasoodu ja hoopis teisiti, kui kavatsetud.

Kentsakaid meelespidamisi ... keeltega seoses

Tore teema on blogides ringlemas - kõiksugustest kentsakatest meelespidamistest. Siin siis mõned keeleainelised. Kirjutamispisiku sain Ramloffi blogist.

Keskkoolis oli meie inglise keele õpetajal tavaks öelda: "Where is your diary, please?!" - et õpilaspäevikusse järjekordne märkus kirjutada.

Teine ta lemmiklause oli: "Put away your mathematics or chemistry!" Tema tundides tehti harilikult teiste ainete tegemata jäänud koduseid ülesandeid. Ta ei olnud hea õpetaja, aga need kaks lauset on mul küll igaveseks peas, sest nende esinemissagedus tundides oli tohutu.

Ülikoolis on saksa keele õppejõult meelde jäänud hääldust lihviv sõna "Französisch". Seda oskab terve meie kursus seniajani ülimalt perfektselt öelda. Neist naerulagina saatel peetud loengutest ma eriti rohkem ei mäletagi.

Ses mõttes oli palju varem, umbes kolmandas klassis vabatahtlikult külastatud saksa keele õpe kasulikum: meeles on koguni terve värsike:

"Ein, zwei, drei, schnell das Heft herbei. Vier, fünf, sechs, mache keinen Klecks."
Teine luuletuseke oli "Ich bin Peter, du bist Paul..."

Vene keeles olid teises klassis, vene keele õppimise alguses, sellised meeldejäänud värgid nagu "V janvarje, v janvarje mnogo snega na dvore", "Žuk žužžit" ja "Trudjaštšijesja"...

Kunagi ammu lendasin Moskvast Alitalia lennukiga Aafrikasse. Üks vahemaandumine oli Milaanos. Lennukist välja meid ei lastud - ju siis nõukogude inimesi ei usaldatud. Nii istusime terve vahepeatuse aja, umbes kolm tundi, lennukis oma kohtadel. Itaalia keelt ma tollal veel ei osanud, aga lause eesistme seljatoelt jäädvustus igaveseks meelde kaunis lause:

"Giobbotto salvagente sotto la poltrona."

Kui siis mõned aastad hiljem keeltekursustel tollal veel noorukese Ülar Ploomi juures itaalia keelt õppima hakkasin, küsis ta esimeses tunnis kõikide käest, missuguseid väljendeid me itaalia keeles teame. Kraapisin sedamaid oma lennutarkuse lagedale. Ülar oli üsna üllatunud, sest sellist lauset ta ei oodanud. Maakeeli tähendab see:
"Päästevest on istme all."

Lihtsa lille ilu

Nautisin eilset kaunist õhtut. Päikeseloojangu eelset erilist kuldset tundi.

Tegin mõned kodutööd. Üritasin blogisid lugeda, aga omavahelised kähmlused ei paku mulle midagi. Tegelesin siis fotodega.

Lilli olen sel suvel palju pildistanud. Eks ole nendeski päikesesoojust ja suvevärve, mida veel vihmasematesse ilmadesse hea kaasa võtta on. Seda kõike, mis jõudu annab. Sestap panen siia jälle mõned õied. Pikkadel pimedatel õhtutel on kui mitte teistel, siis vähemalt endal tore vaadata.

Mõni ütleb, et elu on nagu lill. Pigem siiski on inimesed nagu lilled: ninad ikka päikese poole, valguse ja soojuse janus. Vahel õitsevad ära, närtsivad, teinekord aga on lopsakate õitega, elujõulised.

Mõnes lihtsas lilles võib võlu olla rohkem kui kõige suursugusemates õites. Siin just sellised lihtsakesed ongi :)

Ulakas poiss ja vana koolipapa

Mõned päevad tagasi tundis mind ühes poes ootamatult ära endine klassivend. Mis seal imelikku, klassivennad ju ikka mäletavad klassiõdesid? Aga me polnud näinud alates viiendast klassist. Nii et juba x-kümmend aastat... Ja see oli ka ainuke õppeaasta, mil me koos õppisime. Mina teda ära ei tundnud, enne kui ta rääkima hakkas.

Siis tuli meie klassi ulakamaid poisse mulle kohe meelde. Aga esimene asi, mis ta mulle ütles, oli meenutus, kuidas meie alati suhteliselt vagur klassijuhataja, vanem meesterahvas, kord äkitselt nii vihastas, et poisi kõrvad matemaatikatunnis pihku võttis. "Mäletad, ta sikutas mind kogu klassi ees kõrvust," oli endisel ulakal kõik need aastakümned meeles püsinud.

Koolivägivald see polnud. Õpetajal lihtsalt oli meie kõigi jaoks oma võti.

Meie tore klassijuhataja oli nagu selgeltnägija - oskas laste tundeid silmist lugeda. Mäletan, kuidas käisime sama viienda klassiga õppeaasta lõpul ekskursioonil Lõuna-Eestis. Tõrvas viis üks kohalik poiss mõned meie tüdrukud paadiga järvele. Vaatasin neile kaldalt järele. Imelik igatsev tunne oli, millele ma plikatirtsuna ei osanud nimegi anda. Aga ju see igatsus peegeldus mu näos, sest vana õpetaja küsis: "Sul on vist kahju, et sa kaasa ei saanud?" Niimoodi märkas ja teadis hea koolipapa meist kogu aeg kõike, isegi rohkemat, kui välja näitasime.

Ta oli koguni nii vana, et oli kunagi õpetanud mu poisikeseeas isa. Ühel üüratult vanal tuhmunud klassipildil on siis veel noor õpetajahärra poisteklassi ees. Minu isal on sel pildil silm sinine - küllap oli ta kelleltki kolki saanud, sest ta olevat ka oma jutu järgi päris ulakas olnud. Nii et koerustükkide harrastajate taltsutamise kogemused olid õpetajal siis juba ammu varnast võtta, kui ta meid õpetas. Aga et ta kunagi kellelegi halvasti oleks ütelnud, seda ma küll ei mäleta. See ei käinud tema iseloomuga kokku.

Minu viienda klassi salmikusse on ta kirjutanud:
"Hoia tervist, kasuta noorust - mõlemaid antakse inimesele vaid kord! ET."

See ET tähendas: Eduard Triik, Triigi-papa.
Ta puhkab juba ammu Rahumäel.

Uuri ilma!

Eestlase põhitunnuseid olevat, et enne välja minemist vaatab ta kindlasti termomeetrit. Muutlikud ilmad, sellepärast. Meil kodus on tavaks saanud enne väljaminekut vaadata Soomest ilmastikuveebi, mille põhjal saab ise edukalt ilma ennustada.

Täpsemini siis Soome Meteoroloogiainstituudi (FMI) Ilmatieteen laitos ja sealt sade- ja pilvialueet (sademed ja pilvitus) ning sellele lisaks veel Põhjamaade pilvitus, Põhjamaade sademed ja Euroopa pilvitus. Vastavatelt kaartidelt saab näha satelliidi- või radaripilti sellest, kuidas pilved liiguvad ning kus parasjagu ja mil määral sajab.

Eesti on neil kaartidel täitsa näha, siinses ilmaolus toimunud liikumistest hea ülevaade (ka kellaaegade järgi). Selle teabe järgi on juba lihtne ise ette arvata, missugune on ilm umbes ühe kuni viie tunni pärast. Igatahes läheb rohkem täppi kui tele või raadio aegunud ilmateated. Vähemasti Tallinna ja Põhja-Eesti kohta.

Ma ei mõista, miks Eesti pilvituse ja sademete kohta ei võiks olla netis samasugune liikuv pilt nagu soomlased pakuvad, sest sisuliselt on ju need andmed meie ilmauurijatel olemas ja tuleks ainult kõigile tasuta kättesaadavaks teha. Praegu veel ei ole EMHI radariandmed avalikud.

Soomlastel on ilma kohta arvutites üldse palju huvitavat avalikult kättesaadaval, siinkirjeldatu on ainult üks võimalus.

Pilt: Põhjamaade sademed:

Maailma vanim blogija lahkus

Hommikul lugesin uudist, et maailma vanim blogija on meie hulgast lahkunud. Kirjutasin temast tänavu veebruaris nii siin blogis kui ka Elukirjas.

108-aastane austraallanna Olive Riley oli sündinud 20. oktoobril 1899, elas Sydney lähedal ja blogis oma sõbra abil. Olive oli ka suur laulusõber. Minu blogis on tema naeratuse-laul, YouTube´ist leiab neid praegu veel rohkem.

Täna ma Olive´i blogisse ei pääsenud. Küllap on sellele juurdepääsu ummistanud tuhanded tema sõbrad, kes tahavad lahkunule viimast austust avaldada. Võimalik ka, et blogi on juba maha võetud või suletud. Sellest oleks kahju, sest Olive´i lihtsaid tekste oli ilus lugeda.

Kella 4 ajal oli tänane hommik paljutõotav.

Taeva päikselist kuma vaadates tundus, et ilmateade on eksinud ja vihma ehk ei tule, vaid ilus suvepäev.

Aga vähemasti Tallinnas sajab. Sellest pole eriti midagi, sest leidub ka tarvilikke tubaseid tegusid.

Nädalalõpp tõi mõnetist selgust võimalikesse tulevastesse töödesse ja lootuse, et augustist alates läheb üsna huvitavaks. Mitmes mõttes. Siia ehk sobiks levinud kõnepruuk: "uued väljakutsed". Elame, näeme.

EDIT// 15. juulil 2008. Täna näeb Olive Riley blogi esilehekülg välja niimoodi:

Fotojaht - mitu RINGI

Seekordse fotojahi teema on RING. Küllap peaks siia nüüd kirjutama ringide tähtsusest alates elu- ja ajaringidest ja lõpetades hoopis pisemate, aga mitte vähem tähtsate sõrmustega. Tuhanded muud ringid vahepeal. Enamasti ilusad oma täiuslikkuses.

Aga las räägivad pildid seekord ettesattunud ringidega mitmest eluvaldkonnast ja paigast:
lillering koos ümbritseva kiviringiga Taani kuninga aiast Tallinna vanalinnas,
meediaring KUMUst,
saarering Kadrioru tiigi keskelt
ja korgitamme koorest igapäevaringid köögilaualt.






Teiste fotojahiliste ringidele on lingid siin.

Puder ja kapsad - noppeid nädala uudistest

Kadrioru endist kohvikut, nn Musta Luike lammutatakse. See oli kunagi väga ilus ja õdus maja. Ülal kohvik, kus olen tihti sõpradega käinud ja toredaid pidusid maha pidanud. Palju tantsida saanud. Lihtsalt meeldivate kaaslastega kohvitanud ja juttu rääkinud. Palju rõõmsaid tunde. All oli toona kondiitrikaupade müügikoht. Alati järjekorraga. Kadrioru kohviku koogid ja saiakesed olid päris maitsvad. Kui sinnakanti sattusin, sai ikka midagi kaasa ostetud.

Sestsaati, kui kohviku asemel mingi kauplusterägastik tekkis, pole ma seal majas enam käinud. Ja nüüd siis polegi seda hoonet enam. Jälle üks mälestuste maja lammutatud. Aga nii on vist praegu kombeks...

Vabaduse väljaku kaevetööd toovad ühe avastuse teise järel. On arvatud, et vanad kindlusemüürid on kogu väljaku all. Seda võis Tallinna suguse linna minevikku tundes eeldada, aga sellega peaks rohkem arvestama. Tahaksin väga, et välja tulnud väravatornide jäänused (umbes 1760ndad aastad) jääksid linlastele ja linna külalistele näha. Suur parkla, mida sinna rajatakse, võiks minu arvates olemata olla.

Tuleb meelde Rooma. Kui kenasti on mõistetud oma vanemat ajalugu eksponeerida. Mis muud on Forum Romanum, kui suur varemetepark kesklinnas. Meil on mastaabid muidugi väiksemad, ajastu teine, aga vaadata oleks siin palju. Lõppkokkuvõttes tooks turism, kui vanalinn muidugi UNESCO kultuuripärandi nimekirja püsima jääb, rohkem kasu, kui eraomaniku kaukasse laekuvad parkimistulud. Nii ma arvan...

Suurbritannias pannakse müügile kuninganna Victoria (1819 – 1901) 84-sentimeetrise vööümbermõõduga aluspüksid koos teiste kuninglike pesuesemetega, mille seas on ka öösärk ja 167-sentimeetrise rinnaümbermõõduga kombinee. Kuninganna aluspüksid olid aastakümneid hoolsal hoiul kuninganna teenijanna peres ja tema järeltulijate käes. Oksjonipidajad ootavad kuninganna pükstele suurt pakkumistetulva.

Nüüd ehk saaks Eesti-Soome tuntud bravuuritar lõpuks ometi endale sobivad püksid osta. Mõtle kui vahva, kui tuul tema kleidisaba üles lennutaks ja selle alt mitte paljas tagumik, vaid kuninganna aluspüksid paistaksid...

Pildil on jupike linnamüüri. Võimalik, et ka Vabaduse väljaku ala kindlusemüürid nägid kunagi välja sellised.

Lugu armastusest ... või vihast

Sellest väikesest armastusloost (või hoopis vihaloost) ei tasu otsida konkreetseid tegelasi. Ei ole olemas seda meest ja seda naist, kõik kokkulangevused on lihtsalt juhuslikud, sest selliseid luhtunud armastuse lugusid olen aastate jooksul kuulnud palju ning siinne ongi nende paljude juhtumite põhjal kokku pandud kirjanduslik katsetus, näitamaks, kuidas nii mõnegi inimese elus on olnud võimalusi, et midagi oleks võinud olla teistmoodi...

Oleks...

“Su käed on nii õrnad…”Naine võpatas, vaatas heitunult oma tantsupartnerit, nagu oleks tahtnud tema käte vahelt minema kaduda. Mees jätkas: “Ja tantsida on sinuga ka hoopis teine tunne kui teiste naistega.”

Naine vaikis. Kõigel, mida ta oleks öelnud, poleks olnud mingisugust tähtsust. Inimesed nende ümber olid nagu kuhugi eemaldunud. Nad olid kahekesi hoopis teises ajas ja ruumis, kuigi tegelikult oli veebruar kolmkümmend neli aastat hiljem.

“See jaaniöö, see, mis meie vahel juhtus, on mulle kogu aeg tähtis olnud. Alguses ma ei saanud aru, aga nüüd, aastatega olen mõelnud, mis kõik oleks võinud olla, kui ma poleks olnud nii noor ja kogenematu, et sul ära minna lasksin."

Naine vaikis endiselt. Siis ütles tasa: “Sa polekski saanud mind kinni hoida. Ma sõitsin ju kohe teise linna. Võib-olla nii oligi parem.”

“Ei usu,” ütles mees.

Muusika vaheldus. Järsku hakkas kõlama tvist. Naine eemaldus mehest, tantsis nagu aastaid tagasi. Mehel ei jäänud muud üle, kui samuti tvisti tantsida. Siis ütles naine: “Lähme teiste juurde tagasi.”

Mees nõustus. Nad laskusid keldrikorrusele, kus nende kunagised klassikaaslased laua ümber istusid. “Me tantsisime tvisti,” ütles mees. Teised naersid.

- - -
Õhtul võttis naine kapinurgast oma noorpõlveluuletused. Ka sellest jaaniööst, mil ta oli end kujutlenud printsessina. Nad lihtsalt mängisid oma seltskonnaga sellist mängu. Olid kuningapaar, printsess ja prints… Olid meri ja mets, hiljem üks lakapealne, kus kogu seltskond magas ja nemad kuni hommikuni teineteise kaisus meeletult suudlesid. Muud polnudki.

Aga naine oli seda õhtut ja ööd kõik need aastad hinges kandnud ja arvanud, et ega see mehele midagi ei tähendanud, sest järgmine kord kohtusid nad alles mõniteist aastat hiljem ja polnud sellest jaaniööst kunagi omavahel rääkinud. Naine polnud seda kunagi ka kellelegi teisele usaldanud. Aga ta polnud midagi unustanud.

- - -
Oli sada põhjust, miks ta meest sisse ei kutsunud, vaid laskis tal edasi sõita taksoga oma koju. Tuba oli segamini ja seda suhtelist vaesust, milles ta elas, ei tahtnud ta mehele näidata. Pealegi ta pelgas. Kui mees oleks sisse tulnud, oleks ta teda vist kallistanud. Aga ta oleks mehe käte vahel olnud just nimelt see praegune viiekümnene lõtvunud kehaga naine, mitte too noorusaja pringi ihuga piiga. Ja ühel hetkel võinuks mees seda taibata. Mehe pettumust poleks ta talunud.

- - -
Naine nuttis. Nuttis juba kolmandat päeva, nagu kõigi elatud aastate eest kokku. Lehitses oma päevikuid ja nuttis. Kust oli mees võtnud õiguse talle seda nii pikkade aastate järel ütelda, et kõik võinuks teisiti minna, kui ta nii noor ja kogenematu poleks olnud?

See, mida ta ütles, oli naist salamõttena läbi aastate saatnud. Kui ta õppis ja abiellus, kui tal laps sündis, kui ta lahutas ja järjest uutega midagi õnnemaigulist leida proovis. Kui ta töötas, sõi, tantsis, elas. Nii varjatult, nii allasurutult – teades, et sellist ööd enam ei tule.
Ilmunud "Elukirjas" nr 7/2008

Roosiaia kuninganna

Juuli on mulle alati tundunud kõige igavama linnakuuna. Juulis peaks elama maal, looduse keskel. See annaks teise hingamise.

Olgu, kuidas on, aga ka linnas on paiku, mis võimaldavad end näiteks roosiaia kuningannana tunda. Hea, et on...

Fotojaht - metall või metallist

Esialgne kavatsus töömasinaid pildistada kadus kiiresti. Metalliotsingud, isegi siis, kui sa neid metallikokkuostus lõpetada ei kavatse, on üsna üllatuslikud. Näiteks võib metall olla kui...
...unistused.

Unistus oma limusiinist (metall-)laterna all...


Ka võib metall olla isevärki ja omapärane sepis vanalinna tänavatel,
majaseintel ja väravaorvades, tunnistus käsitöö tegija oskustest.



Aga samuti võib metall olla KUNST, püüda silma ja köita tähelepanu. "Et näeksime igapäevases erilist," nagu on kirjutatud järgmise pildi S-tähele.



Anda aimu, et ka metall võib voolata, tilkuda, olekut muuta ja et alumiiniumgi ei ole ainult vana supipoti- või lennukimaterjal, vaid sobib kõiksugusteks taiesteks.



Metallist võib ühe jalutuskäigu jooksul lõpmatult palju pilte teha...

Pulmad, taplus ja puhas kunst

Täna hommikul helistas sõbranna, kes elab Rootsis, aga oli üle hulga aja oma Tallinna kodu väisama tulnud. Kutsus jalutama Toompeale ja Kadriorgu. Et seekordseks fotojahiks metallipilte vaja on, olin meelsasti nõus, sest Tallinna kesklinn on sel nädalavahetusel paksult igasugust metallikola täis. Trollid sõidavad linnasuunas ainult Kaarli kirikuni, Tõnismäe on lõpp-peatus. Kaarli puiestee, Vabaduse väljak, Estonia puiestee Estonia juurest on erinevate tee-, kaevamis- jm tööde tõttu suletud. Busside tavamarsruudid ka häiritud. Autoga ei maksa sinnakanti üldse trügida.
Kaarli puiestee nägi välja niisugune:



Läksime üles Toompeale. Vene kirikus oli parasjagu laulatus lõppenud, uus juba sees ja kolmaski järge ootamas. Kiriku ümbrus pulmalisi täis. Limusiinid ootel. Pruutpaarid kõikjal pilte tegemas. Taani Kuninga Aias, linnusepargis, Saksa saatkonna sammaste all. Üks paar otsustas minna linnuseparki vibu laskma. Värske abielumees õpetas vastsele noorikule, kuidas Amori nooled lendavad. Pildile jäi see hetk, kui nad alles rahaasju klaarivad:



Vaateplatvormidel oli suhteliselt vähe rahvast. Vene tütarlapsed sõidutasid kohale Sipsiku-nukke täis käru, muid nukke ka. Kõndisime Toompeal ringi, vaatasime põnevaid nurgataguseid, siis laskusime Lühikesest Jalast alla, sõime trepialguse juures kohvikus kooke, mida Tallinnas kui mitte kõige paremateks, siis vähemasti väga headeks peetakse.

Mõtlesime, et rohkem nagu ei tahaks turiste ja linnarahvast täis vanalinnas uitada. Sõitsime Kadriorgu, lootuses, et summerdajad on õllefestivalil, turistid meist vanalinna jäävad ja park on suviselt laupäevalikult meeldiv-rahulik. Võta näpus, tiigiümbruses ja Kadrioru lossi juures oli rahvast nagu linnas tipptunnil.

Noodsamad pulmaautod, mida Toompeal vene kiriku juures olime näinud, olid nüüd Kadrioru lossi juurde jõudnud. Taas pulmaliste seltskonnad. Ootel limusiinid. Nende meelispildistamiskohaks oli nüüd lossi lilleaed.

Rootsi sõbranna ütles seepeale, et vanasti käisid vene noorpaarid ainult pronkssõduri juures, nüüd on linna parimad turistipaigad vallutanud. Tegelikult hakkas silma ka mõni eesti noorpaar, aga nemad polnud nii rohketest pulmalistest ümbritsetud ja poseerisid malbelt ning vaikselt. Vaikus Kadrioru pargis oli küll täna väga suhteline, sest pulmaautod sõitsid pikalt signaalitades ja taamalt kostus Õllesummeri melu ja musa.

Vaatasime roosiaeda, siis otsustasime, et kui juba Kadriorus oleme, käime ka KUMUs ära. Mõeldud-tehtud. Liiatigi, nii kummaline kui see ka pole, olin mina vist senini üks väga vähestest eestlastest, kes KUMUs veel käinud polnud. Seda sellepärast, et pelgasin kogu aeg KUMU sarnasust Helsingi uuema kunsti muuseumi Kiasmaga, mis mulle üldse ei meeldi. KUMUga jäin rahule. Inimsõbralikum kui Kiasma.

Mulle meeldis seekord eriti Viljandi naivisti Paul Kondase maalide väljapanek. Palju helget rõõmu, päikeselisi värve, vahvaid pildistseene. Siin tema "Maasikasööjad".



Muuseumist lahkuda otsustasime Lasnamäe kaudu. Suhteliselt lähedal on ju KUMU bussipeatus. Läksime treppidest üles vaiksele tänaval. Sõbranna vaatas, et tal on haige jalaga kergem mööda sõidutee äärt käia, mina käisin treppidest kõnniteel. Ja siis sõitis otse sõbrannale vastu tiira-taara kihutav mootorratas, sõitja täis kui tinavile, kiiver viltu peas, käed vehkimas ja ise kisamas venekeelseid roppusi.

Kõnnitee ja sõidutee vahel on seal kitsas müürike, nii umbes vöökohani. Nii ei saanud sõbranna teelt ära astuda ja pidi kohe üle elama uue ehmatuse, sest motokutile kihutas järele punane väikebuss, samuti ühest teeservast teise paiskudes. Aitasin sõbranna kähku müüritisele ja kõnniteele. See oli päris õigeaegne, sest meil oli ju vaja jõuda bussipeatusse. Sealt, kuhu kihutajad sõitsid, edasi ei pääsenud, pargijärsak tuli vastu. Aga nad taplesid seal omavahel, kostis kisa ja siis hakkas mootorrattur kiivrit käes hoides vaarudes meie poole jooksma, ise endiselt vandudes ja mingit Sankat appi hüüdes. Seda muidugi tehti hästi, et talt motikas ära võeti, sest ta oleks võinud palju paha põhjustada.

Õnneks tuli meie buss varsti.

Nii pikk postitus sai, kuigi algul polnud plaanis täna üldse kirjutada :)

Summer Bay on palju muutunud

Olen üks neist umbes 100 000 Eesti televaatajast, kes vaatavad draamasarja "Kodus ja võõrsil" ("Home and Away"). Seejuures päris algusest, ajast, mil Summer Baysse tulid Pippa ja Tom oma kasulastega. Ja praegune õpetajanna, hetkel küll koduperenaine Sally oli siis umbes kuueaastane.

Töötasin tol ajal ajakirja Noorus toimetuses ja mulle oli väga huvitav, kuidas sarja paljulapselistes keerukates peredes kasvatusküsimusi lahendati. Kuidas Pippa ja Tom kõik lastega läbi arutasid ja neid väärikateks inimesteks pidasid. Niisugused kasupered olid tollal Eesti suhteliselt uus ja väikesearvuline nähtus, aga ka tavaperede elu jaoks andis sari palju mõtteainet.

Tollest ajast on möödunud palju aastaid. Sarja filmimisega alustati ju 1987. a. Kümnete kaupa on sarjast läbi käinud kõikvõimalikke tegelasi, aga tähelepanu keskpunktis on ikka olnud laste ja noorte arenemine. Nüüd küll juba rohkem noorte ja keskealiste. Pole parata, vananeme meie, vananeb sari. Algusaegade tegelastest on alles (praegu Eestis nähaolevates osades) Sally, Alf, aeg-ajalt Morag, palju rohkem polegi.

Kodus on imestatud, et viitsin läbi aastate üht ja sama seriaali vahtida. Tegelikult pidasin viis aastat vahet, sest sel perioodil polnud mu telekal häält. Viga otsiti, aga ei leitud, uut ka ei tahtnud siis osta. Vaatamisel polnud mõtet, sest kahjuks loetakse "Kodus ja võõrsil" teksti eesti keeles peale ja subtiitreid all polnud.

Nüüd on taas häälega teler, aga ega mulle see pealelugemine praegugi hästi ei meeldi, sest armastan vaadata kõikvõimalikke filme nende algkeeles. Tegelaste hääled lisavad pildile palju juurde, üsna monotoonne pealelugemine jätab ilma emotsioonidest ja ka võimalusest sarjavaatamise ajal võõrkeelt kuulata ja õppida.

Viimasel ajal on niisiis Summer Bay palju muutunud. Ehk nagu Jesse ühes osas Alfiga mere kaldal arutas: "Miski ei ole siin enam kunagi nii nagu enne". Sisse on murdnud narkomaania, sellega koos aidsioht, vägivald, tapmised, alkoholism - kõik samasugused asjad, nagu mujal maailmaski.

Maakoht Austraalias pole nende eest kaitstud isegi mitte filmis. Muide, ka see, et olen kunagi Austraalias käinud, on üks põhjus, miks seda filmi vaatan. Et, kuidas seal kuklapoolel siis on kah...

Ei salga, et rahulik ja õdus Summer Bay meeldis mulle praeguste osade omast rohkem. Aga keerdkäikudeta ei saa vist ka elu ise, liiatigi siis ekraanilugu.

Pilt: Kate Ritchie mängis sarjas 20 aastat Sallyt. Channel Seven´i foto.

Idiootlik muruniitmine

Hommikul tuli muruniitja.

Olime just mõned vihmajärgsed päevad saanud nautida akna alla kasvanud taimkatet - rohuks seda ei nimetaks, pigem niisuguseks kenaks madallehiseks taimevormiks, millel ka kollakad õied olid avanenud. See haljus rõõmustas pilku, sest mitu aastat olid meil (remondimeeste lohakuse tulemusena) kortermaja akna all muruplatside asemel mustama kippuvad mullaplatsid, kuni tänavu kevadel mingeid seemneid külvati.

Aga nüüd tabas meid taas iga-aastane eestlaste moehaigus - murupügamine. Millegipärast pügatakse muru just sealt, kust pole vaja. Paarkümmend meetrit majast eemal laiutab räpakas rohuala, mis jaanipäevaks alati nii kõrgeks kasvab, et sealt ei saa naljalt läbigi käia. Selle asemel niidetakse rohtu kord kuus sealt, kus seda peaaegu pole.

Esimesel pildil on hiljuti kujunenud haljus. Mitte just haljastuse musternäide, aga mitte ka hirmutav lohakus, hoopis rõõmus rohelus. Püga palju tahad, inglise muru sellest küll kunagi ei saa, tegu on teistsuguse taimekooslusega.



Teisel pildil siis pügaja.



Kolmandal pildil platsi praegune väljanägemine. No kas see nüüd on esimesest pildist ilusam? Mu meelest kaugeltki mitte.



Neljandal pildil on "pügatud muru" teiseltpoolt maja. Pildi ülaosas on natuke näha, kui kõrge oli rohi enne niitmist. Viimaste aastate kogemus näitab, et kui nüüd mitu päeva päikesepaistet saab, siis kujuneb siia tõeline "kõrbenud maa".
Heinaaeg mulle meeldib, aga linnas võtab see aeg-ajalt väga masendava ilme.