Kaarli puiestee nägi välja niisugune:
Läksime üles Toompeale. Vene kirikus oli parasjagu laulatus lõppenud, uus juba sees ja kolmaski järge ootamas. Kiriku ümbrus pulmalisi täis. Limusiinid ootel. Pruutpaarid kõikjal pilte tegemas. Taani Kuninga Aias, linnusepargis, Saksa saatkonna sammaste all. Üks paar otsustas minna linnuseparki vibu laskma. Värske abielumees õpetas vastsele noorikule, kuidas Amori nooled lendavad. Pildile jäi see hetk, kui nad alles rahaasju klaarivad:
Vaateplatvormidel oli suhteliselt vähe rahvast. Vene tütarlapsed sõidutasid kohale Sipsiku-nukke täis käru, muid nukke ka. Kõndisime Toompeal ringi, vaatasime põnevaid nurgataguseid, siis laskusime Lühikesest Jalast alla, sõime trepialguse juures kohvikus kooke, mida Tallinnas kui mitte kõige paremateks, siis vähemasti väga headeks peetakse.
Mõtlesime, et rohkem nagu ei tahaks turiste ja linnarahvast täis vanalinnas uitada. Sõitsime Kadriorgu, lootuses, et summerdajad on õllefestivalil, turistid meist vanalinna jäävad ja park on suviselt laupäevalikult meeldiv-rahulik. Võta näpus, tiigiümbruses ja Kadrioru lossi juures oli rahvast nagu linnas tipptunnil.
Noodsamad pulmaautod, mida Toompeal vene kiriku juures olime näinud, olid nüüd Kadrioru lossi juurde jõudnud. Taas pulmaliste seltskonnad. Ootel limusiinid. Nende meelispildistamiskohaks oli nüüd lossi lilleaed.
Rootsi sõbranna ütles seepeale, et vanasti käisid vene noorpaarid ainult pronkssõduri juures, nüüd on linna parimad turistipaigad vallutanud. Tegelikult hakkas silma ka mõni eesti noorpaar, aga nemad polnud nii rohketest pulmalistest ümbritsetud ja poseerisid malbelt ning vaikselt. Vaikus Kadrioru pargis oli küll täna väga suhteline, sest pulmaautod sõitsid pikalt signaalitades ja taamalt kostus Õllesummeri melu ja musa.
Vaatasime roosiaeda, siis otsustasime, et kui juba Kadriorus oleme, käime ka KUMUs ära. Mõeldud-tehtud. Liiatigi, nii kummaline kui see ka pole, olin mina vist senini üks väga vähestest eestlastest, kes KUMUs veel käinud polnud. Seda sellepärast, et pelgasin kogu aeg KUMU sarnasust Helsingi uuema kunsti muuseumi Kiasmaga, mis mulle üldse ei meeldi. KUMUga jäin rahule. Inimsõbralikum kui Kiasma.
Mulle meeldis seekord eriti Viljandi naivisti Paul Kondase maalide väljapanek. Palju helget rõõmu, päikeselisi värve, vahvaid pildistseene. Siin tema "Maasikasööjad".
Muuseumist lahkuda otsustasime Lasnamäe kaudu. Suhteliselt lähedal on ju KUMU bussipeatus. Läksime treppidest üles vaiksele tänaval. Sõbranna vaatas, et tal on haige jalaga kergem mööda sõidutee äärt käia, mina käisin treppidest kõnniteel. Ja siis sõitis otse sõbrannale vastu tiira-taara kihutav mootorratas, sõitja täis kui tinavile, kiiver viltu peas, käed vehkimas ja ise kisamas venekeelseid roppusi.
Kõnnitee ja sõidutee vahel on seal kitsas müürike, nii umbes vöökohani. Nii ei saanud sõbranna teelt ära astuda ja pidi kohe üle elama uue ehmatuse, sest motokutile kihutas järele punane väikebuss, samuti ühest teeservast teise paiskudes. Aitasin sõbranna kähku müüritisele ja kõnniteele. See oli päris õigeaegne, sest meil oli ju vaja jõuda bussipeatusse. Sealt, kuhu kihutajad sõitsid, edasi ei pääsenud, pargijärsak tuli vastu. Aga nad taplesid seal omavahel, kostis kisa ja siis hakkas mootorrattur kiivrit käes hoides vaarudes meie poole jooksma, ise endiselt vandudes ja mingit Sankat appi hüüdes. Seda muidugi tehti hästi, et talt motikas ära võeti, sest ta oleks võinud palju paha põhjustada.
Õnneks tuli meie buss varsti.
Nii pikk postitus sai, kuigi algul polnud plaanis täna üldse kirjutada :)
No comments:
Post a Comment