30.8.15

Taaskohtumine vanaisa luuletusega


Paar päeva tagasi küsis tuttav, kas ma tean, et viimases Vikerkaares (nr 7-8/2015) on üks mu vanaisa luuletus (lk 41-42) ja paar elulooseika (lk 50-51). Ei teadnud, sest Vikerkaart ma pidevalt ei jälgi. Aga oligi.

Vanaisal oli kirju elu, millest põhiosa tegutses ta ajakirjanikuna. Olen sellest siin blogis mitut puhku kirjutanud. Aga luuletada meeldis talle ka. Eriti tegi ta seda Juhan Lilienbachi toimetatud satiiri- ja pilkeväljaannetes.

Noore mehena pakkusid talle huvi 1905. aasta revolutsiooni aegsed ja järgsed meeleolud (mida Vikerkaare see number käsitlebki).  See oli ta elus ka kõige luulerohkem periood, millest paraku tema pseudonüümide ja avaldamiskohtade rohkuse tõttu väga vähe säilinud on.

Aare Pilve koostatud luulebuketis Vikerkaares on vanaisa luuletus "Torm möllab" (kirjutatud J. Vermontuse varjunime all). Seda luuletust teadsin juba oma lapsepõlvest, sest see oli 1951. a ilmunud ühes kogumikus. Pilv pole luuletust aga sellest kogumikust võtnud, tema allikaks on olnud "Mõtted. Esimine raamat." J. Lilienbachi toimetusel. Tallinn: Mõte, 1909. Ja luuletuse sõnapruuk ei ole kohendatud veatusse kirjakeelde, nagu oli 1951. a väljaandes (pilt kõrval), vaid nõnda nagu originaalis, kus "rõõmu" kirjutatakse armsaste "rõemu" ja "peame" "piame".

Pilve leitud eluloofaktikesed on mulle ka teada, kuid tema kasutatud Eesti biograafilises andmebaasis ISIK on need napid ja natuke ebatäpsed. Näiteks surma-aasta osas.

Aga üldiselt oli taaskohtumine vanaisa luuletusega tore.

* * *
Veel on vanaisa luuletusi uuemal ajal ilmunud paar-kolm. Näiteks üks Juhan Peegli koostatud, redigeeritud ja kommenteeritud  raamatukeses "Saksad surevad, mõisad põlevad. Valimik satiiri ja huumorit töölisajakirjandusest 1905-1917". "Loomingu" Raamatukogu nr 26 (86) / 1959. See on neljarealine luuletuseke "Väljakohus" Vermontuse nime all. Luuletus on aja jooksul muutunud rahvasuus ränneldes paljudele tuttavaks.


Teine, mille vanaisa kirjutas pärast mu õe surma 1941. a, on olnud hoiul mu kodus ja ilmus trükis esmakordselt ajakirjas Tiiu minu artikli juures paar aastat tagasi (Tiiu mai/2013: 26–27), veidi varem panin selle ka siia blogisse:
http://iltaka.blogspot.com/2008/05/ksik-kalmukngas-siberis.html

Veel on mu blogis vanaisast järgmised kirjutised (on ka tema fotod):
http://iltaka.blogspot.com/2014/12/ohtu-vanaisaga.html
http://iltaka.blogspot.com/2015/01/tallinna-teataja-algusaastad-ehk-kabi.html
http://iltaka.blogspot.com/2015/01/eesti-ajakirjanike-esimene-kongress.html

29.8.15

Kired Peterburi "Mefisto maja" ümber

Mitmesuguste kunstiväärtuste lõhkumist tuleb viimasel ajal ette nii lähedal kui kaugel. Siin ei kirjuta ma meile kaugest ja põnevast Palmyrast, mille templid on maatasa lõhutud, vaid lähemal asuvast suurlinnast, kus vist küll enamik eestlasi käinud on.

Mõni päev tagasi, 26. augustil 2015, lõhkusid tundmatud isikud päise päeva ajal Peterburis Lahta tänaval nn Lišnevski maja ehtinud bareljeefi, mis kujutas Saatanat, Mefistofelest, ja mille tõttu seda juba ammusest ajast arhitektuurimälestiseks olevat hoonet ka "Mefisto majaks" on kutsutud. Bareljeef ise võeti muinsuskaitse alla 2013. a.


Lišnevski maja on ehitatud aastatel 1910-1911 ja saanud oma nime tollal väga modernse arhitekti Aleksandr Lišnevski (1868-1942) järgi. Tema oli selle maja projekteerija, ehitustööde tellija ja omanik.

On seisukohti, et Mefistona kujutas Lišnevski iseennast. Kuid rohkem on arvatud, et Mefisto bareljeef loodi kuulsa ooperilaulja Fjodor Šaljapini (1873-1938) järgi ja auks. Alloleval fotol on Fjodor Šaljapin Mefisto rollis Charles Gounod' ooperis "Faust" (u 1915. a, fotograafi ei tea):


1926. a laulis Fjodor Šaljapin Mefisto aariat "Son lo spirito, che nega" Covent Gardenis niimoodi:
https://youtu.be/QaQwpDll2Lg?list=RDQaQwpDll2Lg

Aga läheme tagasi "Mefisto maja" juurde...

Esialgu arvati, et kuuekorruselise hoone ülaosas olnud Mefisto bareljeefi lõhkusid õigeusklikud, kes ei nõustu sellega, et ehitatava ja vastselt risti saanud Püha Ksenia kiriku läheduses olevat hoonet kaunistab Saatan. Kirik on oma seost vandalismiga eitanud. Hiljem on väidetud, et lõhkumistöö võtsid omaks Peterburi kasakad, sisuliselt samal põhjusel.

Peterburis "Mefisto maja" juures on nüüd toimunud umbes 400-500 osavõtjaga rahvakoosolekud nõudmaks bareljeefi taastamist. Kuritöö Mefisto kallal hoiab linlaste meeli ärevil. Väidetavalt on juba alustatud ettevalmistusi bareljeefi taastamiseks. Praeguse seisuga levib rahvasuus hoone uus hüüdnimi "maja ilma Mefistota".

Faktid ja fotod on kokku otsitud internetist.

21.8.15

Blogikorralduslikke viitamisi (raamatumuljetest ja muust)


Olen siin blogis muude teemavaldkondade seas üsna palju kirjutanud loetud raamatutest. Need ei ole arvustused, vaid minu muljed loetust. Päris kõikidest raamatutest, mida lugenud olen, ma muidugi blogis ei kirjuta. Millegagi peab teos mind olema puudutanud või siis päriselt vastumeelt olnud, et blogisse jõuda.

Et need postitused oleksid paremini leitavad, selleks tegin Kruusateele eile uue lehe RAAMATUMULJED, Selles registris on autorite nimed (koguteoste puhul pealkirjad) tähestiku järgi.  Loetelu on praegu seisuga 20. aug 2015. Kui raamatumuljeid lisandub, eks ma siis jälle täiendan ja uuendan.

Seejuures tasub teada, et kirjanduse ja kirjanikega seotud postitusi on selles blogis tegelikult rohkem. Need kõik on leitavad blogi küljeveerus oleva sildi KIRJANDUS abil.

Ühtlasi tuletan siin meelde, et mul on ka blogi TÜTARLAPS LINNAST, mis sisaldab minu meenutusi lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem. Aitäh kõigile, kes on ennast Facebooki-lehe kaudu selle püsilugejaks möllinud. Kõigile teistele lugejatele ja kommenteerijatele muidugi ka.

Päris tore oli, et Sirbis ilmunud artikli "Raamatublogisid tuleb ja läheb" (Mihkel Samarüütel, 8. mail 2015) lõpus lingiti teiste raamatublogide hulgas ka "Tütarlapsele linnast" ja nende blogide seas, kus muu hulgas raamatutest juttu, oli ka "Kruusatee" link. Sealses loetelus on muuseas palju huvitavaid raamatublogisid.

Minu SULEKE'se-blogis sai hiljuti täis 1000 postitust. Olen seda blogi (samuti kui Kruusatee'dki) pidanud 2008. aasta jaanuari lõpust alates. 1000 on niisugune arv, et võimaldab täiesti rahumeeli pausi teha või lõpetada.

Seetõttu ei teagi ma praegu, kas jätkan oma inglipostkaartide kogu tutvustamist Sulekese kaudu veel ja kas kirjutan seal edaspidigi "midagi inglitest, haldjatest, igasugustest muudest kummalistest ja põnevatest asjadest läbi kunsti, kirjanduse, muusika ja mõttemaastiku" (nagu blogi alapealkiri lubab). Suvel ja sügise valgemal ajal on blogikülastajaid nagunii vähem, 1000 postitust on üsna laialdane lugemis- ja vaatamisvara, sestap pole blogi jätkamisel (kui jätkan) enne suurt mõtet kui pimedamal hingedeajal või jõulupühade eel.

Ühe lisaregistri tegin Sulekesele ka. Kui seal seni olid olemas nende kunstnike ja kirjanike loeteluleheküljed, kelle loomingut olen tutvustanud, siis nüüd lisandus leht MUUSIKA - aja jooksul olen Sulekesse pannud üsna palju muusikavideosid, neidki peaks nüüd olema kergem leida.

Mult on küsitud, kas mul on veel blogisid. On küll, aga kolm nimetatut on praegu peamised.

Pilt on ekraanitõmmis ühest Eesti ilma ennustavast portaalist - see 16.-28. augusti ilmanäit peaks andma vastuse küsimusele, kas meil ikka on tänavu kehv suvi. Vaatamiseks klõpsa pildile - ei  ole reklaam :)

18.8.15

Läbipõlemine


TÕELINE SÄÄSTUPIRN. Tarbijakommentaar: ilgelt kaua pidas vastu, peaaegu kümme aastat muudkui venis ja venis.
Foto: aug 2015.

9.8.15

Postkaardid kõrgeaulistele

Tõlkisin mõni päev tagasi ühele välismaisele blogijale tema kollektsiooni vanadele postkaartidele kirjutatut. Vene keelt ta ise ei valda, ka on tal käekirju, isegi üsna kalligraafilisi, vene keeles raske dešifreerida. Need pisikesed tõlkejupid jäid mulle meelde, sest nois postkaartides väljendus inimeste vastastikustes suhetes hästi palju austust.

Üks postkaart oli 30. detsembril 1914 saadetud Kovnos (nii kutsuti tollal Kaunast) tema kõrgeaususele korstnapühkija Girsh Krokinile tema majja Kiievi uulitsal. Sellel kaardil kurdeti paljuaustatud härra Krokinile, et Mickiewiczi tänaval on korteri küttekolle rikkis. Olgu hr korstnapühkija nii hea ja saatku kurt töömees seda parandama ning korsten vajaks kah puhastamist, sest tahma pudeneb. Muidu ei saavat üürilised pliiti kasutada ja jäävat söömata.

Teine postkaart oli saadetud Vilnost (nii kutsuti tollal Vilniust) Petrogradi Tema Ekstsellents Nil Nilovitš Dorgomedovile. Kira-nimeline naisterahvas kirjutas kallile onu Nilile ja tädi Oljale, et tema reisiseltskond lahkus neli päeva tagasi Vologdast ja on nüüd Vilnos. Petrogradis ei olnud onu ja tädi nägemiseks kahjuks aega, sest rong peatus seal ainult kümme minutit, mille jooksul tuli lõunat süüa. Igal pool olevat tunda sõja lähenemist, seepärast tahavad nad jõuda oma sihtkohta võimalikult kiiresti ja sõidavad Vilnost sedamaid Kédainiaisse. Postkaardil on rohelusse uppuva linna vaade, kaart on postitatud Vilno vaksalis 26. mail 1915.

Tänapäeval ei pöördu ju keegi enam korstnapühkija poole (olgu ta kas või korstnapühkijate artelli juhataja) tiitliga "tema kõrgeausus" ega kõneta nii ka oma onu. Parimal juhul käratatakse korstnapühkijale, et olgu töömees homme olla. Hea veel, kui vandesõnu ei lisata.

Vilnost saadetud postkaardile rutakalt kirjutatul tekstil aga oli nii tugev läheneva sõja hingus, et see pani küsima, mis küll on neist kirjutajatest saanud. Ega ju ka esimese kaardi juudist korstnapühkija elu pruukinud keerdkäikudeta minna.

Internetist leidsin 1862. a sündinud Girsh Krokini, Kaunase elaniku, kelle surma kuupäev ja koht on teadmata ja kellel oli mitu last. Tal oli ka sama vana lastetu nimekaim, kelle surma kuupäev ja koht on samuti teadmata. Nil Nilovitš Dorgomedovi ja tema naise kohta polnud kõiketeadvas internetis midagi.

Liiga väikesed on tavalised inimesed ajaloo jaoks.

Fotodel on tekstilõigud korstnapühkijale saadetud postkaardilt ja onule saadetud kaardi aadressiribalt.

3.8.15

"Röövlid. Kuidas natsid Euroopa kunstiväärtusi varastasid"

 
Anders Rydelli raamat "Röövlid. Kuidas natsid Euroopa kunstiväärtusi varastasid" (Plundrarna. Hur nazisterna stal Europas konstskatter, 2013; e. k kirjastus Hea Lugu, 2014, tlk Heidi Saar) on ajakirjandus selle sõna heas mõttes - tõsine uurimus, mille jaoks on tulnud uurida tohutult palju allikmaterjale.

Nii mahuka ainestikuga ei söanda paljud ajakirjanikud iialgi vastamisi astuda, aga Rydellil on olnud kaasa võtta kogemused oma varasemast elust. Ta on töötanud kunstielu ja kultuuripoliitikat kajastava ajakirja Konstnären peatoimetajana ja oma sõnul mitu aastat ka varem kultuurivarguste ja nende majanduslike, moraalsete ja juriidiliste tagajärgede küsimustega tegelenud, kuigi hoopis teises vallas. 2009. aasta alguses avaldas ta koostöös Sam Sundbergiga raamatu "Piraadid - Rootsi failijagajad, kes röövisid Hollywoodi". Teos käsitles Rootsi netipiraatide liikumist. Tema sõnul on mõlemas raamatus palju ühist.

"Röövlid" on faktiküllane lugemisvara kõigile, keda huvitavad kunsti ja poliitika, võimu ja vaimu seosed. 1933. ja 1945. aasta vahel varastasid natsid miljoneid kunstiteoseid. Hitleri otsesel käsul liikusid läbi Euroopa erikoolituse saanud rühmad, kelle eesmärgiks oligi just see, ajaloo suurimaks kunstirööviks nimetatud ettevõtmine, mille nimel ei põlatud ka inimeste surmasaatmist.

Hitleril oli unistus koguda oma noorpõlvelinna Linzi maailma parim ja mahukaim kunstikogu, üleüldse ehitada Linz maailma uhkeimaks ja monumentaalseimaks kultuurikeskuseks. "Selles projektis köitis Hitleri tähelepanu kõige rohkem makett, millest oli saanud tema kinnisidee. Bulvari otsas paiknes Führermuseum - kunstimuuseum, mis pidi olema suurem ja parem kui Louvre, Ermitaaž ja Metropolitan. Innukaid külastajaid pidi vastu võtma 150 meetri pikkune marmorsammastega fassaad. Muuseumi kavatseti paigutada maailma suurejoonelisim kunstikogu, Adolf Hitleri enda oma. Sõjaajal oli tema kogu kontrollimatult kasvanud."

Mõned päevad pärast Saksamaa allaandmist Teises maailmasõjas leidsid liitlasväed Austria Alpides peituva Altaussee soolakaevanduse sügavustest kõigi aegade suurima kunstikogu - tuhanded Rembrandti, Rubensi, Michelangelo jpt meistriteosed. Vaatamata sellele ja ulatuslikele leidudele ka mujal jäi üle 100 000 teose kauaks kadunuks ja on hakanud tasapisi välja ilmuma alles nüüd mitmesugustel oksjonitel ja kunstikogujate omavahelises suhtluses. Ka tippmuuseumid on pidanud viimasel ajal tundma rohkem huvi oma eksponaatide varasema saatuse vastu, sest paljudel juhtudel soovivad endiste omanike pärijad oma taasleitud vara tagasi.

Rydelli raamat sisaldab ulatuslikku tagasivaadet ajaloole, natside kultuurihuvi tekkimisele, ja jõuab sealtkaudu meie lähiminevikku, mil Euroopas, Venemaal ja USAs toimuvad tihti dramaatilisteks kujunevad tagastamisprotsessid. Nendest on tulenenud rohkeid omandivaidlusi ja diplomaatilisi kriise, sest asjaga seotud kunagisi omanikke, advokaate, nüüdisomanikke jt on väga palju.  Sagedased on nii era- kui ka suurte riigimuuseumide vastuolud omanikega.

Lugesin "Röövleid" e-raamatuna ja ei tea seetõttu, kas paberraamatus on ka pildilisa. Mina võtsin abiks interneti, kust vaatasin rohkeid teoseid, mille saatust raamatus kirjeldati. Eriti oli mulle uudiseks Saksa ja Austria kunsti kirjeldav osa, sest ega ma Hitleri, Göringi jt kunstikogudest ning lemmikkunstnikest varem suurt miskit ei teadnud. Aga huvitavat on Rydellil olnud öelda ka paljude maailmas väga tuntud kunstiteoste kohta nagu näiteks Genti altar, Michelangelo "Brügge Madonna", Leonardo da Vinci "Daam hermeliiniga", Edgar Degas’ "Maastik suitsevate korstnatega" (1890), Lucas Cranach Vanema "Joakimi ettekuulutus" (1518) jt.

Allpool on reprod mõnest taiesest, mille looja või teose enda saatust Rydell oma uurimuses käsitleb.

Kesksel kohal on raamatus Stockholmi Moderna Museet'is (moodsa kunsti muuseumis) eksponeeritud Saksa ekspressionisti Emil Nolde (1867-1956) maali "Blumengarten (Utenwarf)" (1917) saatus, mida jälgiti huviga kogu maailmas, sest selles väljendusid kõik need raskused, mis kaasnevad röövitud kunstiteoste tagastamisega nende kunagiste omanike pärijatele. Muuseum oli maali heauskselt omandanud 1967. a Luganost Norbert Roman Kettereri galeriist. Aga see osutus olevat üks neist galeriidest, kuhu on kokku sattunud paljud natside röövitud kunstiväärtused. Nolde ise oli üsna vastuoksuslik isiksus, justkui natside vastane, aga samas tugevasti natsimeelne ühekorraga. On üllatav, kui palju põnevat võib sisaldada üsna mittemidagiütlevana näiv lilleaiapilt.

Hitleri armastatud Saksa romantismiajastu kunstniku Caspar David Friedrichi (1774-1840) teoseid on internetis samuti palju. Siia panen 1822. a valminud maali "Üksik puu. Maamaastik hommikuvalguses."


Hitleri lemmikskulptor oli Arno Breker (1900-1991) oma jõuliste aarialaste kujudega. Need, tihti koos tõrvikutega, sümboliseerisid Hitleri arvates kõige paremini tema partei jõudu. Siia panen küll tusameelsema kuju - "Haavatud sõjamees" (1940).


Üsna valimatult hävitasid natsid niisuguseid kunstitöid, mis Saksamaad jõulise ja lootusrikkana ei näidanud. Kuigi mõnikord korraldati nn mandunud kunsti näitusi, et kujundada arvamust, missugune ei peaks kunst olema. Selliste hulka kuulusid ka Saksa dadaisti George Groszi (1893-1959) pildid, mis muu hulgas kujutasid tema üleelamisi Esimese maailmasõja kaevikutes. Siin aga on teos nimega "Hall päev" (1921).


Ka Austria kunstniku Gustav Klimti (1862-1918) praegu kogu maailmas kuulsad teosed ei meeldinud Hitlerile, küll aga sattusid need Göringi kunstikogusse. Palju sekeldusi põhjustas Klimti muusa Adele portree "Adele Bloch-Bauer" (ka "Naine kullas"; 1907) tagastamiskäik.


Madalmaade kunstniku Johannes Vermeeri (1632-1675) kahe maali - "Astronoom" ja "Geograaf" - omandamine oli Hitleri jaoks kinnisidee. Need pidid igal juhul jõudma Hitleri Führermuseumi ja saama selle kunstikogu pärleiks. "Astronoom" (1668) kuulus enne sõda Rothschildidele, aga sõja ajal tuli sellelgi maalil teha läbi rohkeid seiklusi.


Huvitavaks on kujunenud Austria kunstniku Egon Schiele (1890-1918) maali "Wally portree” (1912) saatus. Ka seda Viini Leopoldi muuseumis hoitud maali nõudsid omanikud tagasi.


Saksa ekspressionist Ernst Ludwig Kirchner (1880-1938) maalis vahetult enne Esimese maailmasõja algust üheteistkümnest tööst koosneva sarja, mille kõige tuntum maal oli "Berliini tänavastseen” (Berliner Strassenszene; 1913). Nagu Bloch-Bauerile kuulunud Klimti maalid, oli see teos Saksamaale kultuuriliselt ja rahvuslikult väga oluline, muutudes Berliini jaoks omamoodi sümboliks, kuid sellegagi kaasnes hulk keerukaid olukordi ja omandimuresid.


"Röövlid" on sedavõrd tõsiseteemaline ja faktidemahukas raamat, et arvasin selle autorit olevat vähemasti kuldses keskeas, kuid Anders Rydell on sündinud 1982. a. Tema veebileht on siin. 

2.8.15

Üheksa hetke kruusateedelt


August algas väikese retkega kruusateedel. Blogi nimega lähevad need fotod hästi kokku. Mitmel moel tore õhtupoolik oli. Võib-olla jäi natuke midagi sellest toredusest moblapiltidele ka. On küll nii, nagu mu noorpõlve lemmikluuletaja kirjutas: "Kui kruusatee kraasibki taldu /  tule ikka mu rõõmude juurde / Tule ikka mu rõõmude juurde / kaudu mu vaevakaskede".









Mitmesugustel põhjustel oli see sel aastal mu esimene pikem käimine. Päris võhmale võttis, aga hea oli.
Minu fotod, 1. aug 2015.
Related Posts with Thumbnails