29/06/2015

Stefan Klein "Loomise päevikud", Michio Kaku "Tulevikufüüsika"

Noorem põlvkond soovitas mulle neid kahte raamatut sõnadega, et pärast nendesse süvenemist mõistan ma senisest paremini, kuidas maailm toimub ja kuhu suundub, mida ma ju enam omaaegse koolitarkuse baasil täielikult aduda ei suuda.

Stefan Kleini ja Michio Kaku ühisjooneks on see, et mõlemad kirjutavad, kui kaugele on jõudnud tsivilisatsioon ja (tipp)teadlaste uuringud; mõlemad toovad rohkelt näiteid ja mõlemad avavad ka tulevikuväljavaateid, Kaku ehk rohkem, nagu lubab ka tema raamatu pealkiri. Klein seevastu kirjutab väga palju ka minevikust, tema raamatu täispealkirigi on "Loomise päevikud. Suurest paugust kloonitud inimeseni" (Die Tagebücher der Schöpfung. Vom Urknall zum geklonten Menschen, 2000).

Neid lugenuna (õigupoolest on Kaku raamat mul veel pooleli) jõudsin järeldusele, et ma polegi päris kindel, kas tahaksin niisuguses tulevikus elada. Kui mind juba näiteks tänapäevases suhtlusvõrgus Facebookis möllav kõige kõigega jagamine (kui just piiranguid peale ei pane) üsna häirib, siis kuidas tunneksin end maailmas, millel on pehmelt öeldes igaühel iga kell võimalik saada teavet mu mõtete kohta ja väikese sisseneelatud tableti kaudu isegi mu siseelundite talitluse kohta? Kuidas tunneksin end maailmas, kus inimnäolised robotid, kes peale kõige muu ka tundeid evivad, tuleksid tänaval vastu vaheldumisi inimestega ja ma pole enam isegi suuteline tegema vahet, kes on kes ja mida temalt oodata võib? Kas ma tahaksin elada maailmas, kus mulle oleksid nähtavad kõik kõige kummalisemad maailmamerede süvaveeasukad, kelle pelk kirjelduski minus külmavärinaid tekitab? Neid kas-küsimusi oleks mul väga palju, sest muudatused meid ümbritsevas toimuvad kiiremini, kui inimene nendega kaasa muutuda jõuab.

Võib-olla tuleks kõike võtta põneva mänguna, lahti rulluva filmina või lõuendina ja lihtsalt nautida seda võimaluste rohkust, seda põnevust?

* * *

Stefan Kleini "Loomise päevikute" annotatsioon lubab, et "käesolev raamat räägib mitmesugustest avastustest ja murrangutest. See pajatab otsustavast muutusest, mille loodusteadused tegid läbi 20. sajandi teisel poolel: rahuldudes üha vähem vastustega lihtsale küsimusele „Kuidas see toimib?”, püütakse nüüd seletada maailma selle tekkeloost lähtuvalt. Loomisprotsessidest on saanud uurimisteema. Teadlased on asunud tegelema materjaliga, millest veel hiljuti koosnesid üksnes müüdid, filosoofiad ja religioonid. Kuidas tekkis maailm? Mis on elu? Mida tähendab teadvus?
See raamat kirjeldab, milliseid vastuseid annavad teadlased tänapäeval nendele küsimustele."

Saksa populaarsemaid teaduskirjanikke Stefan Klein (sünd 1965) on õppinud füüsikat ja filosoofiat ning kaitsnud doktorikraadi biofüüsika erialal. Mõned tsitaadid "Loomise päevikutest" Krista Räni tõlkes (Varrak, 2014):

"...kord juba tunnustatud tulemusi lükatakse harva ümber. Pigemini liigub uurimine edasi, nii et muutub üksikute küsimuste tähendus. Avanevad uued tööpõllud, teised kaotavad atraktiivsuse ja neid ei harita enam. Väärõpetuste paljastamise asemel jäetakse need lihtsalt sööti."

"Aeg saab tajutavaks kõige maailmas toimuva tagajärjena, mitte algpõhjusena. Ta meenutab mägioja, mis mõnikord voolab metsikult vahutades, mõnikord aga seisab paigal. Ja ta näib olevat vormitav nagu voolimismass."

"...ilma kellata vabrikuväravas ei oleks konveierid kuidagi töötada saanud."

"Aeg kasvab välja alles sündmustest."

"Sest osakestefüüsikaga on samasugune lugu nagu Vene nuku matrjoškaga, mille puidust kerest tuleb pärast lahtitõmbamist välja üha uusi nukke: väljas, spetsiaalsete mikroskoopide all parasjagu veel nähtavana, on aatomid; nende keskel aatomituumad, aatomituumades prootonid ja neutronid, neis omakorda kvargid – ning nii-öelda päris keskel Higgsi boson."

"...kuidas võiksimegi eeldada, et võõrastel taevakehadel elavad olendid on samasugused ja saadavad raadiotelegramme nagu inimene, märkis astrofüüsik Carl Sagan, „kui me ei mõista isegi mitte maiade vanu käsikirju, ehkki nemad olid ju ometi inimesed nagu meie?”"

"Süvameri on aga jäänud inimestele 21. sajandi algul hüljatud kolikeldriks, mida pikka aega on kasutatud tuumaprügi ladestusplatsina – ja on tulvil mõistatusi."

"...selle kohta, kes keda sügavuses sööb, ei ole teada peaaegu mitte midagi. Robinson manitseb, et inimkond peab selle mõistatuse lahendama, kui tahab tulevikus meresid püsivalt kasutada ja mitte lihtsalt tühjaks püüda. Sest peaaegu piiritus ookeanimaailmas näivad toiduahelad olevat omavahel veel tihedamalt läbi põimunud kui maismaal – juba üheainsa liigi kadumisel või võimustvõtmisel võivad olla ettearvamatud tagajärjed."

"Evolutsiooni käigus maksab eluvõimelisus, mitte täiuslikkus."

"Just nimelt ebatavaliselt otsusekindel inimene ei ole vaba, vaid vastupidi – on äärmiselt rahutu."

"Kui Venteri andmekogum on avalikuks tehtud, seisavad bioloogid silmitsi inimese 80 000 geeniga nagu esimese klassi õpilased Goethe „Faustiga”: nad võivad küll teksti kokku veerida, ent ei suuda selle tähendust veel kaugeltki mõista."


Stefan Kleini raamatute kohta vt sellest blogist ka: "Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas".

* * *

Michio Kaku (sünd 1947) on jaapani päritolu ameerika füüsik ja futuroloog. Enda kohta kirjutab ta, et teda on kogu elu jooksul köitnud kaks kirge, soov mõista kõiki universumi füüsikalisi seadusi ühe koherentse teooria raames ja soov näha tulevikku. "Viimaks hakkasin aru saama, et need kaks kirge õigupoolest täiendavad teineteist. Tuleviku mõistmise võti on looduse alusseaduste tundmaõppimine ja seejärel nende rakendamine leiutisteks, masinateks ja raviviisideks, mis kujundavad meie tsivilisatsiooni ümber kaugesse tulevikku ulatuvalt." Teaduse populariseerijana on ta juhtinud teadussaateid telekanalites BBC, Discovery Channel ja Science Channel ning intervjueerinud rohkem kui 300 maailma tippteadlast, mõtlejat ja unistajat.

Ka "Tulevikufüüsikal" on tegelikult pikk pealkiri: "Tulevikufüüsika : kuidas teadus aastal 2100 kujundab inimsaatust ja meie igapäevast elu" (Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100, 2011; eesti keelde tõlkinud Arko Olesk, Pilgrim, 2013.)

Oma tulevikukäsitlust alustab Kaku Jules Verne'i ja Leonardo da Vinci maailmakäsitlustest, nende tulevikuennustustest ja teravapilgulisest mõistmisest, et just "teadus on mootor, mis raputab tsivilisatsiooni alusmüüre, viies selle uude, ootamatute imede ja imetegude sajandisse."

"Aastaks 2100 on meie saatus muutuda nendeks samadeks jumalateks, keda me kunagi austasime ja kartsime," kirjutab Kaku. Ja teisal: "Aastaks 2100 oleme mütoloogiliste jumalate kombel suutelised manipuleerima objektidega, kasutades mõttejõudu."

Samas osutab ta, et "millal iganes tekib konflikt tänapäevase tehnoloogia ja meie primitiivsete esivanemate ihade vahel, võidavad iga kord need primitiivsed ihad. See on koopainimese printsiip." See printsiip mõjutab iga inimest ja näiteks "kui soovid ennustada tulevikuinimeste sotsiaalseid suhteid, kujutle lihtsalt meie suhteid 100 000 aasta eest ja korruta miljardiga. See tähendab, et kõrgelt hinnatakse klatši, suhtevõrgustike loomist ja meelelahutust." 

"Seega, kui me just geneetiliselt oma põhiolemust ei muuda, võime eeldada, et meelelahutuse, tabloidiklatši ja sotsiaalvõrgustike jõud tulevikus kasvab, mitte ei kahane."

Elukondlikud ja sotsiaalsed muudatused on Michio Kaku raamatus pidevas seoses tehnoloogia- ja teadusearenguga. Väga täpseid prognoose nii lähiaastateks kui ka saja aasta pärast toimuva kohta püüab ta anda samuti. Aga, nagu ma juba ütlesin, on tema raamatu lugemine mul alles pooleli ja ma jätkan sellega.

Just nii, kahekesi koos, teineteise järel toimivad need kaks raamatut suurepäraselt.

---

 EDIT: 22. juuli 2015. Täiendan nüüd seda niigi pikka postitust ka mõnede tsitaatidega dr Michio Kaku raamatust:

"Silm ja nägemisnärv kannavad õigupoolest teavet kiiremini kui ülikiire internetiühendus. Seega pakub interneti kontaktlääts ilmselt kõige tõhusama ja kiirema juurdepääsu elusale ajule."

"... internet loodi Pentagoni poolt algselt „mehisena“, st selle kasutamise eesmärk oli domineerida sõjas vastase üle. Kuid nüüd on internet peamiselt „naiselik“..."

"Üks tunnete põhisihte on anda meile hinnangualused, et saaksime otsustada, mis on oluline, mis kallis, mis ilus ja mis väärtuslik. Ilma tunneteta on kõik samaväärne ja meid halvab otsustamisprotsess, sest kõik otsused on sama kaaluga. Seega on teadlased nüüd hakanud mõistma, et tunded pole kaugeltki luksus, vaid intelligentsuse hädavajalik osis.“

"...kogu see suur riiuliterivi ning Blue Gene’i rabav arvutusvõimsus suudab simuleerida ainult hiire aju ja sedagi vaid mõneks sekundiks."

"...inimese aju on kõige keerukam objekt, mille emake loodus on siinses galaktikaosas loonud."

"Inimese ajus on miljon korda rohkem neuroneid kui äädikakärbse ajus. Kui äädikakärbse aju kõikide närvirakkude tuvastamine võtab aega paarkümmend aastat, siis inimaju närviarhitektuuri täielikuks tuvastamiseks kulub veel mitu aastakümmet rohkem."

Asimovist: "Ta mõtles välja kuulsad „robootika kolm seadust“, et kaitsta inimesi ja roboteid [robot ei tohi oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha; robot peab täitma inimese antud korraldusi, kui need pole vastuolus esimese seadusega; robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei lähe vastuollu esimese ega teise seadusega]. Isegi Asimovi kolme seaduse puhul on probleeme, kui need lähevad omavahel vastuollu."

Tsitaat Kaku raamatust: "„See aeg pole veel käes, kuid see on lähedal. Kardan, et kahjuks elan viimases surelike põlvkonnas.“ Gerald Sussman"

Eesti päritolu teadlase uuringute edusammudest:
"Kuid 2009. aastal anti teada, et Svante Pääbo juhitav töörühm Leipzigis asuvas Max Plancki nimelises Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudis on valmis saanud esimese visandi neandertallase täielikust genoomist, analüüsides kuue neandertallase DNAd. See oli tõeliselt suurejooneline saavutus. Nagu oli oodata, on neandertallase genoom inimese omaga väga sarnane. Mõlemad koosnevad umbes kolmest miljardist aluspaarist, kuid olulistes kohtades oli ka erinevusi. Stanfordi antropoloog Richard Klein ütles Pääbo ja tema kolleegide tööd kommenteerides, et see rekonstruktsioon võib anda teavet neandertallaste käitumise kohta, näiteks kas nad suutsid rääkida. Inimestel on kaks erilist muutust geenis FOXP2, mis mängivad rolli meie võimes välja öelda tuhandeid sõnu. Põhjalik analüüs näitab, et neandertallastel olid FOXP2 geenis samad kaks mutatsiooni. Seega on mõeldav, et neandertallased suutsid meiega sarnaselt hääldada."

"Teisalt võib nappuse ja raha motiveeriva aspekti kadumine viia meid enesekesksesse, mandunud ühiskonda, mis laskub madalaimale tasemele. Vaid tilluke käputäis kõige loomingulisemaid inimesi on motiveeritud luulet kirjutama. Nagu väidavad kriitikud, saab enamik meist olema kasutud logardid ja aja surnukslööjad."

Ja midagi blogijatele mõtlemiseks:
"Juhuslikud faktid ei tähenda tarkust ja tulevikuinimesed on väsinud pealiskaudsete blogijate sõnamulinast ning otsivad austusväärseid lehekülgi, mis pakuvad seda haruldast tarkusekaupa."

23/06/2015

Jaaniroosid


Alles hakkasid õitsema, juba pudisevad. Kogu ümbrus oli tänasel soojal hommikul nende pehmet aroomi täis. Nüüd sajab nii vihma kui ka õielehti. On jaaniõhtu...

17/06/2015

"Saatus laob sulle pasjanssi..."


Pasjanssi hakkasin ma laduma 1981. a oktoobris. Tean seda lausa kuupäevalise täpsusega, sest sõitsin just siis ajakirjanikuna Baikali-Amuuri raudtee (BAM-i)  läänelõigu avamise eel käima pandud kultuurirongile, millel sai koos Eesti kultuurirühmaga (orkester jm) Baikali-tagust trassi läbitud üle kuu aja. Just selle paljude pikkade reisilõikudega teekonna arvatava rongisõiduigavuse peletamiseks ostsin kaasa käepärase tavalisest veidi väiksemate kaartidega paki.

Sõit sai otsa, aga harjumus jäi. Kaardipakk on ikka veel tolleaegne, päris ära kulunud, mõni kaart on isegi mitu korda parandatud. Iga päev ma seda ei lappa, aga siis, kui mõttetegevus vajab korrastamist või närv pingule kipub, on hea pasjanssi ladudes lõõgastuda. Arvutis mulle pasjanssi (solitaire) laduda ei meeldi.

Pasjanss (patience - kannatlikkus) on hea rahulikuks treenimise vahend. Omamoodi meditatsioon. Või siis ennustusviis: tuleb välja - läheb täide või korda, ei tule välja - ei lähe täide või ei saa korda.

Pasjanss olevat pärit Saksamaalt või Skandinaaviamaadest. Pasjansi ladumise käsiraamatuid ja selle kirjeldamist kirjanduses on tähendatud umbkaudu XVIII sajandi algusest. Esimestel käsiraamatutel oli märkus, et need on mõeldud asjalikele inimestele. Pasjansiviise olevat sadu, mina tarvitan peaasjalikult üht, üsna lihtsat, millest ma enam isegi ei tea, kas võtsin selle reeglid kunagi kuskilt või leiutasin ise.

Kuulsatest pasjansiladujatest on oma igapäevast kirge selle ennustus- ja rahustusvahendi vastu tunnistanud tuntud vene teatri- ja filminäitlejanna Alla Demidova kunagises ETV saates, kus teda küsitles ajakirjanik Ella Agranovskaja. Oma väga heas raamatus "Teine reaalsus" (e. k 1984) kohati müstikale kalduv näitlejanna seda hobi siiski ei maininud.

Siin kõrval on prantsuse kubisti Georges Braque (13. mai 1882 - 31. august 1963) maal "Pasjanss" (1942, erakogus). Braque oli kunstnikuna muuseas ka meie Adamson-Ericu õpetaja.

Postituse pealkiri "Saatus laob sulle pasjanssi..." on pärit Tõnis Mäe laulust 1996. a, kui Mikk Mikiver lavastas Tšehhovi "Kolm õde", kus Mägi mängis duellil hukkuvat Tusenbachi.

16/06/2015

Rahulikus loomaaias...

Uudis sellest, et Gruusias Tbilisis oli ööl vastu 14. juunit 2015 suur üleujutus, mis lisaks inimohvritele põhjustas kurbmängu ka loomaaias, tuletas mulle meelde, et mu viimasest Tallinna loomaaias käigust on hulk minu meelest toredaid moblafotosid veel blogisse panemata. Mõned neist on nüüd siin.

Hei, naaber, mis sa seal soputad?

 Alpinist.

 Aeg, miks nii kiirelt kaod?

 Vabaduse puhang...

 Koalitsioon ja opositsioon.

 Uhkes üksmeeles.

Valge vares.

 Kivil...

 Vaatab seinaga tõtt...

 Trehvunks.

 Emmega koos...

Jeemeni kameeleon.

Vaata ka:
Holger, Pupa ja pruntis baklažaanid
Aeg on tiiger ja mina olengi tiiger
950

08/06/2015

50 aastat tagasi: koolilõpujuuni


50 aastat tagasi tegin alates 27. maist keskkooli lõpueksameid. Eesti keeles kirjutasin kirjandi teemal "Rahvas, tema töö ja võitlus "Mahtra sõjas"". Sain viie.

30. mail 1965 olen kirjutanud oma päevikusse, et viied sain ka ajaloo eksamil nii ajaloos kui ka ühiskonnaõpetuses. Mäletan, et see eksamipäev oli tohutu pikk. Vist kell kaheksa või oli see siiski üheksa hommikul sisenesid esimesed vastajad, mina sain eksamiruumi millalgi lõuna paiku ja viimased vastajad alles kella üheksa ajal õhtul. Aga meil oli ülihea ajalooõpetaja ja omapärane väga range ühiskonnaõpetuse õpetaja. Kunagi peaksin ehk neist rohkemat kirjutama.

"Nüüd tulevad minu jaoks raskemad eksamid - algebra, stereomeetria, füüsika, keemia. Ilmad on imeilusad - päike, rohetavad puud, sini-sinisena on kõige kohal taevas. Ja elu on ilus. Tunda, et oled õnnelik keset seda heledat, suvist maailma - see on ilus. Lihtsalt ma ei tea, millest, aga mul on süda kerge ja rõõmus."

Olin märtsi algusest saati üsna armunud ühte tipikasse, kes mulle mu sünnipäeval, 1. juunil toomingaoksa kinkis, sest et tal muu kinkimiseks raha ei olnud. Aga ta oli tore poiss, kelle tõttu ma oma klassivendi õigupoolest tähelegi ei pannud. Kuid sel eksamiteajal läksime lahku...

Algebra eksam läks mul tunduvalt halvemini ja eksamite ees tekkis hirm.

"Olen vist liig tundlik. Eksameidki olen hakanud kartma. Kui inglise keele eksamile läksin, ei saanud sõnagi suust. Tüdrukud ütlesid, et olin näost valge nagu kasetoht. Küllap hinnegi seepärast tavalisest halvem."

12. juunil olen kirjutanud, et "veel kaks eksamit ja ongi kõik. Siis olen suur ja rumal."

Siis on päevikus pikem paus kuni 2. juulini, mil olen kirjutanud, et "nüüd siis on jäänud vaid kolm nädalat sisseastumiseksamiteni. "Palun mind vastu võtta Teile alluva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonda" - selle avalduse viin ära tuleva nädala lõpul."

Ma ei ole selles päevikus kirjutanud oma koolilõpupeost ja toredast jaaniõhtust/ööst, mille koos klassikaaslastega veetsime. Aga need mälestused on üles kirjutamatagi siiani väga elavad. Siinse blogipostituse ajendiks aga said mu klassivenna tehtud fotod meie kunagise lõpuklassi üleeilsest kokkutulekust - 50 aastat keskkooli lõpetamisest, kuhu ma paraku ise minna ei saanud. Neid pilte vaadates näis, nagu polekski mu klassikaaslased kuigi palju muutunud. Kuigi... Aga mis sellest ikka... 

05/06/2015

"Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused"


John Thavisi "Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused" on minu jaoks viimase aja üks põnevamaid lugemisi. Esiteks on mulle huvitav Vatikanis töötavate ajakirjanike tegevuse köögipool ja teiseks muidugi Vatikan ise, mis raamatus avaneb hoopiski uuel viisil.

Thavis rõhutab alguses, et üle kolmekümne aasta Vatikanis toimuvat kajastanud ajakirjanikuna teab ta väga hästi, et "Vatikani saladusemüür" on suurel määral müüt. Ta väidab, et tema raamat on "Vatikani pentsiku maailma ja sündmuste täpne kroonika".

"Teoorias peaks Vatikanis valitsema täielik konfidentsiaalsus, tegelikkuses aga lekib kogu masinavärk nagu kaks tuhat aastat vana paadilogu."

"Vatikani masinavärgis töötab üle kolme tuhande inimese ja väga paljud neist on valmis jagama igasugust infot, kui neile selleks vaid võimalus anda, aga enamasti toimub see lihtsalt vestluse käigus..."

"Õppisin ajakirjanikuna hindama võimalusi, mida säärane mitmetähenduslikkus ning juhuslikkus pakkus."

"Meedias ja meelelahutusäris on Vatikanist loodud pilt kui mingist müstilisest organisatsioonist – monumentaalsest, kõikvõimsast, saladuslikust ja hästi õlitatud masinavärgist, mis täidab vaikselt ja sihikindlalt kogu maailma puudutavat õilsat eesmärki. Tegelikkuses on Vatikan hoopis midagi muud. See on paik, kus kardinalid viskavad nalja ja aeg-ajalt enesevalitsuse kaotavad, kus iga Rooma kuuria valitsuskabinet kiivalt oma võimupirukat valvab, kus väikeste ja suurte meeste teed kõige veidramal kombel ristuvad ja kus eksimine ning vääritimõistmine on tavalised asjad."

"Otsustasin selle raamatu kirjutada, kuna olen veendunud, et see, mis toimub kulisside taga, on palju huvitavam kui meedia poolt loodud karikatuurne pilt Vatikani võimust ja autoritaarsusest."

Põhiliselt on raamatus juttu paavst  Johannes Paulus II ja Benedictus XVI ajajärgust, kusjuures autor toob  kohati lausa sarkastiliselt välja nende erinevused. Seal, kus üks eelistas teatraalsust, jäi teine tagasitõmbunuks. Seal, kus üks lahendas probleeme kergesti, oli teine vaevalisem, aga sageli ka vastupidi. Üks oli modernsem, teine traditsioonilisem, üks eelistas mõnest asjast vaikida, teine  ei tulnud selle pealegi, et neist asjadest tuleks rääkida. Jne.

Huvitavalt kirjeldab Thavis kardinale ja Vatikani töötajaid. Probleemidering aga ulatub korstnast tõusva suitsu värvist ja parkimiskohtade vähesusest Kristuse Leegioni väärtegudeni ja paljude Vatikanile nii iseloomulike vääritimõistmiseni.

Tsiteerin kirjastuse FUTU Print raamatututvustust: "Thavise vaatevinklis on Vatikan paik, kus Rooma kuuria kardinalid rivaalitsevad, skandaalid õõnestavad paavsti autoriteeti ja minevikupärandite au sees hoidmine põrkub alatasa tänapäeva praktiliste kaalutluste ning tõekspidamistega. Autor viib lugeja püha Peetri kiriku kellatornist basiilika sügavustesse ja pühakute matmispaika, kirjeldab uue paavsti valimisi, maailma tähelepanu võitnud ahistamisskandaale, Vatikani vastuolulisi rasestumisvastaseid vahendeid puudutavaid seisukohti ja palju muud põnevat."

2013. a veebruaris ilmunud The Vatican Diaries sai sedamaid New York Timesi bestselleriks, eesti keeles ilmus see samal aastal Helen Muru tõlgituna. Olen lugenud, et pärast Benedictus XVI tagasiastumist täiendas Thavis originaali tema paavstiaja lõpusündmustega ja paavst Franciscuse ametissevalimisega.

Siinne tekstinäide on pärit peatükist "Volo Papale", kus Thavis kirjutab sellest, et "paavsti visiitide ajalugu on täis valestarte, kadunud busse ja tundide viisi raisatud aega."

Nii läks ajakirjanikel Jordani jõe ääres: "Kui jõudsime ristimiskoha äärde, ei mõjunud seisev vesi ja sellega kaasnev lehk sugugi kutsuvalt. Fotol oleks kogu sündmus paistnud hoopis teises valguses – valges rüüs paavst seismas muistsel trepil, mis viib jõesängini, kus Kristus ise oma religioosset teekonda alustas. Üksteise vastu liibunud fotograafid seisid jalgupidi mudas ja peletasid kärbseid eemale. Märkasin nende keskel tuntud katoliku ja muu meediaväljaannete fotograafi Greg Tarczynskit. Paistis, et ta on toimuvast haaratud ja elevil. Minu meelest oli ta hea pildi saamiseks ideaalse pildistamiskoha leidnud ja taevast langev valgus muutus iga hetkega üha dramaatilisemaks. Paavsti saabumiseni oli veel pool tundi aega."

Ja sellest hoolimata: "Paavst oli tulnud nii kaugele, aga ei väljunud golfikärustki. Ta ei tulnud jõe äärde ega poseerinud fotograafidele. Vee ääres ootavad fotograafid ei saanud temast ühtegi pilti. Greg Tarczynski, kelle kingad olid nagu mudakoogid, raputas pead ja sõnas naerdes: „Kunagi ei maksa ette kujutada fotot, mida sa veel pildistanud pole.” Ta korjas fotovarustuse kokku ja kiirustas järgmisesse sündmuspaika."

John Thavisi koduleht.

01/06/2015

Juuni

Tekst tuleb siis, kui tekst tuleb...
Aga see on sünnipäevalill.

EDIT: 3. juuni 2015. Sünnipäevaga seotud head kavatsused kuhugi minna läksid luhta, sest mõned päevad tagasi teab kust tulnud närvipõletik takistas tegutsemist. Aga meeleolu on hea. On olnud lugemisaega (Nobeli laureaadi Alice Munro "Kerjustüdruk" - romaan novellides; üle 25 aasta Vatikani uudiseid kajastanud ajakirjaniku John Thavise "Vatikani päevikud: võim, poliitika ja saladused").  Ja tänu sellele, et hiljutiste kirjandusfestivalide kohtumised nüüd järjepanu on jõudnud või jõudmas teleportaalidesse, on olnud ka nauditavat vaatamist (vestlused Mats Traadiga, Paul-Eerik Rummoga, Makarevitš &Troitski jpt).