Minu naabritüdruku vanaema armastas teha roosipatju. Just niisuguseid, nagu on pildil näha: roosidel õielehed kenasti puhevil. Selle padja siin kinkis ta mu emale. Nad olid head sõbrannad, omavaheliste juttude põhiteemaks muidugi lapselapsed.
Naabrivanaema elu muutus pärast seda, kui ta meie majast ära kolis. Lapselapsed olid laiali lennanud ja vanaemale üksinda jäi korter suureks. Nii kolitigi ta väiksemasse elamisse - ühiskorteri ühte tuppa Kadriorus. Ta oli juba üsna vana inimene, tundis endiste majanaabrite järele igatsust. Käisin teda mõnikord vaatamas. Siis kõneles ta oma ühiskorteri naabritest, kes va viinuskat viskasid.
Kord näitas ta mulle päris samasugust roosipatja nagu siin, ainult siniste roosidega. Heledamate ja tumedamatega. Ilus oli. Ütles, et on seda kokkuhoitud lõngajuppidest juba hulk aega teinud ja tahab mulle kinkida. Natuke oli veel teha ja padjakese tahtis ta kattele ka ise sisse panna.
Kui mõned nädalad hiljem teda uuesti vaatama läksin, siis oli ta õnnetu. Keegi viinaviskajatest naabritest oli ta toas käinud ja sinise roosipadja ära varastanud. Ju tehti see joomarahaks. Vanainimese valutavate käte töö oli kaduma läinud. Uut ta enam tegema ei hakanud...
Õnneks sai ta varsti sellest üpris ebasõbralikust ühiskorterist ära, esialgu vanadekodusse, siis tütretütre juurde ja nüüd on juba aastaid Mulla-Madisel külas.
Asjad, mida tahame teha, kulgevad mõnikord omasoodu ja hoopis teisiti, kui kavatsetud.
No comments:
Post a Comment