Pasjanssi hakkasin ma laduma 1981. a oktoobris. Tean seda lausa kuupäevalise täpsusega, sest sõitsin just siis ajakirjanikuna Baikali-Amuuri raudtee (BAM-i) läänelõigu avamise eel käima pandud kultuurirongile, millel sai koos Eesti kultuurirühmaga (orkester jm) Baikali-tagust trassi läbitud üle kuu aja. Just selle paljude pikkade reisilõikudega teekonna arvatava rongisõiduigavuse peletamiseks ostsin kaasa käepärase tavalisest veidi väiksemate kaartidega paki.
Sõit sai otsa, aga harjumus jäi. Kaardipakk on ikka veel tolleaegne, päris ära kulunud, mõni kaart on isegi mitu korda parandatud. Iga päev ma seda ei lappa, aga siis, kui mõttetegevus vajab korrastamist või närv pingule kipub, on hea pasjanssi ladudes lõõgastuda. Arvutis mulle pasjanssi (solitaire) laduda ei meeldi.
Pasjanss (patience - kannatlikkus) on hea rahulikuks treenimise vahend. Omamoodi meditatsioon. Või siis ennustusviis: tuleb välja - läheb täide või korda, ei tule välja - ei lähe täide või ei saa korda.
Pasjanss olevat pärit Saksamaalt või Skandinaaviamaadest. Pasjansi ladumise käsiraamatuid ja selle kirjeldamist kirjanduses on tähendatud umbkaudu XVIII sajandi algusest. Esimestel käsiraamatutel oli märkus, et need on mõeldud asjalikele inimestele. Pasjansiviise olevat sadu, mina tarvitan peaasjalikult üht, üsna lihtsat, millest ma enam isegi ei tea, kas võtsin selle reeglid kunagi kuskilt või leiutasin ise.
Siin kõrval on prantsuse kubisti Georges Braque (13. mai 1882 - 31. august 1963) maal "Pasjanss" (1942, erakogus). Braque oli kunstnikuna muuseas ka meie Adamson-Ericu õpetaja.
Postituse pealkiri "Saatus laob sulle pasjanssi..." on pärit Tõnis Mäe laulust 1996. a, kui Mikk Mikiver lavastas Tšehhovi "Kolm õde", kus Mägi mängis duellil hukkuvat Tusenbachi.
No comments:
Post a Comment