05/01/2019

Nina George „Lavendlituba“


Nina George
„Lavendlituba“

Varraku ajaviiteromaan.
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni.
Toimetanud Terje Kuusik.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle romaani valisin lugemiseks, sest mulle meeldivad raamatud raamatutest ja eelteade tõotas, et peategelase Kirjanduslikku Apteeki tutvustatakse palju ja mõnuga. Lavendel meeldib mulle ka igati. Muidu suhtun ma ajaviiteromaanidesse ebalusega.

Tuleb aga tunnistada, et saksa kirjaniku Nina George „Lavendlituba“* suutis seda ebalust leevendada, sest ka need teemad, mida autor raamatute ja üleüldse kirjanduse kõrval käsitleb, on kirja pandud paraja annuse rõõmu ja kurbusega segiläbi. Õigupoolest on rõõm kohati kurb ja kurbus lustakas. Igasuguseid ootamatusi tuleb ka küllaga ette. Ja veel tuli lugedes meelde vana laul, miks otsime seda, mida leida ei ole, ja leiame seda, mida otsinud pole.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Kui aga romaani mitmetahulisusest mitte kirjutada ja jääda ainuüksi raamatute teema juurde, siis oli Nina George või õigupoolest tema peategelase, Pariisi bukinisti sellekohaseid arusaamu mõnus lugeda ja jälgida. Ta muutus lugedes väga sümpaatseks, samuti hakkasid huvi pakkuma tema suhted – ja mitte ainult raamatutega, tema läbinägelikkus, julgus siiski lõppude lõpuks pärast paarikümmet aastat tõega silmitsi seista, pääseda välja lavendlitoa sünkjast masendusest. Sama masendust oli ta ju inimestel aidanud ravida juba aastaid teostega, mida müüs või lihtsalt niisama jagas.

Huvitav on raamatukaubitseja suhtumine oma kauba ostjatesse, nende liigitus, mõistmine mida täpselt kellelgi vaja on. Tsitaat peategelase tõekspidamistest:

„Tahtsin ravitseda tundeid, mida ei tunnustata hingehädadena ja mida arstid ei diagnoosi. Kõiki neid väikesi tundeid ja tundevirvendusi, mis ei huvita ühtki meedikut, sest nad on väidetavalt liiga tühised ning käsitamatud. See tunne, kui suvi hakkab jälle läbi saama. Või arusaamine, et sul ei olegi enam tervet elu aega, et leida oma koht. Või kerge kurvastus, kui sõprusel jääb ikkagi vajaka sügavusest ja tuleb seda kõige usaldusväärsemat inimest edasi otsida. Või sünnipäevahommikune raskemeelsus. Nostalgiline igatsus lapsepõlve õhu järele. Sellised asjad.“

Ka kõrvaltegelased on igaüks isevärki. Oma otsingute teel on impulsiivne noor kirjanik, mahajäetud naine, ainsa teosega menu saavutanud kirjanik, jõelaevnikud, peategelase majanaabrid ja paljud teised värvikad tüübid. Peategelase laevareis tuletab küll kohati meelde otsingureise, mis tänapäevases kirjanduses väga moes on, kuid Nina George on selle suutnud siiski kummaliselt meeldejäävaks ja ootamatusterohkeks kirjutada.

Tõlge oli ladus, aga üks aps jäi silma. Astrid Lindgreni meisterdetektiiv on rootsikeelses originaalis ja eesti keeles meile tuttav Kalle Blomkvistina, „Lavendlitoas“ on ta laste lugemisvara hulgas millegipärast ingliskeelsel kujul Kalle Blomquistina (lk 136).

Autori lennukalt lummav stiil sobis mulle ja tegi päeva paremaks.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* Kuigi saksakeelne originaal kannab pealkirja Das Lavendelzimmer, on see teos inglise keeles ilmunud pealkirjaga The Little Paris Bookshop („Väike Pariisi raamatupood“). 

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails