25.1.15

Valimisnänn, koduvisiidid ja töövestlused


Mõni päev tagasi vaatasin Postimehest valimiste eel jagatava nänni fotosid ja naersin, et jäta või valimistele minemata, sest ei ole mitte kelleltki nänni saanud. Mitte raasukestki. Korralikku pastakat oleks tegelikult lausa vaja. Aga ega piltideltki ühtki eriti head paistnud. Tuletikke kulub meil majapidamises ka palju. Aga ju peab ikka poe peale lootma.

Siis arutasime veel, et ühtki vali-mind-meest pole ka meie ukse taha sattunud. Palju aastaid tagasi ühtede kohalike valimiste ajal üks linnavalitsuse mees käis, aga siis ei olnud mul tahtmist temaga rääkida. Ja näe imet, justkui tellimise peale oli laupäeval korraga kaks valitavat meie trepikojas koduvisiitidel. Nänni neil polnud, ainult veidi erakonna teabematerjali, aga nendega, kes pikemalt juttu ajada tahtsid või küsimusi esitasid, rääkisid nad põhjalikult. Üks oli just see, keda oleme ehk niigi kavatsenud valida, aga seda me talle ütlema ei hakanud. Las talitab ja toimetab edasi, eks siis näe.

Nänn pole minu jaoks üldse oluline. Võin selle küll vastu võtta, aga oma valimiseelistusi ma selle põhjal ei tee.  Teabematerjale on põnev vaadata ja võrrelda. On küll nendegi seas üpris kentsakaid juhtumeid. Üks arstist kandideerija näiteks kasutab teabelehe võimalusi meeste terviseankeedi laialisaatmiseks. Mehed on esmalt liigutatud, et nende elundkonna probleemide vastu huvi tuntakse, aga kui selgub, et huvi on otseselt seotud valimisreklaamiga, siis ei tee see enam rõõmu.

Koduvisiidid pole iseenesest ka kuigi meeldivad, sest enamasti satub uksekell helisema just siis, kui miski muu pooleli või näiteks midagi pesemas oled. Aga seekordsete ringikäijate puhul imponeeris mulle see, et nad ei käinud tööajast, vaid oma laupäevasel vabal päeval. Pühapäeval, muide, oli neid korraks ka maja juures näha - ju siis jätkasid sealt, kust laupäeval pooleli jäid. Ja televisiooni võttegruppi neil ka kaasas polnud.

Üks mälestus tuli meelde. Nõukaaegsed valimised mu lapsepõlves. Ma ei olnud veel ise valimisealine, aga koolilastele anti ülesandeks viia valijate kodudesse laiali kutsed: postkaardimõõdus sedelikesed, enamasti punasel  poolel mingi propagandapildike, teisel küljel aga valimisjaoskonna aadress ja lahtioleku kellaaeg. Neid kutseid ei tohtinud postkasti panna, vaid pidi kodudes inimestele käest kätte andma. Pikka juttu seejuures ei aetud, sest lastel oli vaja ruttu see töö ära teha ja koju saada. Aga ükskord juhtus nii, et pidin tegema mitmekilomeetrise ringi oma kodust kaugel, mulle täiesti tundmatus piirkonnas ja nägin sellega päris palju vaeva. See kord, need majad ja tüübid, mida ja keda siis nägin, olid hiljem hulk aastaid külas mu õudusunenägudes.

Ei tea, kas nüüdisajal valimiseelseid koduvisiite tegevad vali-mind-mehed (ja -naised) oma ringkäike ka unes näevad. Meie kandis on suured majad, palju kortereid, vägev kilometraaž võib kokku tulla ja inimesi kohtab igasuguseid...

Poliitikutele võiks enne valimisi korraldada hoopistükkis kohustuslikud töövestlused. Niisugused, kus ei saaks õiendada selle kallal, mida teised on teinud või tegemata jätnud, ja kus ei lubataks kokku taevast ja maad. Poliitikud peaksid ju olema rahva teenrid. Töövestlustel räägiksid nad konkreetselt, mida teevad, mida lubavad ja kuidas seda teha kavatsevad. Kes asjaliku töövestlusega hakkama ei saa, see ei ole kandideerima sobiv.

Minu foto.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails